Mozart, Mozart ja veel kord Mozart

Matti Reimann

 

Franz Xaver Mozart  Cyprien Katsaris

 

 

CYPRIEN KATSARIS (klaver, Prantsusmaa/Küpros) Tartus Vanemuise kontserdimajas 30. I ja Tallinnas Estonia kontserdisaalis 31. I, kavas Leopold Mozart, Wolfgang Amadeus Mozart, Franz Xaver Mozart, Schumann, Liszt, Chopin ja Bach.

 

Möödunud nädala kolmapäeval esines Estonia kontserdisaalis Cyprien Katsaris. Pianistide hulgas on ta päris eriline nähtus eelkõige oma sügava musikaalsusega. Mugavatelt radadelt püüab ta kõrvale astuda. Ta oli (esines Tallinnas 1998) ja on ka praegu valmis ootamatusteks nii kava ülesehitust kui ettekannet silmas pidades.

Kontserdi esimeses pooles kõlas kolme helilooja, Leopoldi, Wolfgang Amadeuse ja Franz Xaver Mozarti muusika. Nende panust muusikaajalukku saab ka koos vaadata. See tavaline vaatepunkt, et Wolfgang Amadeuse looming varjab ära nii isa, poja ja veel kellegi, on kesine. Tema muusika ei varja midagi ega kedagi. Kes tunneb huvi kogu paleti vastu nagu Katsaris, see leiab. Leiab seda ka, et Leopold Mozarti muusika on parim informatsiooniallikas heitmaks valgust küsimusele, mis seal Mozartite kodus õieti toimus.

Kontsert algas Leopold Mozarti (1719 – 1787) 1763. aastal kirjutatud C-duur sonaadiga. Selles teoses on palju sära ja tõsist tunnet ka. Esimeses osas ei leia ühtegi takti, kus ei oleks kaunistusi. Teises osas oli vaja suurejooneliselt parema käega bassijoonist kujundada. Sonaat lõppes menuettidest koosneva osaga. Helitöö mõjus väga kaasakiskuvalt ja mängimakutsuvalt.

On selge, et oma lastele Maria Annale ja Wolfgangile ei võinud Leopold Mozart üldse keskpärast muusikat kirjutadagi, see poleks olnud võimalik, näiteks tema “Lastesümfoonia” – kui juba lastele, siis ikka sonaat või sümfoonia. Tema kahele lapsele ei õpetanud keegi, et sümfoonia on üks raske sõna. “Lastesümfoonia” on seadnud Katsarise jaoks klaverile Matthew Cameron, kes on osanud suure asjatundlikkusega kõik võimalikud viled ja vidinad klaveril mängitavaks teha.

Oma mänguga saavutas Cyprien Katsaris täieliku vahetuse ja vabaduse, kui ta esitas väikese Wolfgangi helitöid. Mulje on ikka üks – Mozartil oli algusest peale midagi tähtsat öelda. Võib-olla sai ta selle kõik välja öeldud tänu oma isa tarkusele.

 

 

Kolmas Mozart

 

Franz Xaver Mozart sündis 26. juulil 1791. aastal. Seega siis viis kuud enne, mitte pärast isa Wolfgang Amadeuse surma, nagu kavalehel kirjas oli. Üheks tema õpetajaks oli, muuseas, Antonio Salieri. Ta on kirjutanud huvitava käekirjaga väga head muusikat ja nagu Katsaris oma väikeses kõnes enne tema teoste mängima hakkamist märkis, on Xaveril “Melanhoolses poloneesis” Chopinile iseloomulikud harmooniad. Xaveri loomingust kõlas veel seitse variatsiooni menuetile ooperist “Don Juan” (seesama, mida eestlane teab ja tunneb teksti järgi “Suur kontsert algab koidu aal…”), mis esitab pianistile kõrgeid tehnilisi nõudmisi. Sealt leiab kuus variatsiooni, milles see teema on transformeerunud muusikaks, mis kangesti tulevast Schubertit meelde tuletab. W. A. Mozarti loomingust kuulsime “Fantaasiat” c-moll KV 396 ja tema õpilase J. N. Hummeli klaveriseadet g-moll sümfoonia I osast. Katsaris kasutas siin tavapärasest rohkem pedaali, muutes sellega kõlapildi mitmekesisemaks, ühendades või lahutades harmooniaid. Kava teises pooles kõlasid Schumann, Liszt, Chopin ja Bach.

 

 

Tartus häiris saali kostev tümps

 

Tartus Vanemuise kontserdimajas mängis ta päev varem sama kava. Aga seal, kui kõlas “Jumala õnnistus üksinduses” kolmas osa Liszti tsüklist “Poeetilised ja religioossed harmooniad”, andis kummalist värvi kogu teise poole ajal kusagilt saali kostev tümps. Õnneks Katsaris ei katkestanud kontserti ega astunud saalist minema. Ta ainult lükkis palasid tihedamalt kokku. Probleem pole uus, seda on enne ka juhtunud.

Chopini loomingu esitajana on Katsaris kuulus. Kursustel EMTAs ütles ta, et Chopini lemmikhelilooja oli Mozart ja Chopini väga hea sõber oli Bellini. Neist lausetest võib teha kaugeleulatuvaid järeldusi.

Üheks Katsarise lemmiktegevuseks näib olevat Chopini teoste harmooniatest pärit nootidest uute alahäälte loomine ja nende nii ere esiletoomine, et see jumalapärast kellelgi kahe silma vahele ei jääks, näiteks cis-moll valsis. Näib, et vahel leiab ta koha, kus omalt poolt ka midagi juurde lisada. Eks see üks kahtlane asi on, aga tema puhul see ei ärrita, sest maitse on hea ja helilooja mõtet ei muudeta.

Raske on ette kujutada paremat hällilaulu esitust kui see, mida Katsaris meile pakkus. Tal on eriline võime panna inimene muusikat kuulama. Kontsert lõppes Bachi d-moll tokaata ja fuugaga orelile, Cyprien Katsarise enda seades. Bachi idee oli tal toetatud võimsate oktavitega.

Et olla muusikas vaba ja iseenda peremees, on ta loonud 1. jaanuaril 2001. aastal omaenda plaadifirma Piano 21, kus ta püüab võimalikult tihti kasutada kontsertsalvestisi. Näiteks Schumanni plaadil on koos “Lastestseenide” 1989. aasta Tōkyō esitus, “Liblikad” 1977. aastal Pariisis ja C-duur fantaasia kontserdivõte 1998. aastal Tallinnas antud kontserdilt. Ootame teda varsti jälle Tallinnasse tagasi ja Tartusse ka, ülikooli aulasse.