Kirgastumine hajub olematusse

Heili Vaus-Tamm, Helsingi

Kaija Saariaho ooper ?Kauge armastus? Soome Rahvusooperis Dawn Upshaw peaosalise Clemence?ina. repro kavalehelt

Kaija Saariaho (Soome) ooperi ?L?Amour de loin? (?Kauge armastus?) Soome esietendus (Salzburgi festivali, Pariisi ja Santa Fe lavastus). Libreto Amin Maalouf (Liibanon-Prantsusmaa), lavastaja Peter Sellars (USA). Osades Gerald Finley (Kanada), Dawn Upshaw (USA), Monica Groop (Soome). Soome Rahvusooperi koor ja orkester Esa-Pekka Saloneni dirigeerimisel 16. IX Soome Rahvusooperis.

XXI sajandi esimene suur ooper, meie aja sügavamaid teoseid ? nii on nimetatud Kaija Saariaho filosoofilis-psühholoogilist, Ida ja Lääne, mehe-naise ning Jumala armastuse ooperit ?L?Amour de loin?. Loodud 2000. aastal Salzburgi festivali tellimusena, on see kahe eri lavastusena publiku ette toodud veel viies Euroopa ja Ameerika ooperiteatris, 2003. aastal sai helilooja teose eest maailma hinnalisima (sellega kaasnes tohutu rahasumma) Grawemayeri auhinna. Saariaho uue ooperi tellimus tuli juba Pariisi Rahvusooperilt ja ?Adriana Mater? esietendub kevadel 2006.

?Kauge armastus? on modernistlikus võtmes romantiline ooper meeletu hulga alltekstide ja interpreteerimivõimalustega, mis viivad üllatavate psühholoogiliste järeldusteni. Nii on kaks lavastust, Soomes nähtu ja Berni oma, väga erinevad ning nende analüüs põnev inimhinge ja kunsti keerdkäikudes kulgemine. Näiteks Berni lavastuse kandvaks ideeks on kahe inimese kasvamine armastuses: eraldi ei kujuta nad midagi erilist, aga armastades arenevad hulga täisväärtuslikumaks. Teisisõnu 0 + 0 = 1. Või et araabia keskaegses luules ei ole armastatul ja Jumalal suurt vahet ? need on justkui ühe nähtuse kaks eri ilmingut. Nii põhjendub ainult araabi maade uurijale arusaadaval moel ka ooperi lõpuosas naispeaosalise Clemence?i (Dawn Upshaw) palve dualism: ei saa aru, on see pööratud surnud armastatu või Jumala poole.

 

Uus mõiste: tekstiooper

Teksti on nii palju ning see on nii oluline, et selline nähtus viitab ooperimaailmas uuele suunale; meilt sarnasel printsiibil Helena Tulve kooriooper ?It?s getting so dark?. Kadunud on klassikalise ooperi lihtsakoeline sü?ee ja muusika kulgemise peal seisvad laused à la ?peab ruttu põgenema? ? ja nii umbes viis minutit.

Nii Idas kui Läänes kodus, Liibanonis sündinud ja praegu Prantsusmaal (nagu Saariaho isegi) tegutseva kirjaniku Amin Maaloufi libreto aluseks on prantsuse prints-trubaduuri armastus Püha Maa krahvinna vastu. Unistus, mis polegi määratud tavatähenduses täituma. Kauge armastus, millest rõõm on seda suurem, et armastus nii kauge on.

Lavakujunduses on kaks põhielementi: valgus ja vesi. Kummagi, Jaufre?i (Gerald Finley) ja Clemence?i ?koduks? on ühesugused sambad, mille ümber keerdub maast laeni trepp, selle ümber laskuvad-tõusevad mehe puhul kolm, naise puhul kaks klaasist jätkulist toru. Ja valgus värvib neid. Mehe omad algul rohekassiniseks, naise omad oran?ikaspunaseks. Valguse nüansid ja muundumised on imetlusväärselt kooskõlas helilooja koloristliku helikeelega. Värvub helikangas aeglaselt muutudes orkestris, värvuvad ka torud laval. Ja kahe samba vahel on vesi ? tõeline ? sümboliseerimaks ületamatut vahemaad ning Ida-Lääne polaarsust. Aeg-ajalt laieneb värelus virtuaalselt tagaseinale, muutes kogu lavaruumi ühtseks veeväljaks.

