Muusika on suhtlus

Kaspars Putniņš: „Mulle tundub, et koori repertuaari ülesehituses on praegu loogiline tasakaal.“

MARIA MÖLDER

Tänavu „Peadirigentide“ kontserdisarjaga 35. aastapäeva tähistava Eesti Filharmoonia Kammerkoori (EFK) peadirigent Kaspars Putniņš räägib repertuaari­polii­tikast, nüüdismuusika tähtsusest ning muustki EFK austajale huvipakkuvast.

Olete Tõnu Kaljustet nimetanud oma vaimseks õpetajaks. Mida sellega silmas pidasite?

Olin EFK tegevusest teadlik juba väga noorena. Hindasin väga kõiki koori tahke ja Tõnu töömeetodeid: kuidas ta koori kujundas, muusikat tõlgendas ja kõlaga töötas. Ka tema esinemine avaldas mulle suurt mõju. Mäletan mitut imelist kontserti, mida kohapeal nägin, ja kuulasin ka tema plaate. Kui Sigvards Kļava määrati Läti Raadio Koori pea­dirigendiks ja ta kutsus mind oma kaastöötajaks, siis oli EFK meile üks eeskujudest, kelle töösuhteid ja repertuaari­poliitikat hoolega järgisime.

Kuidas kirjeldaksite EFK kõla ja milline on koorile kõige sobivam repertuaar?

Sama hästi võiks küsida, kuidas kirjeldate maali värvi. Seda tuleks pigem vaadata ja siis saab kohe aru … EFK-l on alati olnud sügavust ja puhtust, samal ajal ka tumedaid alatoone. Niimoodi töötav ja sellise kogemusega koosseis saab oma võimeid suurepärasel tasemel esile tuua väga mitmesuguse repertuaariga. Ma ei tookski midagi eriti esile, sest XIX sajandi repertuaar sobib koorile väga hästi – Mendelssohn, Brahms … Barokk sobib koorile väga hästi. Vene muusikas tunneme end koduselt. Mõistagi oleme ka tunnustatud Arvo Pärdi muusika esitajad – oleme kodus eelkõige selle kõlamaailmas, mitte ainult tõlgenduses. Ka uuem repertuaar kõlab tõeliselt hästi. See on mu meelest meiesugusele koosseisule loomulik, sest täisajaga töötavad professionaalsed koosseisud on alati avatud mitmekülgsele repertuaarile. Igal koosseisul on oma strateegia, aga tavaliselt kaetakse üsna laia repertuaari ja nii on see alati olnud. Ma lihtsalt püüan neid juhtida selles suunas, kuidas mina kava ja repertuaari koostan.

Ütlesite, et koori kõlal on alati olnud teatud omadused. Kuidas on kõla muutumisega?

Muidugi on kõla muutunud. Muusikaline koosseis on nagu elusolend, mis alati areneb, aga suuri muutusi ei saa seal eriti olla. Tavaliselt ei tule need muutused nii, et lülitutakse ühelt teisele, vaid need on pigem järkjärgulised. Aga põlvkonnad tulevad ja lähevad, rühm moodustub inimestest ja kuigi koosseisu iseloom tundub olema ühtne – nagu üks – on see tegelikult muusikaliste karakterite ja isiksuste ühendus. Tegemist on nagu mingi tähtsa koostisosaga, millest lõpuks tehaksegi üks karakter, mis muutub eluaja jooksul – ja see on muidugi väga tähtis. Seepärast on väga tähtis kainelt mõelda ja jälgida, kuhu loomulik tunnetus meid juhib. Küsimus on tasakaalus ja lauljate kogemustes ning need määravad eri viisil, kuidas me muusikat teeme. Muidugi tulevad uute kooriliikmete ja uue muusika, mida me igal hooajal õpime, ja kõigi koostööde kaudu ka uued impulsid. Iga dirigent toob koori „sõnavarasse“ midagi uut. Koori muusika mõistmine, teadlikkus ja tehniline võimekus arenevad ja suurenevad pidevalt. Dirigendil on koorile suur mõju, sest igal dirigendil on oma käekiri. Minu meetod on panna muusikud, kellega ma seotud olen, andma ennast maksimumi, mitte näitama kunstlikult midagi, mis ei ole nende moodi – pigem lasen neil loomulikult kasvada.

Olete alati Eesti heliloojatelt palju teoseid tellinud. Kuidas heliloojaid valite?

Ilmselt on mängus juhus ja intuitsioon, muidugi ka kogemus. Püüan kuulata võimalikult palju muusikat, et hoida end Eesti uue muusikaga kursis ja jälgida, kuidas heliloojad ühest teosest teiseni arenevad. Mu elu on väga kiire ja ma ei saa kahjuks öelda, et olen kõike kuulnud. Püüan teha kaht mõneti vastandlikku asja. Ühest küljest tahaksin laiendada heliloojate ringi, kellega koos töötame, ja Eestis on selleks potentsiaali: heliloojate nimekiri pole küll pikk, aga iga nime taga on isemoodi imeline karakter. Teisalt on tohutult tähtis varasemate koostööpartnerite juurde tagasi pöörduda ja nendega suhteid jätkata. Seda ütleb mu kogemus Läti Raadio Kooriga. Tellida üks teos ja siis 15 aastat mitte midagi teha ei ole kindlasti parim koostöö­mudel. Ajaga õpivad heliloojad koosseisu paremini tundma ja iga järgmise teosega avaneb suur arengupotentsiaal.

Miks keskendusite nüüdismuusikale? Mis teile selle muusika ja uute helide avastamise juures meeldib?

Nüüdismuusika kõneleb tänasest ja sellest, kes me siin ja praegu oleme, milline on meie maailm ja elu; milliseid küsimusi me peame oma poliitilises ja tundeelus esitama ja millistele vastuseid saama; kontekst ja tingimused, millega me peame arvestama.

Mulle on väga tähtis seda vestlust ülal hoida. Ma ei taha öelda, et varasemate ajastute muusika ei räägi olulistest küsimustest – Bachis avaldub alati midagi olulist. Samal ajal on mulle väga tähtis puudutada just praegusi küsimusi, kuna minu meelest on muusika peamiselt suhtlus ja vaimne keel. Ma hindan väga selle esteetilisi aspekte, kuid eelkõige saame muusikaga edasi anda sellist, mida muidu ei saaks. Muusika on inimesele väga tähtis, muusika on kõikjal meie ümber ja ilmselt me vajame seda. Küsimus on muidugi selles, mida me tahame edasi anda, sest muusikaga võib teada anda ka rumalustest ja veidrustest. Ma arvan, et peab olema tasakaal: suhelda on vaja nii 300 aastast tagasi elanud imepäraste kunstnikega kui ka olla ühenduses praegusega. Ka esteetilisest vaatepunktist on ilu ennast – ja siinkohal räägin ilust väga laias mõttes – esile tuua ja miljonis eri vormis avastada tohutult põnev.

EFK ees tuleb ilmselt palju Arvo Pärdi muusikat juhatada. Mitte-eestlasena on teil ehk lihtsam Pärti teiste 1970ndatel mõneti sarnase muusika poole pöördunud heliloojate kõrvale asetada?

Muidugi on hulk heliloojaid, kes pärinesid samasugusest sotsiaalpoliitilisest keskkonnast ja kui me räägime siirastest kunstnikest, mitte režiimile kiidulaulu lauljatest, siis võib nende loomingu keskset teemat mõneti võrrelda. Võime näiteks tuua Sofia Gubaidulina, Alfred Schnittke või imetlusväärsed poola heliloojad Krzysztof Penderecki, Witold Lutosławski jne. Samal ajal on nad kõik väga omamoodi karakteriga. Kui rääkida Arvo Pärdist, siis tahetakse tema muusikat alati asetada eraldi riiulile ja nimetada seda sakraalseks minimalismiks või milleks iganes. Arvan, et see on väga formaalne hoiak. Mingis mõttes ma mõistan seda lahterdamis­vajadust. Teisalt on see ka tohutult piirav, ei räägi kuigi palju muusikast ega selle peateemast. Mina näen neid inimesi pigem suurte eraldi planeetidena. Nad on mõneti sarnased, samamoodi on ka John Cage minimalist, aga tema ideid või meetodeid Steve Reichi või Philip Glassiga võrrelda oleks mõttetu. Paljud ütlevad ka seda, et Pēteris Vasks ja Arvo Pärt on sarnased, aga mina nii ei arva.

Olin vist esimene, kes pärast Arvo Pärdi emigreerumist tema muusikat 1980ndate Lätis esitas. Mul oli väga hea meel, kui olin 1986. aastal tema muusika avastanud. Olin Tallinnas täiesti teistel põhjustel, kui Estonia kontserdisaalis toimus esimene Pärdi muusikaga kontsert pärast tema emigreerumist. See on üks mu elu eredamaid elamusi. Mind rabas jäägitult see kõla ja tema ideede grandeur, uskumatult tugev narratiiv ja muusika siiras sõnum.

Tõnu Kaljuste ütles hiljutises inter­vjuus, et ta oleks uutelt peadirigentidelt oodanud rohkem uut repertuaari ka turneede kavadesse. Ta leidis, et EFK elab seniajani suuresti tema Pärdi ja Tormise muusikaga tehtud tööl. Kas see on teie meelest õiglane hinnang?

Minu meelest olen ma toonud koorile palju uut repertuaari. Pealegi peab valitsema tasakaal ja me ei tohi oma nägu kaotada. Maailmas on palju inimesi, kes tahavad meie esituses kuulda Arvo Pärdi muusikat ja oleks kummaline sellest keelduda. Samal ajal tegeleb koor ka sel hooajal väga mitmekülgse repertuaariga. Oleme tellinud väga erinevat muusikat, sh hakkame elektroonikaga eksperimenteerima ja avastame ka välismaal loodud muusikat. Minu arvates on koori repertuaari ülesehituses praegu loogiline tasakaal. Ka meie „Peadirigentide“ sarjas on Daniel Reussilt ja Paul Hillierilt üsna palju uut muusikat.

Kas plaanite EFKga midagi salvestada?

Jaanuaris tuleb suur sessioon, kus on plaanis salvestada Alfred Schnittke „Patukahetsuse psalmid“. Peale selle kavatseme salvestada uuendusliku elektrikitarridega kava.

Selle hooaja kõige nähtavam osa ongi kontserdisari koori kõigi peadirigentidega.

Jah, oleme mõelnud, kuidas tähistada koori 35. aastapäeva. Minu meelest on väga kena mõte teha sari peadirigentidega, kes on kõik koori nii palju mõjutanud ja kujundanud selle praeguseks koosseisuks. Peadirigendid on üles ehitanud ka koori praeguse maine – Tõnu muidugi kõige rohkem ja ta on ka seniajani kooriga lähedalt seotud. Paul mõjutas koori oma meetodite, kõla ja interpretatsiooni käsitluse ja repertuaaripoliitikaga. Nii ka Daniel. See on väga kena pildigalerii, kus peategelane – koor – on üks, aga igal pildil on sisukust ja tugev iseloom.

Millised on sel hooajal teie enda kõrghetked?

Kindlasti võiks nimetada kõrghetkeks Läti Raadio Koori, Taani teatritrupi Hotel Pro Forma ja nende suurepärase lavastaja Kirsten Denholmi koostööprojekti „Neoarctic“. Riia esietendus oli augusti lõpus, septembri keskel oli esietendus Kopenhaagenis Taani Kuninglikus Teatris. Oleme selle kallal kolm aastat töötanud ja see on kolmas koostöö nende imetoredate kunstnike ja suurepärase meeskonnaga. See pole lihtsalt suur projekt, vaid on ka kunstiliselt suur proovikivi, mis asetab koori täiesti teistsugusesse ruumi. Laval on 12 lauljat, nad on silmapaistvalt kostümeeritud ja mikrofonidega. Muusika on hästi intensiivne, kusjuures selle žanrit on keeruline määratleda. Üks heliloojatest on džässitausta ja klassikalise kooliga, teine teeb nüüdis­elektroonikat, teiste sõnadega techno’t, ja ta on pärit Manchesterist. See on väga uuenduslik töö ja võttis kaua aega, et teos kokku panna.

Lätlastega teeme palju katsetusi. Oktoobri keskel tuleb meil Stockhauseni kava, kuhu on kaasatud eksperimentaalne džässkitarrist. Külalisdirigendina töötan praegu vähe, sest hooajal olen väga hõivatud, aga ootan järgmist koostööd Collegium Vocale Gentiga, kes on minu arvates praegu üks parimaid vokaalansambleid. Samamoodi ootan Läti Raadio Koori Jaapani-reisi, mis tuleb järgmisel hooajal. Meil tulevad mõned kontserdid hea kolleegi Heinz Holligeriga ja mõned ka omapead. Ja siis tuleb meil Läti Raadio Koori ja Sinfonietta Rīga suur turnee Hollandis. Veebruaris on EFKga kavas suurejooneline Põhja-Ameerika kontserdireis, ootan meie plaatide salvestusi ja elektrikitarrikava ennast. Koostöö Eesti muusika päevadega on alati väga tähtis ja põnev olnud, seekord esitame seal Evelin Seppari ja Tatjana Kozlova-Johannese uusi teoseid.