Iidolite nilbe palagan

Mall Nukke antiikmütoloogiast laenatud pealkirjad ja teemad annavad mitmekihilisuse ja tõstavad ajastu frivoolsust käsitleva kunsti universaalsesse konteksti.

PEETER LAURITS

Mall Nukke näitus „Iidolid. Retrospektiiv“ Vaalas kuni 9. IX. Kuraator Marika Agu, kujundaja Mari Uibo ja näitusega dialoogi astunud luuletaja Triin Tasuja. 30. VIII on näitusel kohtumine kunstnikuga, kunstniku ja kuraatori kommentaaride kõrval esitab Triin Tasuja kunstniku töödest inspireeritud luulet.

Üheksakümnendate Eesti oli inspireeriv ja kummaline koht. Okupatsioonist vabanemise eufoorias tundusid kõik tulevikuvõimalused valla olevat – võta ja vali. Õhk oli vektorita energiast paks, nii kõrgepingelist aega ei ole antud igale põlvkonnale. Mulle oli 1991. aasta Eesti milleski võrreldav 1969. aasta Pariisiga: meile tundus, et nüüd on võimalik ehitada Utoopiat, õiglast ja innustavat ühiskonda, katsetada uusi mudeleid ja inimeseks olemise põhimõisteid sõjajärgsete arenguhüpete valguses uuesti läbi mõtelda. Vähemalt meile, loovharitlastele tundus tollal nii. Võib-olla olnukski Eestil šanss muutuda uute ühiskondlike mudelite katsepõlluks, igal juhul ei osanud me seda võimalust realiseerida.

Aga olgem nüüd täpsemad. Üheksakümnendate seos kuuekümnendatega oli samal ajal ka otse vastupidine kõverpeegeldus, jalad taeva poole, pintsak tagurpidi seljas, ahnusest jõllis silmadega. Komsomolijuhtidel, sovhoosiesimeestel, suhkruvati puhujatel ja igat masti suurtel kombinaatoritel oli õiglasest ja innustavast ühiskonnast loomulikult savi. Ees ootasid erastamine ja erakondade loomine, asi tahtis ajamist ja hea elu elamist. Ajalugu lonkas kellegi teise tehtud vigade lõputu kordamise sammu ja Priit Pärna tegelaste nägu jõmmid tassisid nilbe enesestmõistetavusega (greed is good ehk ahnus on hea) laiali varasid, parseldasid eelisõigusi ja asusid kribinal-krabinal üles ehitama uut maailma, mis oli vaat et sama kole ja nürimeelne kui eelminegi.

Keegi veel väga täpselt ei teadnud, mismoodi hea elu elamine käib, aga rahvas oli püüdlik ja õpivõimeline. Järeleaitamistunde kannatas võtta nii reklaamist, seebiooperist kui ka gangsterifilmist. Oli seltskondi, mille puhul oli raske aru saada, kas komsomoli­juhid mängivad bandiite või pornotähti, piller­kaar käis meelesõgeduslikus estraadi ja tehno segapudrus ning Baudrillardi retooriline küsimus „mida te teete pärast orgiat?“ oli enam kui aktuaalne ka üheksakümnendate Eestis. Meie majandusliku iseseisvuse algus oli koomiliselt nilbe palagan, Mall Nukke selle edevuse laada armutult täpne reporter. Oma kollaažide algmaterjali on ta ju täpselt välja lõiganud samadest sopalehtedest, mis tema aja kangelastele eeskujuks olid.

Mall Nukke. Elu parnassil. Kollaaž, 1995. Vaala näitusel on „Elu parnassil“ tõstetud sakraalsesse kõrgusesse.

Vaal

Ajakohane Nukke. Retrospektiivnäitused on tihtipeale naftaliinilõhnalised: mis meil vanaemade mälestustest, eks ole! Mall Nukke teosed mõjuvad täiesti ajakohaselt. Ring on täis saanud. „Iidolite“ esimene näitus toimus 1993. aastal samuti Vaala galeriis ja alustab nüüd Vaalas värsket ringi. „Iidolite“ uusversiooni tiim, kuraator Marika Agu, kujundaja Mari Uibo ja näitusega dialoogi astunud luuletaja Triin Tasuja, on eksponeeritud töödest ise vaevalt mõne aasta vanemad. „Iidolid“ kõnetavad ka neid, kes ülbeid üheksakümnendaid on näinud üksnes lasteaialastena. Ilmselt neile meeldib, et „kunstnik korvab oma absurdsete stseenidega ühiskonna peenhäälestamisel kaduma läinud fantaasia“, nagu on kirjas kuraator Marika Agu pressitekstis. Võib-olla tunnetavad nad seal midagi, millest tänases kunstis vajaka jääb. Tõsi küll, ega väga palju polegi muutunud. Üheksakümnendatel võrsunud bandiidimentaliteet kannab praegu rammusat vilja küll seadustega kauplemise, küll metsade, kaevandamise või Rail Balticu näol. Naiivse heaoluillusiooni loomine käib suure hooga, ehkki ahnus pole enam nii uhkeldavalt avalik – pärglid on õppinud oma saba püksi peitma.

Mall Nukke kõneleb meiega müütide keeles. Kõigi kolme „Iidolite“ näituste (1993, 1994 ja 1995) tööd kannavad antiikmütoloogiast laenatud pealkirju ja teemasid. See annab mitmekihilisuse ning tõstab ajastu frivoolsusega tegelevad tööd universaalsesse konteksti. Iroonia ei kaota sellest mitte vähimatki, Nukke grotesk ulatub hambanärvini igal tähendustasandil. Kollaažimeistrina ammutab ta inspiratsiooni nii dadast kui ka 1960ndate popist, tema kujundite repertuaar on napp, aga väga mõjus. Ühe tema leitmotiivi – triibustiku – on Mari Uibo väga vaimukalt näituse kujundusse toonud. Saali ehitati roosadest ripplippidest intiimsed separeed, mille varjus pildigruppe nautida. Ei teagi, mis on frivoolsem: kas pildid või nende diskreetseks maitsmiseks moodustatud buduaar. „Elu parnassil“ on tõstetud sakraalsesse kõrgusesse, „Vahust sündiva Aphrodite“ või „Zeusi abielu“ imetlemiseks tuleb silmad hardalt kõrgustesse tõsta. Vaala rõdul pannakse aga nina vastu „Koidu ja Hämariku“ panoraamset pannood nii lähedalt, et tervikpilt jääb nägemisulatusest välja, vaataja saab pilti skaneerida nagu jaburuse lõppematut saagat. Kuraator ja kujundaja on teinud head tööd.

Mall Nukke kuulub sellesse aina haruldasemaks jäävasse kunstnike liiki, kes oskab maalida ja joonistada. Virtuoosselt, muuseas. Ma arvan, et ta on Eesti kunstnikkonnast üks kõige laiema stilistilise spektriga autoreid, kes võib lülituda ekspressionistlikust laadist ortodokssesse ikoonimaali või illusionistlikkusse fotorealismi, seda nii käekirja kui materjalitundmise pinnalt, jäädes siiski alati äratuntavalt Mall Nukkeks. Antud näitusel me sellest palju märke ei leia, ta on kollaažižanri rohmakusele truuks jäänud, aga pole raske märgata, et virtuoossus kingib vabaduse. Noortel kunstnikel, kes kõrget tähelendu plaanivad, maksab selle üle mõtelda. Siiski on mul hea meel, et kuraator ei üritanud Mall Nukke koguvõimekusest läbilõiget teha, Vaala poleks see ära mahtunud niikuinii. Praegune tervik on lõpetatud ja veenev, irooniliselt kurb ja nukralt nilbe.

Triin Tasuja : „äärealadel olen mida sa ei tunnista / kuhu sa minna ei julge / aga ihaldad // sa ei valluta kunagi / kellegi teise südant / peale enda oma // kiirabi tuleb uue doosiga / sireenid huilgamas / elu ja surm / sa ei suuda otsustada.“

Tõsieluline sotsiaalne kollaaž. Kogu loo raamistuseks ei saa jätta jagamata tõestisündinud episoodi elust enesest. Millalgi Hollywoodi ööklubi algusaegadel tellisid Rebased Mall Nukkelt hiiglaslikud pannood, mis katsid saali külgseinu. See oli aeg, kus haritlased ja ärimehed, rullnokad ja poliitikud veel läbisegi pidutsesid ega olnud oma poolsuletud salongidesse isoleerunud. Nii oli ka minul mitmel korral Hollywoodi asja. Nukke pannoo oli rabavalt hea ja sobis klubikeskkonda nagu valatult. See oli kõigi kolme „Iidolite“ näituse kvintessents, ajastu portree, mis raevuka bassi ja stroboskoopide taktis rahvast tantsitas.

Paar aastat hiljem otsustasid Rebased mingi ärirutiini ajel klubi sisekujundust värskendada. Londonist kutsutud disainerid leidsid, et sein tuleks üle võõbata. Pannoo oli monteeritud küll teisaldatavatele tahvlitele, aga Rebastele tundus Mall Nukke pannoo rulliga üle käimine palju odavam kui uue tahvelduse ostmine. Ennäe reinuvadereid, tänapäeval maksaks see pannoo terve varanduse! Kõike siiski ei õnnestunud kohe ära rikkuda. Pannoo ühe poole sponsoriks oli Beatrice ja kokkuleppe järgi kujutas kolmandik teosest teda. Beatrice ei soostunud oma näost loobuma ja nõnda ilutses see kontekstist välja lõigatud kolmandik veel mõnda aega klubi seinal. Lõpuks kadus ka see. Pidulikuks puändiks sulatas värv pannoode liimikihi üles ja pind hakkas kobrutama. Rebased pidid ikkagi poodi uute tahvlite järele minema. Hollywoodi pannoo lugu on suurepärane sotsiaalne kollaaž, seebi­ooper, kus kapitalistlik „heaolu“ paneb ise oma lühinägelikkusele, ajutisusele ja edevale illusoorsusele rasvased jutumärgid ja Mall Nukke töö tõestab veel kord oma maagilist mõjuvõimu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming