Ehe linnulennult. Kõikjal. Eikusagil

Kristiina Laurits

 

?Ars Ornata Europeana 2005? otsib dialoogi klassikalise kunstiga.

Mitte kusagil ja samas kõikjal sünnib midagi. Seekord sündis Euroopa serval Lissabonis järjekordne ehtekunsti suursündmus.  ?Ars Ornata? toimus esmakordselt 1994. aastal Kölnis, ellukutsutuna assotsiatsiooni Forum für Schmuck und Design kuuluvate Euroopa ehtekunstnike poolt. Biennaal hõlmab nii teoreetilist loengute osa kui ehteväljapanekuid.

Lissabonis ürituste rea alapealkiri on sellel aastal ?Everywhere. Nowhere?. Linnulennult ehet riivav ja kõikelubav ?Kõikjal. Eikusagil? jättis kokkutulnutele ruumi mõtiskleda igihaljaste küsimuste üle: kus on ehte koht tänases maailmas? kuidas on ehe seotud teiste meediumidega? mis on ehte mõte? Esitati küll küsimusi, kuid paaniliselt vastuseid ei otsitud. Nagu ei otsinud ehtele õigustust ka uhkel Belémi kultuurikeskuse väljapanekul ?Nomad Room?. Näituse kuraator hispaania ehteteoreetik Monica Gaspar oli kokku kogunud kaasaegse ehte pärlid ja lasi neil särada. Mõnikord asjad lihtsalt on. Antiigimuuseumis eksponeeritakse sündmuse teist suurt väljapanekut ?Closer? (?Lähemale?).

Näitus oli toodud muuseumi püsikollektsiooni maalide, skulptuuride, mööbli, keraamika ja tekstiilide sekka ja nii võibki põhiekspositsiooni vaadata kui ehteväljapaneku teejuhti ja südametunnistust. Tekkinud mineviku ja tänapäeva kahekõne varieerus lärmakast sõnamängust sosinal poetatud vihjeteni. Õhk oli tähendustest  lämbe. Mineviku-oleviku sümbioosi stoppkaadrid rõhutasid vaatajaile, et ehted on mõistetavad just ja ainult oma kontekstis ja ajahetkes…

Näitusele oli kutsutud esinema 23 ehtekunstnikku üle maailma. Üks kontseptuaalsemaid väljapanekuid oli portugallanna Cristina Filipe (kes kureeris ka sama näitust) fotoseeria sama muuseumi kogusse kuuluvaid ajaloolisi ehteid kandvatest muuseumitöötajatest. Portreemaali matkivad poosid, väärikas tume tonaalsus ja üllastest materjalidest reliikviad sulandusid ühtlaseks jutustuseks ajast ja inimestest.

Õrnad portselannõud olid inspireerinud teist portugali kunstnikku Paula Paouri. Portselantassi purunemisel jääb järele vaid peotäis hapraid ja intiimseid kilde. Need kujutletavad killud oli kunstnik vormistanud hõbedasse. Mõtteline ajahüpe minevikust tulevikku.

Austraalia filigraanimeistri Robert Bainesi massiivne käevõru ?Java-la-Grande? oli kannustatud pöörasest teooriast, et Austraaliat ei avastanud mitte James Cook, vaid 300 aastat varem portugali meresõitja Vasco da Gama. Portugallastest meresõitjad olevat XVI sajandi algul kaardistanud Austraalia ranniku ning sealse maa nimetanud Java la Grandeks. Näitusel seisis Bainesi käevõru kõrvuti samasse aega kuuluva kuldfiligraanist indo-portugali päritolu laekaga, tekitades küsimuse, kas tegu pole mitte sama autoriga? Selleteemalise loengu pidas Baines ka seminaril, kutsudes maailma ajaloo mänguliste visioonidega esile hulga üllatunud naerupahvakuid (eriti kohalike hulgas).

Eestist olid näitusele valitud Tanel Veenre linnupea-kaelaehted, mis olid kõrvutatud muuseumi ühe süngeima maali, Hieronymos Boschi ?Püha Antoniuse kiusatusega?. Altarina kõrguv Boschi maal oma mutanteerunud tegelaskujudega ning kahel pool valvavad kaunid surmalinnud moodustasid kriipivalt greenewayliku kompositsiooni, äratades samaaegselt nii õudu kui iha.

Mängus minevikuga pole iseenest midagi uut, kuid mis siis! Elus muuseum loob seoseid meie kaasajas ja tõestab, et ajaloo ilu võib mõjuda isegi neile, kes seda tunnistada ei taha. Ilu eelised on ette määratud. Nagu on ette määratud olla üheaegselt kõikjal ja eikusagil.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming