Inspiratsiooni abil paremaks, igas mõttes

Signe Sõmer: „Mulle meeldib, kui dirigendid loovad kujutluspilte ja räägivad lugusid, kui ei tegeleta vaid tehniliste küsimustega – nii ei kao muusika tegemise mõte.“

KAI TAAL

Kõik, kes on Signe Sõmerat kontserdilaval näinud, ilmselt nõustuvad minuga, et tegemist on väga helge ja päikselise muusikuga. Ehkki ta on alles 27aastane, on ta juba mitu aastat töötanud Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri klarnetirühma kontsertmeistrina, õppinud Soomes ja USAs ning andnud nii orkestrandi kui ka kammermuusikuna arvukalt kontserte meil ja mujal. 19. oktoobril debüteerib ta solistina ERSO ees ja esitab Neeme Järvi dirigeerimisel Mozarti klarnetikontserdi.

 

Milline on su kõige varasem mälestus muusikaga seoses?

Käisin Estonias vaatamas Tõnu Raadiku lastemuusikali „Karupoeg Puhh“, see on väga eredalt meeles. Olin siis lasteaias ja sellest saadik on mul ka väga sügav kiindumus teatri vastu. See polnud siiski murdepunkt, et oleks tekitanud tugeva soovi muusikuks saada. Sellist hetke polegi tegelikult kunagi olnud. Meie perekonnatuttav Meeli Ots soovitas mu emale, et hakkaksin muusika- ja teatriakadeemias klaverit õppima pedagoogilise praktika õpilasena. Olin seal viis aastat. Hiljem küsis Meeli, kas ma ei tahaks tulla õppima muusikakeskkooli, ja ta oli seal ka minu klaverisaatja. Mu peres pole muusikuid, ei mina ise ega keegi mu perest mõelnud, et minust peaks muusik saama. TMKKs tahtsin hakata klaverit õppima, ka viiul, oboe ja flööt huvitasid, kuid mõne pilli õppimist oleks pidanud varem alustama, mõni pill eeldanuks väga palju harjutustunde või siis oli selle pilli mängijaid koolis juba piisavalt palju. Nii sattusin üsna juhuslikult klarneti juurde ja hakkasin seda õppima viiendas klassis. Minu õpetaja Vahur Vurm oli väga soe ja julgustav inimene. Kõik läks väga sujuvalt, mul pole õpingutes probleeme olnud. Ometi kaalusin pärast põhikooli lõppu koolivahetust. Äratundmine, et tahan muusikuks saada, tuli alles keskkooli lõpus.

 

Pärast TMKKd läksid õppima Sibeliuse akadeemiasse ning seejärel magistrantuuri Ameerikasse.

See oli samuti kõik üsna juhuslik. Harri Mäki, minu õpetaja Sibeliuse akadeemias, korraldas Soomes suvekursusi ja kutsus sinna Ameerika klarnetisti Yehuda Giladi. Räägiti, et ta on klarnetimaailmas selline imeõpetaja, kes paneb kõik klarnetiõpilased hästi mängima ning kõik tema õpilased saavad head töökohad ja võidavad konkurssidel. Olin üsna skeptiline, aga läksin ikkagi sinna kursustele. Mul olid ka eelarvamused Ameerika ja ameeriklaste osas, aga see nädal oli väga huvitav. Eelkõige jäi mulle meelde, kuidas ta teisi õpetas, mitte see, mida ta mulle ütles. Mulle meeldis, kuidas ta tegeles nendega, kellel ei tulnud kohe hästi välja: kas olid nad siis närvis või oli trost halb või olid tehnilised probleemid. Ta silmad läksid särama, kui nägi, et saab midagi korrigeerida. Ometi ei mõelnud ma pärast neid kursusi veel Ameerikasse õppima mineku peale, ehkki Harri Mäki soovitas. See tundus ka rahalises mõttes utoopiline ettevõtmine. Kuid ma sain Los Angelese Colburni konservatooriumi sisse ja ka kogu magistrantuuri ajal stipendiumi toel Giladi juures õppida. Tema pärast ma sinna läksin.