Ooperi esimene kulminatsioon on stseen Clemence?i juures, kellele palverändur räägib printsi armastusest. Vokaalis on palju tremolo?id, õhk väreleb. Kõik muundub ja vahetab värvi: orkestriakordist jääb helisema üksik viiulitoon, palveränduri kõrge noodi võtab üle koor ja kasvatab selle võimsaks mühinaks. Õhk on raske armastusvalmidusest, punased sambad tõusevad ja vajuvad. Clemence kihutab mööda keerdtreppi: ?Öelge sellele mehele?? Palverändur: ?Mida?? ? ?Ei midagi? kõlab vastus ja Clemence on erutusest nii kaugele üle trepikäsipuu viskunud, et tundub kohe-kohe alla kukkuvat.

 

Hirm ja iha teevad haigeks

Neurootiliselt tundlik luuletaja astub aga oma tornist vette ning asub koos palveränduriga teele Püha Maa poole, et kohtuda oma armastatuga ja lugeda talle ise oma luuletusi: ?Kui ta punastab, tahan näha teda punastamas.? Siin ilmneb esimene paralleel armastatu ja Jumala vahel ? palverännakuid Jeruusalemma tehakse ju Jumala otsimiseks. Siin pole aga niivõrd oluline mitte see, kas naine ka vastab Jaufre?i kujutlusele, kui just sisemine, hingeline rännak enesetäiustamise suunas. Samas kardab Jaufre Clemence?iga kohtumist niivõrd, et haigestub ja ooperi teine kulminatsioon ongi Jaufre?i palavikunägemus Clemence?ist, kes ?avab talle oma käed?. Siin tuleb mängu unenäotemaatika, mis on üks Saariahol olulisi teemasid.

Helikeel on kogu aeg väga ühtne, kuigi mõlemal peategelasel on oma iseloomulik meloodika. Jaufre?l orientaalne: trubaduurid teadsid idamaadest küllalt palju, tegid sinna rännakuid ja võtsid oma lauludesse üle melismiderohke laulmisviisi. Clemence?il kiirenev, üksikute helisevate kõrgete nootidega, või siis tõusev, justkui lahtiharutatud akordihelidega heakõlaline uusmeloodika. Ja skaala ulatub kaskaadina rulluvast mürast üksikult väreleva hapra noodini. Kõlavälja avardavad vihinad, sisinad ja sosinad ? metalsed, klaasised, arusaamatute sõnadega. Orkestris jääb peale ebamäärane burdoon, mille peale kasvab vokaali ning kammeransamblina kasutatud üksikute soolopillide põiming. Saariaho nii-öelda vibukujulise üldvormi sees (algab mittemillestki, pinguldub pidevas psühholoogilises pinges üle teose, kuni lõpeb hajumisse) aimduvad kaarekujulised laused.

Nii jõuab antikangelane kohale meelemärkuseta, toibub siiski sedavõrd, et paluda Clemence?il panna pea ta õlale, nägu näo, huuled huulte ligi ja nii ? oma eesmärgi saavutanult surra. Trubaduuriesteetikas ongi suremine armastatu käte vahel ülim, mida saavutada võib. Aga Clemence on ?okis, anub korraga Jumalat ja Jaufred, vaheldumisi vees kihutamisest ja põlvitamisest läheb kleit aina märjemaks; riie on selline, et veeplekid on teravalt näha. Orkester mulksub ? Saariahot nimetatakse visuaalseks heliloojaks. Ta on õppinud kunstiinstituudis kujutavat kunsti ning tema loodud muusika on tõesti visuaalselt tajutav. Koor ja orkester tekitavad kõrges registris vihiseva tausta, mis kumiseb kõrvus meeletust ahastusest viimse piirini kõrgenenud vererõhu sümptomina. Sellest vihinast hakkab kuulajal juba füüsiliselt paha. Clemence vähkreb ringi, kuni koor kutsub ta korrale sõnadega ?Vaiki, naine, vaiki, vaiki?. Ja iga selle käsuga vajub naine üha allapoole, kuni on näoli vees.

Viimane muundumine: elektroonilise heli lisamine muudab kõla ebamaiseks, irreaalseks. Clemence on selili vees ja sirutab käe üles Jumala poole: nüüd oled Sina mu kauge armastatu. Meie kuuleme orkestris seda, mida tema juba näeb. Kirgastumine hajub olematusse.

Solistidest on Kanada bariton Gerald Finley vapustavalt tundlik, Saariaho teoste pidev esitaja, maailma esisopraneid Dawn Upshaw rabab särava hääle ja hingekriipiva mänguga. Dirigent Esa-Pekka Salonen on lavastaja Peter Sellarsiga jõudnud juba koostöös Los Angelese Filharmoonikute ette, ja Soome Rahvusooperis üliharva nähtava tunnustusena tõusis publik Saariaho auks püsti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming