Tallinna kitarrifestival oli pealinna vääriline

Aet Mikli

TALLINNA KITARRIFESTIVAL 15. – 17. VI, kunstiline juht TIIT PETERSON.  

Karismaatilisel Niemisel oli festivalil

kõige enam esinemisi.netifoto

 

Kitarrifestivali traditsioon on Eestis viieaastane – aastast 2001 on Tartus toimunud igasügisene “Fiesta de la guitarra”. Küllap on Tartu “Fiesta” valmistanud Tallinna festivalile ette soodsa pinnase, harjutanud pealinlast kitarrifestivali kui sellisega. Maailmatasemel klassikalise kitarri mängijatele jätkub publikut Tallinnas vähemalt turismihooajal – saalides vabu istekohti naljalt ei märganud.

Erandiks ei olnud ka avakontsert 15. juunil. Itaalia kitarriduo Matteo Mela – Lorenzo Micheli esitas kitarrimaiuspalu XX sajandist (Castelnuovo-Tedesco, Bellafronte, Gnattali), Mozarti ajast (Giuliani, de Lhoyer), samuti seadeid romantilisest klaverimuusikast (Mendelssohn, Tšaikovski). Itaallaste tõlgendused mõjusid päikeseliselt, ka hämmastasid nad “ebakitarrilikult” paindliku ja nüanssiderohke dünaamikaga.

Duo andis järgmisel hommikul Vanalinna Muusikamajas ka meistriklassi, juhendades ühtviisi toimivalt nii kitarriklassika kui nüüdismuusika esitusi. Sealsamas jätkasid Georg Otsa nimelise muusikakooli noored kitarristid kahe erineva kontserdiga.

16. juuni oligi tihedaim festivalipäev, sest ka õhtul oli kaks kontserti. Ajaloomuuseumis mängis duo Tiit Peterson (kitarr) ja Tauno Saviauk (flööt). Peterson, kes sellel festivalil soleeris korraldaja-kunstilise juhi rollis, võttis tunnikese aega ka kitarrimänguks. Nagu kogu festivali, oli ka selle kontserdi eesmärk publikule uut pakkuda: duo esines verivärske kavaga (Zenamon, Domeniconi, Assad, Pujol, Piazzolla). Äratundmisrõõmu pakkus vaid Piazzolla hittlugu “Bordel 1900”, mis osutus ootuspäraselt ülimenukaks.

Põnev oli öökontsert alapealkirjaga “Varjudest kuuleme iidseid hääli”. Soome kitarristi ja helilooja Kai Niemise kava koosnes nüüdismuusikast (Milhaud, Henze, Takemitsu, Lindholm, Kostiainen, Wessmann). Teises kontserdipooles tuli ettekandele Niemise enda teos “Öösonaat”, kitarril esitamas tema õpilane Olli Hirvanen, muusikat illustreerimas videopilt Jarmo Levy kaasaaitamisel.

Järgmisel hommikul jätkas Nieminen oma etteastet kirjanike maja musta laega saalis. Ta pidas seminar-loengu orkestraalsete kõlavärvide kasutamisest kitarril ja andis samas uue mõõtme väitele “kitarr on pill nagu orkester”. Talle sekundeeris soome helilooja Harri Wessmann. Karismaatilise lektori ja muusikuna oli Niemisel sel festivalil kõige enam esinemisi ja iga hetk sellest oli nauditav. Samal päeval samas kohas mängisid veel EMTA magistrandid Jelena Ossipova ja Daniel Julle.

Lõppkontserdi 17. juunil andis ajaloomuuseumis brasiillane Aliéksey Vianna, kes kulgeb paralleelselt nii jazzi- kui klassikaradadel. Interpreedina on ta täpne ja jõuline, seda nii oma Bachi-tõlgenduses kui uuemate teoste (Jose, Kampela, Sardinha, Assad) puhul. Kui põhiprogramm oli esitatud, ärkas Viannas jazzmuusik. Sestap olidki lisapalad – festivali viimased – tüüpiliselt efektsete virtuoospalade asemel brasiiliapäraselt rahvuslik-bossanovalikud.

Tallinna kitarrifestivali märksõnad võiksid olla uudsus ja sidusus. Üllatusmoment iseloomustas õhtuste esinejate repertuaarivalikut, üldmuljet aga terviklikkus. Kui päevastel kontsertidel, kus esinejateks kitarriõpilased-magistrandid kõlas enamasti palju kuuldud  kitarrirepertuaar, siis õhtustes kavades oli rohkesti Eesti (esi)ettekandeid varasemast ajast nüüdismuusikani. Hea meel oli tõdeda, et hoiduda oli suudetud laialivalguvusest ja juhuslikkusest, mis suurtele festivalidele on paraku mõnikord iseloomulik. Sobis ka ürituse ajastus – eelmine “Fiesta” on ilmselt juba unustatud, järgmist niipea veel ei oota.

Sestap jääb vaid üle tänada korraldajat ja kunstilist juhti, kel jätkus aega, energiat ja head tahet Tallinna kitarrifestival esmalt välja mõelda ning hiljem ka põnevalt teoks teha.