Otsa koolis on kõigi mõtted oodatud

Ivo Lille: „Otsa kooli teeb tugevaks paindlikkus, individuaalne lähenemine igale õpilasele.“

MARIA MÖLDER

Detsembri algul alustas tööd Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli uus direktor Ivo Lille, kes on silma paistnud ärksa meelega saksofonistina. Õpetajaametit on Lille pidanud juba peaaegu 20 aastat ning Otsa koolil on tema südames ikka olnud tähtis koht.

Mis on seni olnud õpetajana teie suurimad rõõmud ja mured?

Olen töötanud õpetajana Nõmme muusikakoolis, Merivälja koolis ning Eesti muusika- ja teatriakadeemias. Selle paarikümne aasta jooksul on õpilased väga muutunud. Nad on saanud oma valikutest palju teadlikumaks, nende aeg on killustatum, õpilaste küsimused ja mõtted avavad õpetajas pidevalt uusi dimensioone. Tuleb leida need meetodid, mis hoiaksid õpilasi asja juures, ning olla ise paindlik ja uuendusteks valmis. Suurim rõõm on kohata muusika­kooli lõpetanud õpilasi kontsertidel või näha neid endise entusiasmiga pilli mängimas ja muusikateemade üle arutlemas: neist on saanud muusikat armastavad inimesed.

Otsa koolis olete kunagi õppinud aasta jagu. Kuidas see aeg teid muusikuna või üldse isiksusena mõjutas?

See oli mulle äärmiselt huvitav ja oluline aeg: kolisin ju tuttavast Pärnust uude linna oma unistusi teostama. Kuna astusin Otsa kooli pärast keskkooli lõpetamist, tegin endaga kokkuleppe, et võtan nendest õpingutest kõik, mis võimalik – ilmselt seetõttu, et ma ei olnud kunagi muusikakoolis eriliste muusikaliste võimetega silma paistnud, kuid tegin julge otsuse eelistada Tartu ülikoolile muusika õppimist. Kõigepealt hakkasin õppima harjutamist, käisin tohutult palju kontsertidel, kogusin muusikat kassettidele, võtsin hoolsalt osa õppetööst ja mitmesugustest muusikaprojektidest. Suhtlesin palju ja sain aru, kui oluline on koondada enda ümber õiged inimesed. Otsa koolis tekkinud eriline sünergia kannab mind muusikuna siiani.

Mis on praegu Otsa kooli tugevad küljed?

Otsa kooli teeb tugevaks paindlikkus, individuaalne lähenemine igale õpilasele. Olgu näiteks kas või Maarja Haamer, kes on pime, kuid lõpetab peagi rütmi­muusika flöödi eriala. Tema õpingud sõltuvad osalt sellest, kas keegi on nõus teda õpetama. Ta ise ütleb: „Olen väga rahul, et saan lõpuks õppida seda eriala, mida tahan.“¹

Väga olulisel kohal on meie õppekavad ehk see, mida me siin õpetame, kuidas me õpetame ja millised on meie kooli õpilaste väljundid pärast kooli, tööturul või edasi õppima minnes. Kindlasti on tähtis koht ka rohkel praktikavõimalusel.

Kõige olulisemad on aga inimesed, kellel on oskusi, tahet ja soovi õpetada ning kooli arengus kaasa rääkida ja tegutseda.

Kuidas tagate, et õpetajaskonna vahel edaspidi info liiguks ja otsused oleksid läbipaistvad, eri osalisi arvestavad ja kaasavad? Mida saate teha, et tekiks taas usaldus juhi vastu ja ühtse meeskonna tunne taastuks?

Selles osas tegi oma Otsa koolis oldud aja jooksul väga palju ära juba direktori kohusetäitja Erkki Piisang. Meil on tekkinud mitmesugused töörühmad, kus töötatakse oluliste küsimuste puhul välja lahendusi, mida kooli juhtkond täielikult toetab. Kõik inimesed on koolis oodatud oma ideede ja mõtetega, seetõttu on uuesti hakatud pidama ka suuri ühiseid koosolekuid. Minu kabineti uks on ka kogu aeg lahti ja esimestel nädalatel olengi pühendanud väga palju aega inimestega vestlemiseks. Niimoodi tekib meil vastastikune arusaam ja usaldus. Oluline on ka pidada silmas, et meie sõnad ja teod oleksid vastavuses.

Kuidas on praeguseks lahenenud olukord Otsa kooli palgasüsteemiga, mis Saluveeri juhtimisel sisse viidi ja mis töötajate hulgas palju segadust külvas?

Ka selles osas tehti suur töö ära juba enne minu Otsa kooli saabumist. Praeguseks on loodud palgakomisjon, kus tegeletakse nende küsimusega. Palga teema on pidevalt aktuaalne ja seda ei saa kunagi lõplikult lukku lüüa. Samas sõltume riiklikust rahastusest, mis seab meile teatud piirid ja mille raames saame tegutseda. Kõik, mis puudutab töökohtade struktuuri ja palku koolis, arutame kogu juhtkonna ja töötajatega läbi.

Olete öelnud, et Otsa kool on unikaalse auraga kool, mida tasub sellisena hoida, aga kas plaanite ka muudatusi-parandusi? Kuidas õnnestub hoida seda harukordset aurat, kui kolm kooli kolivad ühte hoonesse?

Minu meelest on koolil olnud alati hea maine ja see jõudis kunagi ka minuni Pärnusse, eelkõige seal õppivate muusi­kute kaudu. Ka muusikakooli õpetajad rääkisid Otsa koolis õppimisest kui privileegist. See erilisuse tunne püsis minuga ka kogu seal veedetud aja. Eks iga uus inimene toob kollektiivi kaasa oma mõtteid ja ideid. Praegusel hetkel, kui kool on läinud üle teemapõhisele õppele, pean vajalikuks suuremat lõimumist nii moodulite kui suundade lõikes, samuti näen uute atraktiivsete ja hädavajalike õppekavade võimalusi. Ka uues majas aitaksid meid unikaalsena hoida meie tugevad, õpilase toetamisele ja reaalsele vajadusele orienteeritud õppekavad, motiveeritud õpetajad ja õpilased ning kooli erinevusi toetav struktuur.

Kas Otsa koolil peaks olema omaette eesmärk koolitada EMTA-le head järelkasvu või peaks pigem panema rõhku oma õpilaste omapärale?

Otsa kooli eesmärk on panna õpilased iseseisvalt mõtlema ning anda nii hea haridus ja praktikabaas, et tal oleks võimalik kasutada oma eripära nii tööturul kui ka edasi õppides.

Otsa kool on kaua olnud eriti hästi pildis just rütmimuusika suuna õpilaste koolitamisega. Rütmimuusika lauljate koolitamisel on Otsa koolil praegu mitmesuguseid alternatiive, näiteks WAF-kool jt erakoolid. Kuidas hoiab Otsa kool ennast nende kõrval tänapäevasena?

Otsa kool on kogu aeg olnud pildis mõlema suunaga, nii klassika kui ka rütmimuusikaga. Meie koolis on õppinud väga suur hulk tipptegijaid eri valdkondadest, näiteks Veljo Tormis, Neeme Järvi, Eri Klas, Anu Kaal, Uno Loop, Olav Ehala, Mikk Targo, Erkki-Sven Tüür, Raivo Tafenau, Hirvo Surva, Robert Jürjental, Pärt Uusberg, Irina Zahharenkova jpt. Soovitan siinkohal lugeda Lembi Metsa artiklit Õpetajate Lehes.²

Otsa kooli rütmimuusika lauljate koolitamisel on mitu plussi. Otsa koolis on head õpetajad, lauljad saavad juba kooli ajal teha eri stiilides praktikat oma tulevaste ansamblikaaslastega ning suurte koosseisudega nagu bigbänd ja sümfooniaorkester. Hiljutine näide oli Eesti vähiliidu heategevuskontsert, mida aitasidki põhiliselt vedada meie rütmimuusika- ja klassikasuuna õpilased. Ühiste jõududega on tehtud ka muusikale.

Tänavu kevadel on plaanis rütmimuusika ja klassikasuuna ühisansamblite kontsert. Peale selle plaanitakse „Otsa kool 100“ üritustel kanda ette suurem teos mõlema suuna õpilastega ühiselt.

Mitu korda hõredamaks tuleb nüüd kärpida teie enda kontserdigraafik? Kuidas olete muusikuna omaenda prioriteedid sättinud?

Tegin otsuse oma muusikaliste tegemiste fookust muuta juba enne direktoriks kandideerimist. Viimased seitse-kaheksa aastat olen väga suure osa oma ajast pühendanud James Werts World Projectis mängimisele suurepäraste muusikute James Wertsi, Tõnu Halliku ja Andrus Lillepeaga, samuti ansambli asjaajamisele. Edaspidi keskendun eelkõige oma muusika kirjutamisele ja esitamisele või unikaalsetele projektidele. Näiteks 9. II avaneb mul võimalus Pärnu Linnaorkestriga ette kanda kaks saksofoni­repertuaari klassikasse kuuluvat teost: Glazunovi ja Iberti kontserdid. 10. II leiab Kumus aset koosseisu Science of Silence ehk Vaikuseteadus kontsert, mis põhineb originaalmuusikal ning kus teeb kaasa liivakunstnik Madli Luuk. Jätkan kindlasti elektroonilise muusika projekte Arian Leviniga ning koostööd saksofonikvartetiga SaxEst, pianist Jorma Tootsi ja organist Ines Maidre-Aarvikiga, samuti korraldan sel aastal VI Pärnu rahvusvahelist saksofonifestivali „SaxFest“.

1 Riina Kallas, Vaegnägijast flöödimängija Maarja Haamer: õpin pilli kuulmise järgi. – Kultuur ERR, 30. XI 2017. https://kultuur.err.ee/645871/vaegnagijast-floodimangija-maarja-haamer-opin-pilli-kuulmise-jargi

2 Lembi Mets, Kaunite kunstide kool – kas koolide sulatusahi? – Õpetajate Leht 1. XII 2017. http://opleht.ee/2017/12/kaunite-kunstide-kool-kas-koolide-sulatusahi/