Quo vadis, pärimusmuusika?

Igor Garšnek

Viljandi Pärimusmuusika Keskus saab Kultuuriaidas kevadeks katuse alla. Sirbi toimetusele jagasid Kultuuriaidas ja selle ümber toimuva kohta seletusi pärimusmuusika keskuse eestvedajad Kiviberg ja Sünter.

Seda kirjatükki ajendas paberile panema Sirbi toimetuse ühiskülastus, tutvumaks Viljandis renoveeritava/rajatava pärimusmuusika keskuse ehitustööde ning ka pärimusmuusika leviku ja propageerimise uute ning värskete ideedega. Hoone ise – Viljandi Jaani kiriku kõrval paiknev XVII sajandist pärinev võlvkaartega laohoone, nimetame seda momendil tinglikult Kultuuriaidaks – on praegu palavikuliste ehitustööde tallermaa. Mürisevad segistid ja kraanad ning ringisaalivad töömehed ei jäta kahtluse raasugi, et järgmise aasta kevadeks koorub tellingute tagant välja Eestis ainulaadne kompleks, pärimusmuusika keskus, mis ühendab endas nii kontserdisaali, õpitubasid kui pärimusmuusika teabekeskust. Sirbi toimetuse giididena jagasid Kultuuriaidas ja selle ümber toimuva kohta lahkelt seletusi pärimusmuusika keskuse (ning ka Viljandi folgifestivali) tuntud eestvedajad Ando Kiviberg ja Aleksander Sünter.

Viljandi on teatavasti juba kümmekond aastat tagasi omandanud Eesti kultuurimaastikul täiesti ainulaadse koha tänu igasuvistele pärimusmuusika festivalidele. Kunagisest väikesest, n-ö kohaliku tähtsusega suuremate ambitsioonideta üritusest on tänaseks saanud mitte ainult et rahvusvahelises mõõtkavas festival, vaid sisuliselt ka etnomuusika mõtteline taimelava kõigi oma õpitubade ja workshop’idega. Ja mis ei piirdu sugugi kitsalt ainult „ugri-mugri” helletustega, vaid hõlmab üha laienevalt eri maade etnilist muusikakultuuri. Seetõttu tundubki, et kui Eestis juba suur pärimusmuusika keskus rajada, siis ikka ja ainult Viljandisse. No kuhu siis veel?

Ando Kivibergi sõnutsi on kogu see nn Kultuuriaida projekt üksipulgi ja põhjalikult läbi mõeldud ning „multifunktsionaalsus” oleks siin ehk peamine märksõna. Hoonesse rajatakse üks umbes viiesajakohaline kontserdisaal ning ka teine, pisut väiksem; sinna tulevad proovi- ja harjutusruumid ning lektooriumid. Kompleksi ehitusse on mõistagi kaasatud oma ala parimad spetsialistid – nii töötas kontserdisaali akustikalahenduse välja akustikaguru Linda Madalik, kes on näiteks ka Pärnu kontserdimaja akustilise lahenduse disainer. Tõsi, salvestusstuudiot sinna küll ei rajata, kuid Ando Kivibergi kinnitusel pole selleks ka otsest vajadust, kuna Viljandi kultuuriakadeemias on kõrgel tasemel helistuudio juba olemas. Seetõttu on optilisi kaableid kasutades võimalik luua selline lindistusvariant, et muusikud musitseerivad füüsiliselt küll Kultuuriaidas, ent digitaalne salvestusprotsess käib samaaegselt kultuuriakadeemia stuudios.

