Klas koos Pärdi ja Bachiga

Igor Garšnek

Sarjas “Klassika koos Klasiga” kontsert “PÄRT JA BACH”: TALLINNA KAMMERORKESTER ja solistid ERI KLASI juhatusel Mustpeade majas 2. IV.  

Maestro Eri Klas ja Tallinna Kammerorkester esinevad sarjas “Klassika koos Klasiga” rõõmustavalt tihti. Alles see oli, kui Mustpeade majas kõlas kava “Mozart ja Šostakovitš”, ning läinud pühapäeval juba “Pärt ja Bach”. Ja nii nagu eelmisel, olid ka kõnealusel kontserdil kaastegevad noored võimekad solistid, kel võimalus orkestriga esineda pole mitte just igapäevane asi.

Pärdi ja Bachi side on eriti tuntav nendes Pärdi teostes, kus kuulus eestlane tsiteerib kuulsa sakslase helitöid. Muusikaõhtu algaski Pärdi looga “Kui Bach oleks mesilasi pidanud” (1976/2001). See on selles mõttes pisut erandlik teos, et oma helikeelelt ühendab ta Pärdi vana (seeriatehnika) ja uut (tintinnabuli) stiili. Loos põimuvad-segunevad huvitavalt tonaalsus-atonaalsus, värelev ja mesilastena sumisev keelpillide tekstuur ning ostinaatselt tukslev rütmipulss. Eri Klas kujundas teose lõpupoole ekspressiivse kulminatsiooni, mis lahenes väljendusrikkalt orkestri kammerlikult baroksesse kõlaplaani, kus kooda mõjus hämmastavalt ülevana.

Ent järgmiseks, oh üllatus-üllatus, kutsus Eri Klas publiku ette Arvo Pärdi enda ning tegi talle väikese “ristküsitluse”. Jutuajamisest selgus, et helilooja pühendas “Kui Bach oleks mesilasi pidanud” muusikateadlase Ofelia Tuisu mälestusele. Ning et algselt olevat Pärt teose pealkirjaks mõelnud hoopis “Muusikateadlase portree heliloojate liidu herilaspere taustal”. Mis räägitud loos tõsi võib olla ja mis nali, jäägu juba lugeja otsustada.

Edasi sai kuulda aga Bachi muusikat, kantaati “Jauchzet Gott in allen Landen!” BWV 51 sopran Kädy Plaasi soleerimisel. Plaasi helisevad, keerukad fiorituurid kõlasid sundimatu vokaalse vabadusega ja olid orkestrisaatega heas kõlalises tasakaalus. Eredalt ja täpse artikulatsiooniga joonistusid välja ka kõik Jüri Leiteni trompetisoolod. Aeglases II osas lisandus Kädy Plaasi vokaaljoonisesse juba ka dramaatilisi intonatsioone ning III osas muutusid tema väljenduslaad ja fraseerimine veelgi avaramaks. Energilises finaalis jäid kõrvu orkestri pillirühmade reljeefsed ansamblid ning ühtne fraasikujundus. Tõsi, Kädy Plaasi “Halleluuja” jäi madalamas registris esiotsa ehk pisut orkestri varju, ent kõrgemas registris kõlas endiselt nauditavalt.

Esimesele kontserdipoolele pani punkti Bachi “Brandenburgi kontsert” nr 4 G-duur BWV 1049. Selle Allegro’s eristus solistide ansamblist oma väljendusrikka karakterikujundusega viiul (Harry Traksmann), plokkflöödid (Liis Lulla ja Neeme Punder) andsid sellele “garneeringuks” meeldivalt pastelse raamistuse. Andante’s olid plokkflöödid aga n-ö juhtrollis, nende musitseerimine nauditavalt kantileenne, koosfraseerimine ja -hingamine hästi tundlik ja ühtne. Ning esituslikult parim oli lõpetav Presto – selle karakter kujunes lennukaks, ent mitte kiirustavaks, nii et kõik polüfoonilised liinid said nii solistidel kui orkestris välja joonistuda väljendusrikaste kontuuridega.

Teise poole alguses kõlas Bachi Orkestrisüit nr 2 h-moll BWV 1067, kus solist oli Oksana Sinkova flöödil. Täpselt doseeritud astmedünaamika võimaldas Bourree’s akvarelsetel flöödivärvidel hingestatult esile tulla ning Polonaise’is võlus solisti dialoog klavessiiniga (Reinut Tepp), kus agoogilised nüansid mõjusid ka kõige ilmekamalt. Ent ettekandeliselt hoogsaim-veenvaim oli kahtlemata Badinerie, lugu, mis on paljudele ehk mobiilihelinastki tuttav.

Esitusjärg jõudis nüüd Arvo Pärdi teoseni “Collage teemale B-A-C-H” (1964/1973), oboel soleeris Aleksander Hännikäinen. Kohe jäi kõrvu Toccata kaasahaarav motoorika rütmis ja iseäralik energeetika orkestri kõlas. Kõik pulseerimas atonaalsetes kõlaväljades, kuni tuli Bachi tsitaat II osas Sarabande. Sealtmaalt kujunes sugestiivseks juba kahe helimaailma konstellatsioon: Pärdi vaimsus perioodiliselt, n-ö plokkide kaupa vaheldumas Bachi vaimsusega. Ning lühike finaal Ricercare’i näol tõestas, et Pärt oli juba kuuekümnendate algul tõeline kontrapunktimeister.

Suurejoonelise kontserdi lõpetas Bachi “Brandenburgi kontsert” nr 1 F-duur BWV 1046. Ansambliliselt hästi viimistletult kõlas siin kahe väikese metsasarve (kaks neid Eestis maestro Klasi sõnul ongi) koosmäng, mis oli kõigi näitajate poolest perfektselt sünkroonis. III osas kujundas dirigent eriliselt aktiivse karakteri ning samas oli esituses tunda kergust ja elegantsi, seda ka metsasarvede keerulistes partiides. Säravaimaks osutus aga lõpetav Menuetto – puhkpillide soleeriv ansambel näitas siin lausa harukordselt läbitunnetatud koosfraseerimist!

Mainimata ei saa jätta sedagi, et mõlema “Brandenburgi kontserdi” puhul kujundas Eri Klas mõjuva stiilitruu terviku. Sugugi mitte kuivalt akadeemilise, ent vältides ka “romantilist” liigemotsionaalsust. Sõnaga, meeldejääv muusikaõhtu mitmes mõttes.