Kalevipoeg tuleb muudkui tagasi, nagu eeposes lubas

Kui koorilauljad jäävad tihti anonüümseteks häälteks, siis Nuku kooris tulevad lavale isiksused, kes moodustavad meeskonna.

PEETER SAUTER

„Kalevipoeg“, katseprojekt, 11. XII Nukuteatris. Autor Friedrich Reinhold Kreutzwald, helilooja Siim Aimla, elektroonilise muusika helilooja Doris Hallmägi, kunstnikud Pirjo Kullerkupp ja Kristiina Tuubel. Nuku koor, dirigent Reeda Kreen.

Olen aastate jooksul pisteliselt jälginud Reeda Kreeni ettevõtmisi nukuteatri ehk Nuku kooriga. See on olnud aastatepikkune visa töö väga mitmekülgse tausta ja kogemustega lauljate kooriks liitmisel, ülestöötamisel. Tehnilist poolt, laulmist ja koori ühist lauluhäält, puhtust, kandvust, piano’t, forte’t, tämbrit ja värvi ma hinnata ei oska (kuigi tean, et näiteks 2012. aastal said nad rahvusvahelisel koorikonkursil segakooride kategoorias II koha – ja see on andnud enesekindlust), aga saan ehk pisut rääkida rühmatöö fenomenist. Koor on suur teatripere ja üheskoos laulavadki paljude perede liikmed.

Ma ei võtakski sõna, kui kooritükk „Kalevipoeg“, mille proovietendus või poolik rehkendus toodi publiku ette juba detsembris, aga mis vormitakse aasta jooksul kogu eepost haaravaks suur­oopuseks – poleks ühtlasi ka teatrietendus, kus on tegelased ja draama. Tegu on Siim Aimla originaalmuusikal põhineva laulumänguga.

Reeda Kreeni kooritöös on mõned momendid, mis silma torkavad. Kõva trenni kõrval püüab ta hoida, et etteaste mõjuks lihtsalt ja inimlikult vahetult. (Ka ta ise on koori juhatades rõhutatult argine ja lihtne, võib vahel ka kõrvale astuda ning lasta kooril omaette laulda ja askeldada.) Kui tihti jäävad koorilauljad anonüümseteks häälteks, siis Nuku kooris tulevad lavale isiksused, kes moodustavad meeskonna. Kuidas need isiksused välja paistavad? Mõnikord lastakse neil rääkida omaenda lugusid, teha tiba näite­mängu, esineda sooloetteastega. See võtab pinged maha ja loomulikkus tuleb koorilaulu kaasa. Tuleb meelde, et laulmine ja koorilaul on ju täiesti normaalne tegevus, ei pea olema üleliia pidulik või pingutatud. Pingutus võib olla proovis, aga esinemine võiks olla vaba.

Ma ei tea, kuipalju meil tehakse vahet profi- ja harrastuskooride vahel. Küllap paljud teevad, aga just pool­professionaalne koor saab tihti vahetu kontakti publikuga. Suurtel proffidel on see keerulisem, sest akadeemiline esitus võib jääda asjaks omaette, suletuks, hermeetiliseks, kui kuulaja ei ole samasugune proff nagu esitaja. Aga suurem osa kuulajaid ju pole. Vahel on tunne, et kramplik vaikus saalis ja kooriliikmete kõrgendatud, koturnidel olek võib jooksutada etteaste kinni. (Küll aga mõjus orgaaniliselt Tormise-Kaljuste-Jalaka „Sünnisõnad“ Noblessneris – äkki just seetõttu, et koor oli jäetud nurga taha ega vaadanud lavalt publikule otsa?)

Vahetut olekut otsivaid ja propageerivaid koorijuhte on meil ju olnud hulgem, minu lühikese mälu pinnalt tegi ühena selle otsa lahti – ja hoidis lahti – Tiia-Ester Loitme. Aga igale koori­juhile lihtne ja argine hoiak ei passi ja seegi on mõistetav.

Vaba suhtumist aitab hoida ka, kui koorijuhi repertuaar on kirev ja ta püüab leida vabadust eri stiilides. Enne „Kalevipoega“ kuulsin Reeda Kreeni Mustpeade majas juhatamas Ellerheinast välja kasvanud naiskoori Lu koos ansambliga esitamas Peeter Vähi tiibetiainelist oopust „Green Tara“ ehk „Roheline Tara“, mis oli täiesti teistsuguse lähenemisega muusika.

Siim Aimlaga on koor teinud koostööd korduvalt ja igati loomulik on vabariigi sünnipäeva-aastal tulla välja originaalse „Kalevipojaga“. Aga kuidas teha eepost nii, et vana kunsteepos ei oleks tolmune ja igav? Kuidas ühe mehe välja mõeldud, pisut liiga ühes võtmes ja keelelistele kordustele rajatud loole elu sisse puhuda? See küsimus on kummitanud paljusid ja eepost on korduvalt töödelnud nii tuntud kirjanikud kui ka filmikooli tudengid. Eepose ilmumise 155. aastapäeva puhul kirjutasin selle kasutamisest sekundaar- ja originaalkultuuris lookese Maalehes.*

Teha Kreutzwaldi „Kalevipojast“ midagi moodsat, nüüdisaegset on olnud proovikivi näiteks Kristian Kirsfeldtile, Kerttu Rakkele, Paavo Matsinile, varem Mati Undile ja Enn Vetemaale. Igal neist on oma nägemine, igaüks on leidnud värske vaatenurga. Miks nad teemaga tegelevad? Sest eepos on seal nagu Džomolungma: temast ei saa üle ega ümber, me komistame ta otsa uuesti ja uuesti ja siis on alati risk, kas tuleme eeposega mängides auga välja. Nuku koor minu meelest detsembris tuli ja ma loodan, et head kergust (mis ei välista tõsidust) suudetakse ka pika loo tegemisel hoida.

Reeda Kreen on võtnud suure ülesande tükkideks ja proovinud oma käsitlusviisid läbi, et mõista, mis ja kuidas töötab, kuhu anda õhku juurde, kui palju suurt lugu liigendada, kui palju anda lavalist tegevust, et see ei tapaks kompaktset kooriteost, aga hoiaks koori erksa.

Detsembris ette kantud versioonis mängiti-lauldi-jutustati Saarepiiga lugu, mõõga toomise ja kiviviskamise lugu koos sissejuhatuste ja lõpetustega. Lõpptulemusena peaks lavale jõudma kogu eepos. Praegu tundub mulle, et see on, nagu peaks kõik „Õnne 13“ seeriad järjest ära vaatama.

Nukuteatri saalis mõjus proovitükk elusana, kergenagi, ühekorraga mastaapse, lihtsa ja kammerlikuna. Teha „Kalevipojast“ üsna lihtne lugu, kus ei kangastu üleelusuurused eepilised kangelased, vaid tegutsevad inimlikud vembumehed vanast muinasjutust, on noorema publiku suhtes tänuväärne valik. Koolilastes võib suur ja raskepärane vana aja kangelane paksust raamatust ja pikast arusaamatust loost tõrke tekitada.

Kogu epopöa peaks kontserttükina lavaküpseks saama suvel. Mul on usku, et kerguse ja vahetuse vaim jääb püsima, aga kuidas pikk lugu välja vedada, on ilmselt paras pähkel. Võib lauluga vaheldumisi rääkida lugusid ja huigata, mängida, tembutada. Aga kuidas teha seda nii, et Kreutzwaldi mammut oleks olemas, aga ei astuks kõrva peale ega lömastaks, mina küll ei tea. Ootan suure huviga.

* Peeter Sauter, Kalevipoja fenomen sekundaar­kultuuris. Eesti mehe eneseõigustus ja koondportree. – Maaleht 22. VI 2017.