 

Kuidas oli Ameerikas õppida?

Super, need olid mu senise elu ilusaimad aastad! Mulle meeldis kõik: see kool, mu õpetaja, õpilasi oli üle maailma ja õppetöö väga intensiivne. Mulle meeldisid ameeriklased, meeldis kliima. Ma sain pilli harjutada nii palju, kui ma vähegi soovisin, seal peaaegu puudus selline asi nagu klassijärjekord – kõige kauem pidi klassi ootama vahest kümme minutit. Mul polnud sinnamaani olnud aega, et oma erialaga väga intensiivselt tegeleda, sest paralleelselt õppisin Sibeliuse akadeemias ja töötasin ERSOs, ja ma nautisin seda aega väga. Neli kuud töötasin ka Uus-Meremaal Aucklandi Filharmoonia orkestris. Seal meeldis mulle ka, kuigi see paik ei pakkunud nii palju kultuuri, kui oleksin igatsenud. Näiteks Tallinnas on igal õhtul valida nii paljude teatrite ja etenduste vahel ning ilmselt saab ka kuskile pileti, aga seal pole statsionaarset sõna- ega ooperi­teatrit. Lavastused rändavad linnast linna, siis lähevad mängukavast maha ning tehakse uus produktsioon. See oli mulle võõras, aga see on meeletult ilus koht ja inimesed on seal väga sõbralikud.

 

Kas sul oli Ameerikas magistrantuuri lõpetades ka mõte välismaale elama ja töötama jääda või oled sa alati tahtnud Eestisse tagasi tulla?

Mõneti mõtlen seda siiani. Mulle väga meeldis Ameerikas. Ma ei välista, et kui avaneks võimalus seal töötada, siis kaaluksin seda. Aga mind ootas juba töökoht ERSOs, mille eest olen väga tänulik, ning tagasi tulles asusin tööle juba kontsertmeistrina. Kogu mu elu on olnud üks juhuste jada.

Ameerikas tabas mind kohe äratundmine, kui esimest korda sinna sattusin, et see on mulle õige paik. Mulle ei meeldi Eesti kliima, sügis ja talv, mul on raske sellega hakkama saada, see mõjutab mu produktiivsust ja tuju. Lapsepõlves mõtlesin tihti, et kui ometi saaksin elada kuskil, kus ei sajaks vihma, kus poleks lund ja päike paistaks pidevalt. Kui olin juba mõne kuu Los Angeleses elanud, siis tuli mulle see meelde ning ma mõtlesin, et kas ma just mitte seda ei soovinud.

 

Kuidas sulle tundub, kui hästi maa­ilmas Eestit teatakse?

Ega liiga hästi ei teata. Olen ka alati rääkinud ja selgitanud, kus Eesti asub. Neeme ja Paavo Järvit teatakse ning Arvo Pärti – aga ka neid mitte alati. Olen isegi kokku puutunud arvamusega, et Skandinaavia on riik.

 

Alles hiljuti pidin Berliinis selgitama – ikka veel! –, et Eesti pole Venemaa, et me ei pea ametiasutustes asju ajama vene keeles ning et oleme iseseisvad. Olen seetõttu hakanud kuulsaid kaasmaalasi kõrgemalt hindama, et laias maailmas elades rõhutavad nad oma eesti päritolu ning propageerivad sellega Eesti asja.

Jah, just. Ameerikas kohtasin ka muretsevat suhtumist, et mis olukord teil seal Eestis on. Selgitustööd tuleb teha jätkuvalt.

 

Kes on olnud sinu suurimad mõjutajad?

Ma arvan, et minu õpetajad: Vahur Vurm, Harri Mäki ja Yehuda Giladi. Nende kõigiga on mu läbisaamine siiamaani väga eriline. Samuti Toomas Vavilov, kelle juures õppisin muusika- ja teatriakadeemias ja kellele olen samuti väga tänulik.

 

Millised on olnud sinu suurimad elamused kontserdisaalis, nii kuulaja kui ka esinejana?

Mulle on olnud suur elamus mängida Nikolai Aleksejevi dirigeerimisel, ta on fantastiline dirigent. Mulle väga meeldib, kui dirigendid loovad kujutluspilte ja räägivad lugusid. Samasugune oli minu õpetaja Vahur Vurm, mulle meeldib selline muusika avamine. Kui tegeleda vaid tehniliste küsimustega à la „keelpillid vaiksemalt ja puhkpillid tugevamalt“, võib minu meelest muusika tegemise mõte ära kaduda. Suur elamus oli mängida Esa-Pekka Saloneni dirigeerimisel Los Angeleses oma kooliorkestriga Stravinski „Tulilindu“. Tal on väga palju seda x-faktorit, mis peaks olema igal dirigendil, kui ta tahab, et teda tõsiselt võetakse. Mul on siiamaani meeles, kuidas ta dirigeeris, millised olid tema žestid. Kogu orkestril oli selline tunne, et nad tahaksid oma hinge seest välja mängida. Ta võlus meid ära!

Kõige hiljutisem elamus kuulajana on Pärnu muusikafestivalilt, kui klarnetist Matt Hunt mängis Brahmsi klarneti­kvintetti. See muusika on mulle väga südamelähedane, ma pole seda veel siiani mänginud, ehkki väga tahaksin. Mul on kindel arusaam, kuidas see teos võiks kõlada. Matt Hunt mängis seda teistmoodi, kui mina ette kujutan, aga ometi avas ta selle teose, selle maailma nii, et kuigi see ei ühtinud minu maailmaga, olin väga-väga liigutatud. Ma olen rõõmus, et vaimustusin millestki, mis erines minu nägemusest sedavõrd palju. Suur elamus on muidugi Eesti Festivali­orkestris mängimine: see on võrratu ja Matt Hunti kõrval mängides õpib nii palju. Samuti kontserdid välismaal selle orkestriga, näiteks sel suvel Londonis Promsil. Närv kadus ära ja jäi vaid elevus, tundsin end väga õnnelikuna, et sain seda kõike kogeda.

 

Rääkisid Brahmsi klarnetikvintetist. Milliste heliloojate muusikat või teoseid veel tahaksid mängida?

Mul on Brahmsi ees suur aukartus ja ta on mulle väga südamelähedane. Kardan, et mängisin tema teoseid liiga vara, juba TMKK päevil. Siis tundus tema muusika mulle raske ja arusaamatu ning ma ei osanud toona sellest väga lugu pidada. Praegu tahaksin väga mängida tema klarnetitriot ja -kvintetti, loodan, et see õnnestub lähiajal. Mulle tundub, et Brahmsil on klarneti ja klarnetistiga eriline side, tema muusika on midagi ebamaist, jumalikku.

Mulle meeldib alati mängida Šostakovitši sümfooniaid, eriti Nikolai Aleksejevi dirigeerimisel: see dirigent muudab mind, toob minus välja midagi, mille olemasolust ma teadlik pole.

 

Mida tähendab sulle Mozarti klarneti­kontsert, mida ERSOga esitad?

Olen seda viimasel ajal kihiti avanud. Siiamaani olen püüdnud alati silme ette manada, kuidas Julian Bliss, üks inglise imelaps, mängib seda teost ühes YouTube’i videos. Ka juba täiskasvanud mehena mängib ta seda teost, väikese poisi ilme näol. Olen arvanud, et see Mozarti teos peaks ka just selline olema, aga viimasel ajal tundub mulle, et see teos puudutab kohati rohkem, kui võiks arvata. See ei ole just sünge, aga midagi sinnapoole – eriti teine osa.