Põhimõtteliselt uus idee on aga pärimusmuusika teabekeskuse rajamine, mille n-ö vaimseks isaks on Aleksander Sünter. See ei tähenda pelgalt noodi- ja raamatukogu ning fonoteegi loomist (seda niikuinii!), vaid olemasoleva infopanga digitaliseerimist, et seda oleks Interneti vahendusel võimalik kasutada kus tahes maailma nurgas. Näiteks kui mõni huviringi juhataja kusagil Obinitsas (või Uus-Meremaal) vajab oma töös mõne rahvalaulu salvestist (või nooti), siis saab ta selle neti vahendusel kiiresti kätte Viljandi teabekeskusesse ise kohale tulemata. Eks ta ole – kui igiammustel aegadel levis ürgne rahvalaul vaid „suust suhu” põhimõttel, siis XXI sajandil on „arvutist arvutisse” printsiip mõistagi võrreldamatult efektiivsem ja tulemuslikum. Aleksander Sünteri kinnitusel siin tühjalt kohalt ei alustata, juba praegu on olemas üsna ulatuslik fonoteek, mida on kavas üha enam laiendada-täiendada ning netis kasutatavatesse vormingutesse digitaliseerida.

Mis puutub pärimusmuusika-alasesse õppetöösse, siis selles valdkonnas on väga mitmeid variante, alates perioodiliselt korraldatavatest õpitubadest-meistrikursustest suuremate, rahvusvahelise tähtsusega foorumiteni välja. Ning mõistagi eeldab pärimusmuusika-alane õppetöö pärimusmuusika keskuses ladusat koostööd paljude teiste õppeasutuste ja institutsioonidega. Kuidas täpsemalt see kõik sujuma hakkab, eks seda näita tõenäoliselt lähitulevik.

 

Pärimusmuusika XXI sajandil

Pärimusmuusikal on tänases päevas mõistagi täiesti teine roll, kui võrrelda ajaga umbes sajand tagasi. Kui varasematel aegadel väljendus pärimusmuusikas rahva (või etnilise üksuse) kollektiivne loome, mis elas läbi suulise esitustraditsiooni omaenda pidevalt varieeruvat elu, siis praeguseks on pärimusmuusika kui nähtus muutunud pigem mingiks „museaalseks” artefaktiks. Meeldib see meile või mitte, aga lihtsalt seda elukeskkonda, millele mis tahes rahva pärimusmuusika juurestik toetus veel XX sajandi esimesel poolel, pole meie globaliseeruvas-internetistuvas tänapäevas tegelikult enam olemas. Või kui marginaalselt veel mingil määral ongi, siis ehk kusagil kaugel Amazonase vihmametsades või Aafrika südames.

Küsisin, muuseas, Ando Kivibergilt, et mis on tegelikult pärimusmuusika, et mis eristab pärimusmuusikat sellest muust, mitte-pärimuslikust helikunstist. Ja tema arvas, et pärimusmuusika olemuslikeks joonteks on ühelt poolt suuline levik ja teisalt anonüümsus. Tõepoolest, ega ühegi regilaulu autorit me ju ei tea, nii et Eesti Autorite Ühingul pole nendega küll mingit pistmist. Kuid just see suuline levik, teiste sõnadega suuline pärimuslik traditsioon paistabki olevat pärimusmuusika kui nähtuse võti.

Ja nüüd paigutame end mõtteliselt eesti külasse aastal 1907 ning võrdleme eluolu eesti külaga aastal 2007. Pisut lihtsustades võime öelda, et sada aastat tagasi oli küla mitte ainult väikseim haldusüksus, vaid omaette kogukond, mille sidusust tsementeerisid ka mitmed hooajalised, kollektiivselt tehtud tööd nagu näiteks rehepeks või talgud. Ma ei taha sugugi väita seda, et talgute ajal, kõige kibedama tööprotsessi käigus, laulnuksid tollased talumehed-naised mõne rehepapi dirigeerimisel alati mõnda regilaulu à la “Käi kodu, karjakene, ilma vitsa võttimata”, kuid nn töölaulude olemasolu on meie folkloorses muusikakultuuris ikkagi vaieldamatu tõsiasi. Mis tähendab, et nende tekkimiseks olid omal ajal vastavad tingimused. Ning päris selge on ka, et kui talgud ükskord läbi said, siis istuti koos laua taha (või rehealusesse) maha ja pandi üheskoos väikestviisi pidu. Ja kus on pidu, seal on ka laul – ning sajand tagasi oli selleks muidugi rahvalaul koos lustlike rahvalike pillilugudega. Tahan öelda, et patriarhaalse küla kogukondlik läbikäimine oli sajand tagasi see pinnas, millest meie muusikaline folkloor ainest ja elujõudu sai.

Aastal 2007 eesti külaelu kujutledes paneb kunagisele rehepeksule või heinateole mõtlemine loomulikult muigama. Ent muigama ei tohiks panna tõsiasi, et meie maaelu kui selline hakkab tasapisi välja surema: väikesed koolid ja külapoed pannakse kinni, viimati hakkas Eesti Post sulgema ka väiksemaid postkontoreid jne. Kogukondlikust läbikäimisest me tänapäeval enam rääkida ei saa ning seda ei kompenseeri muidugi ka külapoe taga Bocki rüüpamine. Talumeestest on tänaseks saanud ettevõtjad ning külasimmanite asemel tehakse diskosid ja saunapidusid.

Ega sellised muutused ole toimunud mõistagi üleöö, see on pikaajalise, kuid paraku ühesuunaliselt kulgeva protsessi lõppfaas ning seda mitte ainult meil, vaid kogu globaliseeruvas-integreeruvas maailmas. Kui nüüd Eesti ühiskonnast rääkida, siis tegutsesid meil veel viie-kuuekümnendatel aastatel mitmed tuntud rahvalaulikud. Tollal korraldati nii Tartu ülikooli kui Tallinna konservatooriumi eestvedamisel rahvalaulude kogumise ekspeditsioone, käidi külast külasse ja talletati folkloorset vaimuvara. Siis veel oli, mida talletada. Enda kogemustest võin öelda, et tudengina käisin ka mina ühel säärasel rahvalaulude kogumise ekspeditsioonil Saaremaal ja Muhumaal, kuid siis oli juba seitsmekümnendate lõpp ning meie grupi „folkloorne saak” vägagi nigel. Mis need kolhoosnikud peale lorilaulude ja „Horoskoobi” lugude ikka joriseda oskasid. Kui sedagi. Praegusel Interneti- ja mp3de ajastul ei kujuta Anne Vabarna sugust rahvalaulikut meie külas aga enam ettegi.

Kõik see, millest juttu oli, ei tähenda sugugi pessimistlikku visiooni, nagu oleks folkloorne traditsioon mingi väljasurev dinosaurus. Tõsi, spontaanse ja isetekkelise traditsioonina pole seda enam praktiliselt olemas – uusi regiviise XXI sajandil ju juurde ei tule, kuna vastavat sotsiaalset (s.t kogukondlikku) pinnastki pole enam ammu olemas. Kuid meil on Veljo Tormis, meil on nüüd EMTAs muusikalise folkloori osakond ja meil on mitmeid rahvamuusika kollektiive ning Viljandi folk. Nii et meie rahva kultuurimälus on pärimusmuusikal enesestmõistetavalt oma kindel positsioon ning meie ülesanne on seda säilitada ja vastavalt XXI sajandi võimalustele edendada. Aasta-aastalt üha suurenev ja laienev huvi pärimusmuusika vastu tegelikult ju seda näitabki, et folkloorne traditsioon pole sugugi mitte pelgalt „museaalne artefakt”. Ning Viljandis rajatav pärimusmuusika keskus paistab kujunevat sel teel omaette silmapaistvaks tuletorniks.

Kui ennist mõtlesime end korraks aastasse 1907 ning võrdlesime seda 2007. aastaga, siis tekib ehk kiusatus fantaseerida ka muusikalisest folkloorist aastal 2107. Quo vadis, pärimusmuusika?

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming