Sumera muusika „süvakünni potents“

Sumera klaverimuusika plaat on hea võimalus värskendada oma kujutluspilti võib-olla üksvahe isegi ülemäära tihti mängitud „Paladest“.

Sten Lassmann

Lepo Sumera mõtles oma sõnul juba poisikesena sellele, et aastal 2000 on tema viiekümneaastane. Usun, et selline mõttekogemus on enamikul, kes teatud hulk aastaid enne millenniumivahetust juba teadlike inimestena ringi käisid. Justkui oleks tegu mingi piiri või tõkkega, mille ületamist vähimalgi määral tunnetaks! Selles mõttes pole lühema mälestus- või mäletamisteljega inimestel mingit põhjust tunda end puudutatuna – kalendrirevolutsioon ei loo ega hävita. Küll aga on saatusega seatud, et 2000. aastast saadik pole enam siinilmas võimalik kohata Lepo Sumerat. Tõtlik kõnnak ja kiire, selgesti artikuleeritud kõneviis ei olnud välised atribuudid, vaid peegeldasid Sumera merkuriaalset temperamenti ning vahedat mõtlemist. Kindlasti teeb sama ka tema looming. Niisiis, Sumera muusikat kuulates võib teha ka ühe tulevikku suunatud mõtteharjutuse: mida Eesti professionaalse helikunsti esimesest sajandist teatakse ja hinnatakse näiteks aastal 2100? Võrdlemisi suure kindlusega võib loota, et „Pala aastast 1981“ klaverile: Lepo Sumera vahest tuntuim teos ja eesti klaverimuusika vaieldamatu hittlugu, on ka siis paljude pianistide repertuaaris ning kõlab lavalt maailma eri paigus. „Palaga“ algab ka möödunud kuul ilmunud CD „Lepo Sumera – klaverimuusika“.

Pianist Kadri-Ann Sumera on oma isa klaveriloomingut esitanud paljude aastate jooksul ning andis nüüd plaadina välja Klassikaraadioga koostöös kogunenud kontserdi- ja stuudiosalvestused. Plaadi kavas on peale sooloteoste ka kolm lugu klaveriduole (koos Hanna Heinmaaga) ning klaverikontsert ERSOga Arvo Volmeri juhatusel. Sumera klaveriloomingut ei ole iseenesest palju (mõneti üllatusenagi tuleb plaadi kogupikkuseks ligi 79 minutit) ning seetõttu ei saa seda žanri Sumera kuue sümfoonia (ja ka näiteks mahuka filmimuusika) kõrval pidada tema loomingu pealiiniks. Kuid juba mainitud „Pala aastast 1981“ oli Sumeral tähtis stiilimurrang, aluseks samal aastal loodud I sümfooniale ja seega kogu sümfooniatsüklile. Kuulates hiljuti sümfooniaid, tajusin uue selgusega ka „Pala“ tähtsust ja tähendust. Selles on kogu Sumera muusika põhisisu: oskus minimalistlikust materjalist lähtudes ehitada üles dramaturgiliselt mõjuv ja pika arengujoonega muusika. Muusikateadlane Ofelia Tuisk oskas juba 1979. aastal klaveripala „Pianissimo“ (1976) näitel öelda: „Lepo Sumera [—] anne on oma tüübilt harukordne. Sellist süvakünni potentsi ning nii pikka kontsentratsioonikaart, mis lubab luua niisuguse klaveripala [—] esineb harva.”^* Sumera kirjutas tegelikult „Kaks pala aastast 1981“: esimene on see, millest eelpool juttu ning mida enamasti „Pala“ all tuntakse ja mõeldakse; teine aga kannab pealkirja „Pardon, Fryderyk!“. (Ka Kadri-Ann Sumera on CD kavalehel omaks võtnud pigem praktilise kui teaduslik-täpse pealkirjastrateegia.) See teine „Pala“ on üks originaalsemaid kollaažitehnikas klaveriteoseid, kus Chopini masurka sisse on põimitud improvisatoorne ja aleatooriline vahelõik, ning samuti pianistide seas ülipopulaarne. Nende kahe kõrval on Sumeral tegelikult kolmaski tuntud ja hinnatud klaveriteos, kõigest 17aastasena kirjutatud virtuoosne, originaalses dodekafoonilises stiilis „Ostinato-variatsioonid“. Juba siin ilmneb üks Sumera muusika läbivaid jooni – rütmiline pulseerimine. Kord ühes raadiosaates ütles Sumera: „Üks esimesi mälestusi muusikast on see, et olen tahtnud kirjutada muusikat, milles ei oleks meloodiat.“ Ilma meloodiata muusika pole küll haruldane, kuid on rohkem väärt siis, kui kuulaja meloodiat taga ei igatse – Lepo Sumeral on see õnnestunud.

Kadri-Ann Sumera esituses on nii värskust kui ka kogemust ning ka pisemad lastepalad („Nukker toreadoor“, „Lugu liblikast, kes ärkas talvel üles“) kõlavad inspireerivalt. Teosed klaveriduole („Kümme kaanonit“, „Üks ilma teiseta“ ja „In Es“) on tehniliselt säravad ja sisult vaimukad. Sumera klaverikontserdi (1989) Estonia kontserdisaalist tehtud hea salvestus avab selle mitmekülgse teose (tämbrimuusika ja improvisatsioonilisus ühendatuna regilaululise meloodiajoonise ja ostinaatsusega) eri tahke. Sumera klaverimuusika plaat on hea võimalus värskendada oma kujutluspilti võib-olla üksvahe isegi ülemäära tihti mängitud „Paladest“ ning asetada need Sumera (klaveri)loomingu tervikkonteksti.

Täna võinuks tähistada Lepo Sumera kuuekümne viiendat sünnipäeva. Tema lahkumisest ei ole küll väga kaua möödas, kuid ei saa ka enam öelda, et see oli lähiminevikus. Kui praegu võib tunduda, et niivõrd mastaapse helilooja sümfooniline looming peaks kõlama kontserdisaalis tunduvalt rohkem, võib siiski kindel olla, et Sumera muusika „süvakünni potents“ avaldub tulevikus eri aegadel ja eri ilmeil. Eesti kultuuri seisukohalt oleks aga hüva, kui ka teiste „murdunud põlvkonna“ heliloojate, nii aasta jooksul Sumerale järgnenud Raimo Kangro, Tarmo Lepiku ja Mati Kuulbergi kui ka siiani tegusate heliloojate René Eespere ning Alo Põldmäe muusika leiaks andunud interpreete ning seeläbi uusi kuulajaid.

* Sirp ja Vasar 26. I 1979. Tsiteeritud: Merike Vaitmaa, Lepo Sumera. RMT: Eesti tänase muusika loojaid. Eesti Muusikafond, 1992.