Geomeetria, kunst ja raha

Rael Artel

Caroline Douglase kuraatoriprojekt on suurriiklik jõudemonstratsioon.

Toby Ziegler. Olen armastuseks valmis. 2002. repro

Rääkides “Supernoovast” Kunstihoones, tuleb keskenduda näituse kahele aspektile, mis esmapilgul üksteisesse ei puutu, kuid lõpuks ikkagi vastastikku reageerivad. Esimene neist on Briti saartel vohav geomeetriline abstraktsionism, teine aga briti kaasaegse kunsti ekspansioonipoliitika.

“Supernoova” ühise nimetaja  alla on kuraator Caroline Douglas valinud Briti saartel elavate kunstnike koosluse, kelle loomingu visuaalset retoorikat suunab peaasjalikult töö geomeetriliselt puhaste vormidega, põhisisu on aga modernismi pärand ja selle tõlgendusvõimalused. Ausalt öeldes kõlab “Supernoova” näituse pealkirjana esmapilgul pisut kohatuna (ja sobib tõesti pigem glämmikale kui ülielitaarsele sündmusele). Kunstnikud on ju ette võtnud lõpuni läbinämmutatud modernismimüüdi laialilõhkumise ja taasmõtestamisega kaasaegses kultuurisituatsioonis.

 

Vormiline vaoshoitus

 

Miks käsitleda retoorika taassündi viimase heleda laksuna? Modernism oma avaldumisvormides, olgu siis kapitalistlik või sotsialistlik, on aktuaalne pea igal pool ja brittide näitusel mingit supersäravat plahvatust ju tegelikult pole. On lihtsalt ülikõrges kontsentratsioonis väga heal tasemel kallist kaasaegset kunsti, mis annab põhjaliku ülevaate, mis on Inglismaal praegu in.

Kui kaasaegse kunsti situatsioonis seostub geomeetriline, opkunst ja matemaatikapõhine esteetika laiemalt eelkõige elektroonilise kunsti lahendustega,  siis modernism hoiab geomeetriat rangelt tahvelmaalina seinal või betoonarhitektuurina linnaruumis. Sellest ka “Supernoova” formaalne vaoshoitus, mille tagab massiivse väljapaneku iga osa meisterlik teostus, eeskujulik installeeritus ja läbimõeldud artikulatsioon.

Caroline Douglase kuraatoriprojekt mõjub museoloogilistest valikuprintsiipidest kantud teemakeskse, tüüpilise esindusnäitusena, kus kuraator lubab variatsioone suhteliselt kitsal skaalal. Huumorit, irooniat, küünilisust jms mittetõsist või probleemset lähenemist üldjuhul sellistel elitaarsetel näitustel ei kohta. Samas on Douglas  valinud “Supernoovale” Keith Coventry kolm abstraktset maali, mille oleks võinud vabalt kirjutada ka Malevitši või mõne teise suprematisti arvele. Geomeetrilised kompositsioonid valgel pinnal on teoste pealkirja järgi hoonestatud kinnistute põhiplaanid. Geniaalne ühendus ning muidu väljapeetud kunstinäituse kõige muljetavaldavam seeria!

Või võtame näiteks Ziegleri laitmatu opmaali, kus islami ornamentikast joonistub tohutu industriaalne hoonete kompleks.

 

Suurriiklik jõudemonstratsioon

 

Briti Nõukogu viimaste aastate tegevus näitab, et Inglismaa on riikliku kaasaegse kunsti tutvustamise Ida-Euroopas üheks oma südameasjaks võtnud: detsembris plahvatab “Supernoova” Vilniuse kaasaegse kunsti keskuses. Viimane on iseenesest äärmiselt positiivne, sest vaevalt ühelgi Eesti või üldse Ida-Euroopa kunstiinstitutsioonil on piisavalt kogemusi analoogilise näituse koostamiseks, rääkimata omal jõul millegi sellise kohaletoimetamisest ja erakollektsionääridele kindlustuse maksmisest.

“Supernooval” on terav raha maitse juures ning seda ei vaikita maha. Hoopis vastupidi. Sellised avaldused mõjuvad loomulikult suurepärase reklaamitrikina, kuid paraku jätavad ka kerge suurriikliku jõudemonstratsiooni mulje. Seda eriti situatsioonis, kus tegemist pole kunstimessi või oksjoniga. Selline käitumine ühe näituse ümber tekitab vajaduse rääkida laiemalt rahvusriikide kultuurilise ekspansiooni poliitikast ja rakendatud strateegiatest. Kes on ühe rikka suurriigi ametlikud kunstnikud ja kuidas nad ametlikuks muutuvad? Mis mõjub esindusliku ja elitaarsena? Millise retoorika eest peab suurriik vajalikuks hiigelsummasid maksta? Millist rolli mängivad sealjuures kohalikud kunstiinstitutsioonid, riiklik ja erasektor, galeriid?  Kuidas kujundada oma imagot väljaspool oma territooriumi?

Jään põnevusega ootama järgmiste briti kaasaegse kunsti saadetiste jõudmist koduvabariiki.