Hoone ehk Õnnetuste kultuuri anatoomia

Rauno Thomas Moss

 

Vaade Helina Loidi ekspositsioonile. 

 rauno thomas moss

 

Tartu ülikooli maalimagistrantide näitus “Hoone” Y-galeriis 2. – 15. I.

 

Kultuuriteoreetik ja urbanist Paul Virilio (1932) on öelnud, et kujutav kunst, erinevalt performatiivsest, on kaotanud ennast tehnoloogilise arengu käigus. Kunst on harjumus, turu müügiartikkel, koletusliku museograafilise inflatsiooni osa, mis otsib üha ägedamalt oma olemasolu õigustust. Keegi ei söanda seda “masinat” välja lülitada. Pigem vastupidi, kõik on õnnelikud kunsti koomalaadse seisundi üle. Otsemini öeldes: kunst on juba nii kaua surnud olnud, et sellel pole enam tähtsust.

“Hoone”, mis on Jaan Elkeni kureeritud maalimagistrantide näituse pealkiri, võiks olla omaruumi teadliku loomise püüde metafoor: selles oleksid ühendatud nii hoone loomine ja ehitus, selles elamine kui lagunemine. See on sisuliselt terviklik ning raamistatud idee, mis annab näitusele ülesehitava tähenduse.

Tegelikult illustreerib see väljapanek suurepäraselt Virilio mõtteid: tervikliku näitusena on see ehitamist ja hävimist vaatlev installatsioon, kaasaegse maalikunsti näitus, mis esitab lagunemistöö keskel elava, töötava, loova, ennast vigastava ja oma töö hävimist pealt nägeva inimese eksistentsialistlikku hirmu.

Y-galeriisse sisenedes on esimeses ruumis ja vasakpoolses koridorikäigus väljas Peeter Krosmanni maalid. Kerged, aimatavate arhitektuursete joonistena mõjuvad abstraktsioonid. Juhtunud on õnnetus, sest kõikjale on voolanud tint, mis on muutnud joonised loetamatuks, aimatavateks nägemusteks. Krosmanni väljapandust on mängulisim ja vaatajale kindlasti meeldejäävaim kapp, mille avanedes katkeb ehitustööliste kopsimise heli ja lõbus ümisemine ning meile vaatavad vastu töö katkestanud meeste üllatunud näod. Niipea kui häbematu vaataja on kapi sulgenud, jätkavad pisikesed mehed rahulolevalt ja usinalt oma tegemistega. Seda siis juba vaataja peas.

Seejärel jääb vaatajale võimalus valida, kas minna edasi parempoolsesse väiksemasse ruumi, kus on Helina Loidi maalid ja metallist keevitatud kompositsioonid. Viimased on tähelepanuväärsed, kuna toovad materjali kaudu näitusesse anonüümse masina metafoori. See pole defiguratsioon, vaid purunenud tehisintellekt, mille on rebinud puruks teine masin ning mille tükid on kokku kogutud. Osalt roostetanud pindadel voolab must, naftat meenutav värv. Ühel teosel voolab valge piimjas värv, mis meenutab Björki laulu “All is full of love” videos kujutatud tundeliste robotite ihu.

Galerii suuremas saalis katab põrandat räpane kile, millele on paisatud laaste, haamer, voolanud punast värvi, mille sees on hoolimatult tatsanud saapajäljed. Eda Lõhmuse installatsioon mängib religioossel sümboolikal. Ristipuud pole, kuid laastud, ja igale poole voolavas veres on midagi stigmaatilist. See on viide kunsti kunagisele sakraalsusele, mis sekulaarsuses kaduma on läinud. Profaanne keha küsib aga endiselt pühaduse ja pühitsemise järele. Läbi valu ja vere. See, mis on pühalik sakraalkunstis, muutub profaanses hirmuäratavaks ja õõvastavaks üksindustundeks.

Viimases saalis on Maris Palgi maalid, mis kujutavad argielu juba valminud hoones. Vaikelu, mida läbistab transtsendentne ilmutuslikkus, valgustumine läbi rutiinse toime. Maalitehniliselt ja kompositsioonilt tugevaim on etüüd triikimislauast. Kummastav värvikäsitlus hoiab aga kõiki maale koos ning häälestab teatavale lüürilisusele. Kunstniku enda väitel on need maalid tema korterist, kus ta teeb juba mitu aastat remonti. See on pidev häirituse seisund, õnnetuste kultuur, mis on sügaval meie emotsionaalses kehas. See ebakindlus on tunginud koju ja suhetesse. Ja kõige kohutavam on see, et me harjume sellega.

Loomulikult on Virilio sõnade taga hulga keerulisem ning mitmetasandilisem tähenduste väli, mis muudab temale osutamise eestikeelses kultuuriruumis komplitseerituks. Ometi on just Sylvere Lotringer ja Paul Virilio need, kelle mõtteavaldused (kohati vasturääkivad) aitavad mõista XXI sajandi kunstnikes ja kunstisaalides (s.o vaatajas) toimuvat. Kujutav kunst võib olla surnud ja kõnevõimetu, kuid on sõjatraumas vaevleva XX sajandi õnnetuste kultuuri ainus arstim. Täpsem metafoor oleks, et kujutav kunst on omandanud kliinilise, julma doktori palge, kes ei räägi patsiendiga. Maal avab oma anatoomia, ülesehituse, nagu toimuks dissektsioonilaual preparatsioon, ja osutab, kuidas jääda inimeseks terrorismi ajastul.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming