Eesti kunstimuuseumi kuulsusrikkad päevad soolalaos

 

Kunstimuuseum või õigemini eelkõige kuraatorid Eha Komissarov ja Hanno Saons on soolalao I korruse nägu kujundanud üheksa aastat, 1996. aastast peale. Ise võtavad kuraatorid oma tegevuse kokku: ?9 aasta vältel on kunstimuuseumi soolalao saal olnud suunatud uue kunsti kõneviiside järjekindlale tutvustamisele, tegutsenud kaasaegse eesti kunsti katsepolügonina, soosinud uusi meediaid ja näituseformaate, teinud koostööd Ameerika Ühendriikide, Prantsusmaa, Suurbritannia, Belgia, Soome, Venemaa, Portugali, Saksamaa, Leedu ja Läti kaasaegse kunsti keskustega ja eksponeerinud kaasaegse eesti kunsti võtmenimede Ene-Liis Semperi, Marko Laimre, Mare Tralla, Liina Siibi, Urmas Viigi, Jaan Toomiku, Kaido Ole autoriprojekte ning läbi arvukate teemanäituste tähtsustanud kuraatori rolli Eesti kunstielus. Marko Mäetamme ja Kaido Ole ?Suur Projekt? on Eesti Kunstimuuseumi viimane näitus Rotermanni soolalaos. Kohtumiseni Kumus!?  

Mis roll on  Rotermanni soolalao kunstimuuseumi näitusesaalil olnud meie kunstis?

Marco Laimre, kunstnik, kuraator, kujundaja, whatever:

Tegelikult oleks vist õigem väita, et  nimetatud ?soolalao nägu? oli tänu Ehale ja Hannole ning veel tänu mitmele tegelasele nagu Andres Amos või näiteks minu enda tagasihoidlik lõust just selline paljudest kunstimuuseumi ning eesti kunstikliima poolt säetud asjaoludest, või nendest hoolimata. Nüüd peaks üles rivistama need nn ?asjaolud?, et pilti selgitada, kuid arvan, et antud küsimus vajaks põhjalikumat, kunstiteaduslikku analüüsi. Seega on paratamatult mu jutt neetult subjektiivne ja lubab vahele selliseid ebamääraseid mõisteid nagu ?tunded? või ?kuuldused?. Niisiis.

Mulle tundub, et päris pika perioodi vältel ei olnud soolalaol ja kunstimuuseumil omavahel midagi pistmist, see tähendab, et emainstitutsioon pidas soolaladu pigem millekski tülikaks ja ebavajalikuks, samas ka vältimatuks, umbes nagu oleks vaest sugulast  köögiukse kaudu hämarikus teele saatnud.

Mulle tundub, et ilma Eha Komissarovi loova energiata (mind on alati hämmastanud, et kust see pärineb) ei oleks tõenäoliselt mingit kaasaegset kunsti soolalaos üleüldse näidatudki. Kuuldavasti ongi Mudisti näituse maalikastid juba arhitektuurimuuseumi keldris ootel. Mitte et mul Mudisti maalide vastu midagi oleks, aga…

Mulle tundub, et  soolaladu täitis ühes kultuuriruumis nii vajaliku nonprofit-galerii võib-olla ehk natuke pealesunnitud rolli. Kahtlemata ka aeg-ajalt läbi kukkudes, kuid õnnestudes peamises, enam-vähem järjepidevalt arvestatavat kaasaegset kunsti esitava ning tutvustava sõltumatu galerii taotluses.

Mulle tundub, et soolaladu on (koos Ku-ga muidugi) ainukene kunstigalerii Eestis, millel oli mingit tähendust ka naaberriikides. Mulle tundub, et enamiku ajast töötas soolaladu võimalikkuse piiril ja tihti ka teispool seda inimlikku rada, kus kaks pluss kaks ei pruugi enam olla neli. Mulle tundub, et oma parimatel hetkedel töötas soolalao nais- ja meeskond nagu sünergeetiline pomm.

Mulle tundub, et ümber soolalao puhusid kõik need aastad üsna vinged mere pealt linna pressivad tuuled. Seetõttu ei olnud see võib-olla kõige mugavam koht mitteprofessionaalse kunstipubliku tarvis, karastunud kunstirahvas ei lasknud end sellisest tühjast-tähjast muidugi häirida.

Mulle tundub, et ma olen soolalao avamistel joonud ära vähemalt vagunitäie odavat punast veini, et ma olen seal kohtunud vähemalt tuhande huvitava inimesega ning et soolalao tagaruumis olen ma maha pidanud viimaste aastate kõik kõige olulisemad kunstidebatid. Kuramus, mul oli seal riiulis isiklik kohvitass.

Mulle tundub, et ma olen seal elanud.

Mulle tundub, et selle tassi jaoks ei ole väärilist riiulit niipea võtta.

.

Mart Lepp, kunstikoguja:

Rotermanni soolalao kunstimuuseumi näitusesaalist kujunes meil nende aastatega ikkagi uuema kunsti kõige olulisem näitusepaik, millele üksnes Tallinna Kunstihoone pakkus muidugi päris parajat konkurentsi. Soolalaos on olnud palju väga häid ning mõjukaid näitusi: Warhol, Kostabi, Viies, Ole, EKA lõpetajad. Sageli oli ka omaette nauditav kahe muuseumi näituste haarav koosmõju, kunsti ja arhitektuuri nauditav sulandumine soolalaos. Loomulikult on meil kõigil suur rõõm, et Kumu valmivad näitusepinnad pakuvad juba varsti veelgi suurejoonelisemaid võimalusi, uusi väljakutseid!

Urmo Raus, kunstnik:

Rotermanni soolalao näituse plakatid ilmusid paljudele sadamast saabunuile justkui ?tervisi teisest ilmast?, teistele saabunuile oli see ilmselt esmane tunnistus kaaseaegse kultuuri olemasolust Eestimaal.

Soolalao näitusesaal oleks võinud jätkata eksistentsi, sõltumata sellest, et avatakse Kumu. Oma asukoha poolest oleks saal sobinud ideaalselt Tallinna linna kaasaegse kunsti keskuseks. Soolaladu, mis seisis aastaid tühermaal, kandis endas mingit sõltumatut vaimu ja see avaldus ka seal toimunud näitustes. Enamus näitusi, mida olen seal näinud, on hästi meelde jäänud ja see tunnistab nende tähenduslikkust minu isiklikus kunsti kogemises.

Õnneks jätkab oma tegevust neis ruumides arhitektuurimuuseum, mis on minu arvates üks Eesti professionaalsemaid ja paremaid muuseume.