Natuke on sellel kontserdil minu silmis konkursimaik juures – ikka veel. See on vist ainus kontsert, mis orkestrikonkurssidel kogu aeg mängida tuleb. Mulle on see üsna ebameeldiv ja võõras meetod: tervikteosest võetakse üks tükk ja esitatakse vaid see, just esimese osaga seostuvad ekraan, vaibad ja pinge, et ühtki vale nooti ei tohi tulla. Paremat varianti orkestrikonkurssideks pole siiski ka veel välja mõeldud. Pakkumine Mozarti teost mängida tuli Neeme Järvilt, aga võib-olla oleksin ka ise seda pakkunud. Ka Coplandi kontserti sooviksin kunagi kindlasti mängida, see meeldib mulle väga.

Kas sa kuulad ka muud kui klassikalist muusikat?

Jaa, kuulan väga palju, näiteks indie meeldib mulle väga. Praegu on ka palju häid muusikuid, kes teevad elektroonilist muusikat. Klassikat on vaja juba töö tõttu kuulata: mul on igal nädalal vaja orkestris mängida vähemalt üht teost, mida ma üldse ei tunne. Kuulan neid mitmeid kordi, erinevaid esitusi, kusjuures eelistan heliloojaga samast rahvusest muusikute esitusi. Usun sellesse, et iga rahvus tajub oma muusikat paremini kui teised. Samal ajal meeldivad mulle väga Ameerika orkestrid, näiteks New Yorgi Filharmoonikud on suure­pärane orkester – aga millist rahvust see esindab?

 

Mulle meeldivad rohkem pika ajaloo ja traditsiooniga orkestrid kui nn projektorkestrid. Näiteks New Yorgi Filharmoonikutel, Royal Concertgebouw’ orkestril, Berliini ja Viini Filharmoonikutel on otseside Mahleriga – ta dirigeeris neid kõiki. Mulle tundub, et seetõttu on nende kõlas midagi erilist. Ehkki nendes orkestrites ei mängi enam ühtki inimest, kes Mahlerit mäletaks, on see kogemus kuidagi nende vereringes, kas või suulise järjepidevusena.

Kui teistsugune atmosfäär on näiteks Berliini Filharmoonikute etteastetel, võrreldes projektorkestritega! Seal pole sellist kaadri voolavust nagu paljudes teistes orkestrites. Ja nende ajalooline järjepidevus! Mulle tundub see omaette müsteerium.

 

Sa mängid orkestris ja esitad ka kammermuusikat. Kumb on sulle südamelähedasem?

Kunagi olin üsna kindel, et just kammermuusika on minu kindel siht ja suund. Nüüd leian, et orkestris on võib-olla huvitavamgi mängida, kuna repertuaar on väga lai. Arvan, et tahan ilmselt ikka orkestrisse mängima jääda, kammermuusikat saab ju alati kõrvalt teha.

 

Mis on orkestris mängimise juures kõige huvitavam?

Praegu huvitab mind, kuidas ma ise saaksin luua parema tervikpildi oma peas. Dirigendid suunavad muusikuid, aga ma ei taha keskenduda ainult enda või oma kõrvalmängija partiile. Soovin, et suudaksin tervikpilti haarata, et oskaksin kontserdi lõppedes öelda, kuidas kontsert tervikuna oli, mitte ainult seda, kuidas minu partii õnnestus.

 

Mida sa dirigendilt ootad? Kas sul üldse on konkreetseid ootusi? Või piisab ka x-faktorist, et dirigent tuleb orkestri ette ja võlub mingil seletamatul kombel muusikud ära?

Mulle meeldib väga tunne, mille mõned dirigendid suudavad tekitada: me oleme selles asjas koos, me teeme seda ühiselt. Kahtlemata peab dirigent olema autoriteet, kuid ta peaks ka orkestrit inspireerima, mitte inspiratsiooni maha võtma. Dirigendi kätes on väga palju, et mõjutada kogu kontserti ja sellele eelnevat prooviperioodi. Mulle meeldib vaadata Abbado videosid, tema oli demokraatlik dirigent. Selline on ka Daniel Harding.

 

Nii et dirigenti on vaja? On ju ka arvamusi, et dirigendid tantsivad vaid orkestri ees n-ö balletti ja neid poleks tarviski.

Mina arvan, et on vaja – ja just inspireerivaid dirigente. Sest mis on dirigenditehnika, kui vaadata kas või Dudameli ja Gergijevi? Neil mõlemal on kindlasti see x-faktor, nad inspireerivad, ehkki nende käe järgi ei tundu olevat kerge mängida. Väga inspireerivad dirigendid, kellega olen mänginud, on Esa-Pekka Salonen, Neeme ja Paavo Järvi, Aleksejev. Neeme Järvi puhul meeldib mulle, kuidas ta alati vaimustub muusikast ja sütitab selle vaimustusega ka orkestri. Dirigendid, kellega veel sooviksin koostööd teha, on Daniel Harding ja noor leedu naisdirigent Mirga Gražinytė-Tyla.

 

On sul hobisid?

Kuna sain hiljuti päris oma kodu, siis võib öelda, et mu hobi on sisekujundus. (Naerab.) Olen palju õppinud, kuidas puitu töödelda, teinud värvimistöid jms. Ja kogu oma elu olen väga armastanud teatris käia. Juba väga väiksena võttis ema mu sageli teatrisse kaasa. Kahjuks pole mul võimalik nii palju käia, kui sooviksin, raske on aega pikalt ette planeerida, pileteid pole alati kerge saada. Tahaksin otsustada samal päeval või kõige rohkem nädal ette, aga see pole paraku võimalik. Veedan väga palju aega oma pilliga ja kontserdiks valmistumine võtab ka palju energiat. Peab oskama energiat jagada: hoida energiat enne kontserti ja pärast taastuda. Eks seda õpib ilmselt ka kogemustega.

 

Millised on sinu tulevikuootused?

Ootan inspireerivaid hetki. Mõtlen sellele, kuidas paremaks saada, kuidas areneda, et ma iseendaga rahule jääksin. Loodan, et kontsert ERSOga tuleb selline, et see mind inspireerib ja sellele tagasi mõeldes tunneksin: olen õnnelik, et sain just siin ja nüüd seda teost mängida.

Suur osa muusikute tööst on inspiratsiooni kogumine. Käisin sel suvel Pariisis ning ka Orsay muuseumis. Mõtlesin seal, kui palju mõjutab elamust piltide asetus. Näiteks Vincent van Goghi autoportree on tumesinisel seinal, see pole eriliselt valgustatud, kuid maal ise on üsna hele. See maal täiesti kiirgab!

 

Kõik need kogemused saab panna kontsertidesse. Igaks kontserdiks on valmistutud tegelikult kogu oma senise elu jooksul, kogutud inspiratsiooni kontsertidelt, näitustelt, raamatutest. Selle van Goghi maali kombel saad kiirata Mozarti klarneti­kontserdis!

Jah, just!

 

Lugesin kunagi Claudio Abbado kohta artiklit, kus üks tema orkestris mänginud interpreet räägib, et muusika pole Abbadole olnud elu ja surma küsimus, vaid midagi palju rohkemat. Kui tähtis on muusika sulle?

See on võrratu, kui keegi niimoodi elab! Mina ei mõtle nii, et muusika on mu elu ja ma ei saa ilma selleta. Ma küll ei tea, mida muud ma teha võiksin ja milline mu elu oleks, kui ma poleks muusik. See, kuidas ma asjadest mõtlen, kuidas ma maailma näen ja asju seostan, on elustiil. Aga ma tunnen, et peaksin elus oskama veel midagi muud teha. Kui oskaksin veel midagi, siis see rikastaks mind ka muusikuna. Arvan, et kunagi õpin veel midagi muud peale muusika. Tahan saada paremaks, igas mõttes.