„Mowgli” – Interneti-ajastu tantsulavastus

Alo Põldmäe

Tauno Aintsi „Mowgli”: muusikajuht ja dirigent Aivo Välja, koreograaflavastaja ja kostüümikunstnik Mare Tommingas, koreograaf Jenny MacNamara (Inglismaa), lavakujundus Vladimir Anšon, valguskujundus Margus Vaigur (Endla), videokujundus Ott Evestus. Esietendus 30. X Vanemuises.  Vanemuises esietendunud tantsulavastus „Mowgli” tõi elevust: anti ju selgelt teada, et Interneti-ajastu on jõudnud ka tantsuteatrisse. Igati päevakohase temaatikaga lavastus viib vaataja džunglikangelase Mowgli juhtimisel arvutidžunglisse, mis võimaldab piiramatut  fantaasiat. Ons tänane argimaailm džungel, kuhu võib ekslema jäädagi, saamata vastuseid. Laval otsitakse tantsu kaudu sellistki vastust – millele noored oma kõrgele arendatud võimed pühendavad? Nii mitu globaalset probleemipüstitust ühes tantsulavastuses! Kõige selle taustal tuleb imeks panna lavastaja Mare Tomminga, helilooja Tauno Aintsi ja kogu lavastustrupi fantaasiaid, et veenda vaatajaid tõelise, arvuti- ja eludžungli sarnasustes ning erinevustes. Muidu terviklikult mõjuvas etenduses kirjunes I vaatuse lõpp, kus stseenide kuhjumised viisid korraks mõtte eklektilisusele, II vaatus oli ühtlasem. Täis kirge ja pinget, mindi maiste küsimuste-vastustega vastu igavikulistele.  

Veel noorte heliloojate ridadesse kuuluva Tauno Aintsi loomingus on domineerinud levimuusika ja lastelaulud. Nüüd on ta läinud suurvormide poolele ja löönud läbi teostega, milles on atraktiivsust, julgust ja hulljulgustki. „Mowgli” muusika on igati tänapäevane, Aints rändab vastavalt vajadusele eri stiilides ja tehnikates. Siit tuleneb üks oht – kohatine stiililine ülekuhjamine. Oluline on aga tabatud ja vaataja võtab muusika hästi vastu, see jääb meeldegi, mida uue muusikaga iga kord ei juhtu. Aintsi muusika on kujundlik ja autor kasutab julgelt juhtmotiive. Näiteks Kaa, suure mao roomamist jäljendav kujund vaid madalate pillide  esituses. Tõeline leid! Seda oodanuks rohkem veel II vaatuse Mowgli ja Kaa stseeniski. Või psühholoogiliselt mõjuv timpanite rütmikas kanonaad jahi- ja lõpustseenis. Aintsile on selle muusika kirjutamine olnud hea kool, sest stiilide skaala on lai: india muusikast arvutimuusikani, stiliseerimistest konkreetse või aleatoorilise muusikani ja vastupidi. Helilooja on neist labürintidest auga välja tulnud.       

Päris komplitseeritud rütmide ja värvidega partituuri haldas kindlakäeliselt külalisdirigent  Aivo Välja. Mõjuvalt ja hea maitsega oli etenduses antud arvutimaailma visuaalne külg – videokujundus. Selle autoriks on vabakutselisena tegutsev Ott Evestus. Korra käis peast läbi, et arvutivõrgustiku räga tipus ootaks totaalse installatsioonina tantsustseeni. Aga jäägu see uitmõtteks. Vladimir Anšoni minimalistlikus lavakujunduses on väga hea leid ja sümbolkujund lava tagaseinas aeg-ajalt kõikuv hiigelsuur kellapendel, igavikulisuse ja looduse  seaduspärasuste – paratamatuste meeldetuletaja. Aja kulgemise lõputust rõhutab ka etenduse lõpus Mowgli (Takuya Sumitomo) liivapuistamine – paralleel liivakellaga. Lõpetuseks paarist asjast kavaraamatus, see puudutab aga otseselt lavastuse mõistmist. Vaimukalt sülearvuti-kujuliseks kujundatud raamatus pole märget „inglise kirjaniku Rudyard Kiplingi „Džungliraamatu” e „Mowgli” ainetel”. Kuigi lavastaja selgitab seal, et „see  ei tule tavapärane džunglilugu”, on peategelaseks ju Kiplingi Mowgli oma seikluste ja džungliloomadega. Pealkiri „Mowgli” paneb ootama laste- või noorteetendust – nägingi saalis ridamisi põlvepikkusi lapsi, kelle vanemad olid oma teada lasteetendusele toonud –, ent lastelavastusest on asi kaugel. Kuigi žanrimääratlus „tantsulavastus” ei eelda järjekindlat süžeeliini, on „Mowglisse” süžee „sisse programmeeritud”. Nii komplitseeritud  tegevustiku ja alltekstidega pikitud lavastusel peaks olema elementaarne sisuseletus, kus kajastuvad etenduse põhiliinid – nii raamatust pärit kui stsenaristi poolt sisse toodud. Selleks ju kavaraamatuid koostatakse, et aidata vaatajal orienteeruda. Arvan, et mõnigi küsimus langeks ära, kui etendusel oleks teine pealkiri, kas või „Džungel”. 

 Tantsunumbrite loetelus on nimed nagu Shere Khan, Bagheera, Baloo … Mis tegelasi  need tähistavad, ei saagi teada (vaid püüton Kaast on juttu). I vaatuse lõpunumber kannab pealkirja „Raja tsirkus”. Kes on „Raja” või „raja”? Kuna tegevus toimub Indias, siis võib oletada, et tegemist on hoopis radža (rājā), s.t india vürstiga. Sellised lühitäpsustused oleksid kavalehel samuti asjakohased. 

Nagu mitmel tantsuetendusel varem, jälgisin siingi jätkuva huviga, kuidas Vanemuise balletitrupp kiirgab iga uue lavastusega värskust ja tantsukunsti veenvust. „Mowgli” libretistist  lavastaja-koreograafi-kostüümikunstniku Mare Tomminga fantaasialend teeb siingi tänuväärset igapäevatööd.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming