Mravinski festivali kaja Tallinnas

Toomas Velmet

Jevgeni Mravinski nimelisel XX rahvusvahelisel muusikafestivalil  Michael Foyle (viiul, Suurbritannia) ja Maksim Štšura (klaver) 5. VI Estonia kontserdisaalis. Narvas peeti 18. maist 4. juunini XX Jevgeni Mravinski festival, mille kava kaja jõudis ühe kontserdiga ka Tallinna Estonia kontserdisaali.

Festivalil on oma järjepidev ajalugu 1995. aastast peale ning tänavust aastakäiku toetasid Narva linnavalitsus, Eesti kultuurkapital, Vene Föderatsiooni peakonsulaat Narvas, Ida-Virumaa kultuurkapital, Sillamäe ja Narva-Jõesuu linnavalitsus ja hasartmängumaksu nõukogu. Festivali kunstiline juht on Narva Linna Sümfooniaorkestri dirigent Anatoli Štšura ja aukülaline Jevgeni Mravinski abikaasa Peterburi konservatooriumi flöödiprofessor Aleksandra Vavilina-Mravinskaja. XX sajandi üks silmapaistvamaid dirigente Jevgeni Mravinski, kes oli vene tipporkestri, praegu Venemaa teenelise kollektiivi, Dmitri Šostakovitši nimelise Sankt-Peterburgi Filharmoonia Sümfooniaorkestri  peadirigent 50 (!) aastat. Mravinskit seob Narvaga, õigemini Narva-Jõesuuga tema suvekodu, aga ka tema Skandinaavia juured olid need, mis tõid ta Eestisse. Jevgeni Mravinski käe all veetis oma aspirantuuriaastad Leningradi konservatooriumis Neeme Järvi ja Aleksandra Vavilina õpilane oli kunagine ERSO esiflötist, varalahkunud Jaan Õun.
Tänavune, XX Mravinski festival haaras geograafiliselt Ida-Virumaa kontserdipaigad Narvas, Narva-Jõesuus, Sillamäel ja Jõhvis ning, nagu juba öeldud, ka Estonia kontserdisaali Tallinnas. Kokku anti kaheksa kontserti, kus esinesid Peterburi filharmoonikute solistide ansambel ja Narva LSO, Peterburist pärit solistid ja Vavilina-Mravinskaja flöödiklass Peterburi konservatooriumist. Lääne poolt tulid ainsana Tallinnas esinenud Michael Foyle (viiul) Londoni kuninglikust muusikaakadeemiast (Royal Academy of Music) ja Narvast pärit Maksim Štšura (klaver) Londoni kuninglikust muusikakolledžist (Royal College of Music). Kammerduona tegutsevad nad paar aastat, kuid on juba näidanud end Inglismaa parimates kontserdi­paikades, kaasa arvatud Queen Elisabeth Hall ja St Martin-in-the-Fields.
Tallinna kontserdi kava tekitas kohe hinges nostalgia traditsioonilise sonaatide õhtu formaadiga, kus polnud millegagi vastu tuldud laiadele publiku massidele ning ka autorite ja teoste valik oli meeldivalt akadeemiline. Kontserti alustati Ludwig van Beethoveni I sonaadiga viiulile ja klaverile D-duur op. 12, mis on pühendatud Antonio Salierile. Teose esimese osa ekspositsioonis oli pisut paigast ära balanss, mis sai lõplikult paika juba töötluseks. Edasine oli sellest aspektist juba ideaalilähedane. Michael Foyleʼi kasutada Giovanni Battista Guadagnini 1753. aastal valmistatud viiul ei ole suure häälega, kuid see-eest on sel väga tämbririkas kandev piano. Artistid leidsid kiiresti kompromissi ja kooskõla Steinway kontsertklaveriga, milline seisund sai määravaks kontserdi tippesituseks kujunenud Debussy sonaadis g-moll op. 108. Järgnes Witold Lutosławski põnev „Partiita viiulile ja klaverile” (1984), mille autor kirjutas St Pauli kammerorkestri tellimusel Pinchas Zukermanile ja Marc Neikrugile. Teose kolme olulist osa ühendavad kaks pisikest interluudiumi ad libitum. Stiililt järgib teos XVIII sajandi traditsioone, helikeelelt ikka XX sajandi omi, väärtuselt on aga tasemel, mis kindlasti peaks rikastama sonaadiduode käibe­repertuaari.
Kontserdi teist poolt alustati juba nimetatud Debussy sonaadiga ja siin sündis tõepoolest teost vääriv inter­pretatsioon. Esituse küpsust toonitas asjaolu, et artistid, ka pianist, esitasid teose peast. Ka järgnenud Brahmsi III sonaadi op. 108. Debussy puhul pääses eriti maksvusele viiuli värvi- ja meeleolu­küllus, mida suurepäraselt raamis pianist erakordselt paindliku ansamblisti ja kõlakontrollijana. Nii sündis elamus.
Finaaliks esitatud Brahmsi III sonaat oli huvitav – seal leidis oma tekstis mõndagi põnevat pianist –, kuid mõnevõrra erineva suhte tõttu autorisse kergelt segadust tekitav lõpp-produkt. Foyle’i selgelt lüürikat fookuses hoidev ja Štšura mehelik dramatism ei tootnud lausa konflikti, kuid ka mitte ideaalmaastikku. Kogu kontserdist jäi siiski elamus, mille pakkus noorte inimeste võimekus ja prillikivini viimistletud professionaalsus, seda nii keerulises valdkonnas nagu kammerduo žanr.