Horror physicus

Katja Novitskova paneb inimese algoritmi olukorda, kus müüdi soe, läbitungimatu kasukas teda maailma äärmise mitmekesisuse kõleda tuule eest ei kaitse.

KAUR RIISMAA

Katja Novitskova näitus „Kui sa vaid näeksid, mida ma su silmadega olen näinud. 2. aste“ Kumus kuni 10. VI. Kuraator Kati Ilves ja graafiline kujundaja Ott Metusala.

30. V kell 18 esitletakse Kumu auditooriumis Piibe Kolka video-performance’it Katja Novitskova töödest.

1.

Möödunud aasta lõpul kriipis Ameerika uudisekünnise piire omapärane, praeguses ajas väga kõnekas vahejuhtum. Just nimelt kriipis, sest lähenevate pühade, aina korduvate koolitulistamiste ning muidugi presidendi tviidimaania kõrval jäi sündmus peaaegu märkamatuks. FallaxHolo oli 2018. alguse pankrotini edumeelne IT-ettevõte, kus arendati mobiilidele mõeldud üllaeesmärgilist 3D-pilditarkvara Emotional Support ARi (ESAR). Algoritm analüüsib fotosid kasutaja lähedastest, kes tekitavad sooje, turvalisust sisendavaid tundeid, ja loob nende alusel vanaema bitmoji’t meenutava kujutise. Seejuures on algoritmiga kaardistatud ka miimilised lihased ja tuletatud vanaema liigutused (mismoodi ta fotol istub, viskab palli jne) – kõik selleks, et liitreaalne kujutis oleks võimalikult autentne. Seejuures pole muuseas oluline, kas vanaema on elus, algoritm saab tuletisega geniaalselt hakkama. Ja muidugi polnud ühelgi katserühma liikmel piisavalt võtta Duchenne’i naeratusega fotosid, kuid algoritm õppis orienteeruma FallaxHolo andmebaasis ja kasutas ka teiste vanaemasid, kokku ligi 10 000 fotot. Jällegi, tulemused olid muljetavaldavad.

Katserühma tagasiside oli enamasti positiivne: liitreaalne vanaema (-isa, vend, õde, ema jne) vähendas näiteks liiklusõnnetuse üle elanud laste autosõiduhirmu, avaliku esinemise ärevust, trööstis lahinguveterane igavas argielus. Mõistagi oli üks planeeritud väljundeid lennuhirmu vähendamine, kuid nüüd muutus vanaemade käitumine diametraalselt: kolmekümnele katses osalejale jagatud telefonides hakkasid näod väänduma, sisisema, pilgutasid ülikiirelt silmi ja kukkusid kummuli. Niigi lennuhirmuga maadlevaid inimesi haaras paanikahoog: nad hakkasid nutma, juukseid katkuma jms. Katse tuli peatada.

Mis siis juhtus? Algoritm taipas lennujaama Wi-Fis, et kaotab lennureisi ajal mitmeks tunniks side andmebaasiga, ning hakkas oma tegevuse optimeerimiseks vanaemade miimikat tuletama katseperioodil placeholder’iteks mõeldud võrguühenduseta stock-fotodelt. Igaüks, kes on mõnda Shutterstocki fotot näinud, teab, et neil kujutatud inimeste miimika on alati pisut või enam liialdatud. Algoritm ei mõistnud, et tegemist pole normaalse miimikaga, ja FallaxHolo kaotas mõne nädalaga kogu oma rahastuse.

2.

Toodud näide on küll välja mõeldud ning põhineb minu unenäol, mida nägin ööl pärast esimest korda Katja Novitskova isikunäituse külastamist, kuid intrigeeris mind edaspidigi ning asjata ma sellest juttu ei teeks (luban, mis siis, et unenäost tõukuvalt, selle artikli raames ma rohkem ei luuleta).

Mind hakkas tõsiselt huvitama, kus hüpoteetiline algoritm või selle loojaskond vea tegi. FallaxHolo algoritmi baasiks (ma kujutlesin) on viie aasta eest aprillis ajakirjas Physical Review Letters avaldatud artikkel „Põhjuslikud entroopilised jõud“ („Causal Entropic Forces“).1 Väga lihtsalt väljendatult seovad autorid intelligentsuse entroopia kirjeldavate võrranditega nõnda, et intelligentse algoritmi tunnus on soov „maksimeerida oma käitumisvabadus võimalikes tulevikes“ (nii nagu entroopial on kombeks kasvada). Näiteks ei kannusta malemasinat iha võita, vaid lihtsalt soov hoida võimalike käikude arvu maksimaalsena. Deep Blue ei võida Kasparovit, kuid inimene kaotab, sest vähem intelligentne Kasparov ei pea masinaga sammu. Argisem näide: autoroolis sõnumi „kohe jõuan“ toksimine pole kuigi intelligentne, sest selline käitumine vähendab võimalust „kohe jõuda“, ning seeläbi kõiki edasisi samme ehk üldse kuhugi kunagi jõuda. FallaxHolo algoritm kukkus lennukikatses läbi, sest tahtis tingimuste muutudes – ta ei saanud enam kasutada loojate kiiret internetiühendust – säilitada oma toimimisvabaduse. Selle asemel et kõik 10 000 fotot alla laadida ja andmevoolik umbe tõmmata, otsustas ta kasutada juba olemas fotosid ning asus „tõlkima“ nende miimikat. Tulemus, mis siis, et unenäos, oli traumeeriv.

Novitskova näitus esitab hulga tõlkimist puudutavaid (vastuseta) küsimusi. Alustame pealkirjast: „Kui sa vaid näeksid, mis ma sinu silmadega näinud olen“2 pärineb 1982. aasta filmist „Blade Runner“3. Replikant, tehisinimene Roy Batty, ütleb need sõnad oma silmade loojale Chew’le, kes ei lahku kunagi turvalisest laboratooriumist. Batty, nagu filmi finaalis teada saame, on aga näinud „pimeduses tseesiumkiiri sädelemas Tannhäuseri väraval“4 jms. Mullu linastunud „Blade Runner 2049“, filmi teine osa, lisab filmi mütoloogia oftalmoloogilisele semiootikale veel ühe külje: doktor Stelline, mälestuste looja, kasutab mälestuste tekitamiseks fotoobjektiivilaadset seadet, mida lähemale või kaugemale suumides lisab või kaotab fiktiivselt sünnipäevapeolt lapsi. Nagu Chew, nii on ka Stelline oma laboris paikne ega näe oma loomingut keskkonnas toimimas. Silma ja objektiivi võrdluses pole midagi uut, aga ka objektiiv näeb valikuliselt. Korraga väga kauget ja väga ligidal asja pildistada ei saa või see on väga keeruline, silm on aga aju jaoks liialt võimas, mistõttu aju ignoreerib suurt osa informatsioonist. Päeva jooksul ligi paari tunni jagu infot on ebaoluline ja seda võib ise kodus katsetada. Vaata otse enda ette, nüüd liiguta silmi nii palju, kui saad, paremale, nüüd vasakule. Kui palju sa vahepeal registreerisid? Mõnele krõbinale reageerides pole meil vaja teada, mis asub minu fookuse ja krõbina vahel, kuna krõbin võib olla näljane metsloom või saakloom. Aju teab, mis meid ümbritseb, seda pole vaja uuesti näha.

Mis aga juhtub, kui oma ümbrust vaatab väga intelligentne olend, replikant, algoritm? Teda ei piira ajumaht või evolutsiooniline vajadus kiirelt reageerida: selline algoritm näeb kõike, ka seda, mida inimesel pole vaja näha või mida aju otsustab mitte näha. FallaxHolo algoritm näeb kõike, mis stock-fotodel aset leiab. Ta tõlgib otse ning kadudeta, inimene (inimese aju) eelistab aga näha situatsiooni, markeeritud emotsioone, ega analüüsi foto detailset sisu. Liigne süvenemine mõnda sellisesse fotosse võib tundlikumale inimesele lõppeda rohelise plangu taga. Ka seda võib kodus katsetada: prindi näiteks üks salatiteemaline stock-foto kategooria „woman crying eating salad“5 pilt välja ning kanna endaga nädal aega kaasas, analüüsi seda hetkiti, lase oma ajul narratsioonidesse laskuda. Milline lugu algab antud situatsiooniga? Milline lugu lõpeb? Millise loo sõlmitus on antud olukord? Kas pead nädala lõpuni vastu või vannud õudusele varem alla?

Kui panna selline kõikenägev masin, millel on näiteks internetis ligipääs kogu maailma infole (kas või ainuüksi Wikipedia piires) hindama mõne foto tõeväärtust, siis … „vastus võib sind üllatada“. Ühe Eesti alkoholitootja uue õlle purgikujundus osutab kõigiti ameerikalikule: kauboi, hobune hopsab, lakk lendab, kaabu püsib hopsamise käigus peas jne. Kujutlegem hetkeks, et selle õlle reklaami loomine on tehtud ülesandeks tehisintellektile: sisendiks „Ameerika, preeria, XIX sajand, hobused, vabadus“. Küllap disainiks ta väga tõetruu reklaami, kuid häda on selles, et see ei vastaks kuidagi meie arusaamale Ameerikast XIX sajandi teisel poolel. Kui filmitööstus võttis saja aasta eest ümberasujate järel suuna läände, leiutas ta ka kauboi, keda oleks varem karjakasvatajaks ehk cattleman’iks nimetatud. Filmikauboid kandsid suuri, äärmiselt ebapraktilisi ten-gallon’eid ja olid irreaalselt puhtad. Vanadelt fotodelt vaatavad meile vastu pigem Chaplini-kaabuga mehed, aga mõistagi ei sobi Ameerika tüüpi õlle purgile Chaplini üllas hulkur.

3.

Probleem, millele ka Katja Novitskova tööd tähelepanu juhivad, seisneb simulaakrumis, asjaolus, et müüdid on meie elus reaalsemad kui tõelisus.

Tõnu Tunnel

Probleem, millele ka Novitskova tööd tähelepanu juhivad, seisneb simulaakrumis, asjaolus, et müüdid on meie elus reaalsemad kui tõelisus. Kas tehisintellekt mõistab, et Miki-Hiire näol on tegemist hiirega, või käsitleb ta suurtähelist Mouse’i kui nime? Ei meenuta ju Miki ühestki otsast hiirt. Novitskova näituse hirmumoment ei seisne vanni pandud varbussis, vaid selles, et varbuss (või mõni teine nematood) ongi vannis, on seal iga kord, kui oleme pärast aiatööd pesemas käinud. Novitskova eemaldab müüdi ja laseb paista müüdi all peituval – mitte „reaalsuses kõrbel“, nagu ütleks Morpheus – reaalsuse äärmisel mitmekesisusel, mille müüdid on kinni katnud.

Müütide loomine ja nende kukutamine on aga (sageli) seotud kataklüsmidega, hollywoodlike verepulmadega. Tsaari saab kukutada, troonipärija tappa, kui ta ei seostu enam jumaliku tahtega. Hulga inimesi saab maha kriipsutada, kui nad ei vasta õige inimtüübi kriteeriumidele. Tehisaru oleks olnud veel poole sajandi eest mõeldamatu, sest ta poleks suutnud hinnata nahavärvi alusel segregeerimise vajalikkust. Miks peaks adeniini ja guaniini põhjal linnaruumis kaks inimrühma teineteisest eraldama? See ei ole intelligentne, ilmselt vähemalt mitte tehisintellekti arvates, kuid on vajalik mingi müüdi elushoidmiseks.

Roy Batty ja teised temasugused replikandid on loodud töödeks, mida inimene ise teha ei taha. Kusagil Orioni õlanukil surma saada pole ilmselt ühegi tõelise elusolendi unistus. Kui aga mõelda, et ka seal Orioni tähtkujus peetud sõjad on müüdilised – sõjad on alati ideoloogilised, müüdilised (ennekõike, alles siis müütilised) –, siis see, mida Batty „sinu silmadega näinud on“, on mitmekesisuse rikas viletsus müüdi taga.

Müüdi kaitsva vammuseta on elu külm ja konkreetne. Satelliidifotod orkaanidest ja punaselt särav mandeltuum aju läbipildistusel ühenduvad võib-olla mingi algoritmi käsitluses terviklikuks – näiteks üleujutuses oma abikaasa kaotanud mehe valuks –, kuid jätavad spetsiifiliste taustateadmisteta näitusekülastaja paremal juhul külmaks, halvemal juhul pälvivad reaktsiooni „eks see üks kunst ole“. Kui mõnes võimalikus tulevikus anda loovkirjutuse algoritmile ülesanne analüüsida Novitskova näitust ja luua selle põhjal tekst, siis ei seostuks produkt arvatavasti mitte Strugatskite, vaid pigem Tšehhoviga. MamaRoo lastekiikedele konstrueeritud robotilaadsed punasilmsed monstrumid võivad aga intelligentse masina puhul anda reaktsiooniks tühjale kõhule vastava või seda matkiva emotsiooni, kuna nende liikumise analüüs ei seostu mitte kunstikategooriate, vaid mesilase tantsuga, mis annab teistele taruelanikele mõista, kus asub toit ja palju seda on. Veidi utreeritult: mingi kujuteldav mobiilirakendus hakkaks külastajale soovitama Kadriorus asuvaid kohvikuid, kuna kasutaja vaatleb kolleegi toidutantsu – seega, rakendus ei toimi, toimib ebaloogiliselt, külastaja sooviks pigem, et ta suunataks Novitskova veebilehele. Paari aastakümne pärast hakkavad copywriter’id alles vaeva nägema, et tehisaru mõistaks ümbritsevat infot lähtuvalt inimesest, müüdist, oleks natukene loll, mitte ei näeks maailma objektiivselt. Igaüks, kes on kokku puutunud veebilehtede loomise ning SEOga,6 mõistab, mida ma silmas pean. Veebileht, kus oleks ainult käesolev tekst, jääb kunstihuvilisele kättesaamatuks, kui ma just ei lisa siia otsingumootori algoritmi jaoks kriitikute stammsõnavara: postmodernism, ambivalents, invariant, tekstuur, biennaal jne.

4.

Mitte aastakümnete pärast, vaid juba praegu on meie argipäev läbi põimunud miljonitest ridadest koodidest, millest üks inimene mitte kunagi üle ei käi. Ainuüksi android sinu telefonis koosneb 12 miljonist koodireast. Kui lisada kõikvõimalikud Instagramid ja Facebookid, saame süsteemi, mis küll haldab meie emotsioone (laikide hulk on otseses seoses dopamiininõrega ajus), aga mida ei suuda keegi tervenisti kontrollida. Ja kord sünnib rakendus, mis lingib sulle konnapilte, lingib päevast päeva, tuhandeid fotosid päevas, lingib, kuni sa meeleheitest ta välja lülitad, aga sa ei saa iialgi teada, et selle põhjuseks on korra poes skaneeritud QR-kood pesupulbripakil. Miks? Eks mine ja otsi arheoloogipintsliga algoritmi müüditut loogikat.

Katja Novitskova näitus „Kui sa vaid näeksid …“ mängib nägemise ja nähtu tõlgendamise dihhotoomiaga, kuna ei näe ju inimese silmad, vaid tema aju, mis nähtu liidab-lahutab ja seejärel konteksti asetab ehk tõlgib.

Tõnu Tunnel

„Kui sa vaid näeksid …“ mängib nägemise ja nähtu tõlgendamise dihhotoomiaga, kuna ei näe ju inimese (replikandi) silmad, vaid tema aju, mis nähtu liidab-lahutab ja seejärel konteksti asetab ehk tõlgib. Paradoksaalselt silmade looja Chew ei näe, kuigi on võimeline töötlema, silmade kasutaja Batty aga näeb, kuid emotsioonide puudumise tõttu ei töötle. Inimene näeb Novitskova näitust, kuid ei suuda seda läbinisti töödelda, ta haarab viimases hädas metafooridest ja üldistustest nagu „horror“ või „väga huvitav“, kuid on tegelikult samas olukorras, nagu Roy Batty filmi finaalis: „kõik need hetked lähevad ajas kaotsi, just sama nagu pisarad vihmas“. Ja sellest vaatepunktist pole Novitskova oluline mitte ainult kunstniku, vaid veel enamgi häirivate, hoiatavate küsimuste teoreetikuna. Ta on keegi, kes sikutab end juukseid pidi mülkast tõstvad IT-Münchhausenid tagasi reaalsuse sohu. Novitskova paneb inimese algoritmi, intelligentse masina olukorda, kus müüdi soe, läbitungimatu kasukas teda reaalse maailma äärmise mitme­kesisuse kõleda tuule eest ei kaitse.

1 DOI: 10.1103/PhysRevLett.110.168702

2 „If only you could see what I’ve seen with your eyes“

3 Teine film, millega näitus elegantselt haakub, on „Annihiliation“, mis on eksitavalt tõlgitud „Hävinguks“ (korrektsem oleks „Muundus“, või „Teke“). Selle filmi ja näituse võrdlus peab aga jääma teiseks korraks.

4 „… C-beams glitter in the dark near the Tannhäuser gate, …“

5 Alusta näiteks siit: https://www.shutterstock.com/image-photo/woman-eating-bunch-onion-looking-puzzled-31240594?src=HnXc97tM6skGPo-l-uzO9Q-1-11

6 Search engine optimization.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht