Inimesed ja küünlad

La Pocha Nostra performance’is oli tunda puu praksumise suhet ooperi, balleti, meetrilise luule, aja ja koha ühtsuse printsiibi ning katarsise kontseptsiooniga.

MEELIS FRIEDENTHAL

Tartu graafikafestival: „Kunstinäitus“ Tartu Kunstimajas, Eesti maaülikooli metsandusemajas ja galeriis Ferrodrumon 13. I – 7. II. Avamisel Tartu Kunstimajas 17. I astus üles rahvusvaheliselt tuntud performance’i-rühmitus La Pocha Nostra (Guillermo Gomez-Peña, Daniel B. Chávez, Dani d’Emilia ja Michele Ceballos Michot) Mehhikost ja USAst koos meie Non Grata ja Soome Peter Rosvikuga.

Sulatatud küünlavahaga valati rituaalselt üle La Pocha Nostra kunstniku paljas keha. Performance’i keskseks stseeniks kujunes kunstniku väljamurdmine tahkunud küünlavaha alt.

Paulis Liepa

Performance taotleb olla abstraktne sümbol, mis ei viita millelegi peale iseenda. Nii on mitmel pool kirjutatud, aga see on üks võimalik ettekujutus, tegelikkus on alati keerulisem, sest keegi ei saa vaadata ühtegi performance’it niisama, vaid võtab ikka mõtteid kaasa. Miski asi ei saa olemas olla seosteta, illustreerimiseta, sümboliseerimiseta, kommenteerimiseta.

Tartu kunstnike majas tulin trepist üles ja hõre punt oli juba kogunenud ukse ette, kuhu oli kilest ja redelist ehitatud midagi väravataolist. Seal ees seisis noor kõhn mees, kes meenutas caduceus’ega Mercuriust: palja ülakehaga, toigas käes ja vaatas saabuvaid külalisi. Mercurius, jumalate saadik, surnute teejuht, kaupmeeste, karjaste, mängurite, valetajate ja varaste kaitsja. Tal ei olnud vist külm, kuigi väljas oli parajasti üsna jahe, sel päeval miinus 14 kraadi. Mercurius platseerus umbes seal, kus oleks võinud seista piletikontroll. Trepist tuli üles üks vana ja väärikas ülikonnas papi ning riputas mantli logiseva riidestange peale, keegi leidis talle kiiresti tooli. Ta sättis end istuma ja vaatas ringi, rahvas järjest kogunes, mõned performance’i-huvilised olid tulnud koos lastega.

Saalist hakkas kostma juba käratsemist. Mul tekkis küsimus, et äkki on nüüd mõni sellistest perfokatest, kus kunstnikud teevad sees midagi ja inimesed peavad väljas üha närvilisemalt ootama, võib-olla pärastpoole isegi Mercuriusega võitlema, et sisse pääseda. See tundus täiesti võimalik, aga minu veidikeseks pettumuseks hakati siiski varsti inimesi sisse lubama. Külastajaid oli parasjagu, kõik mahtusid seina äärde seisma, rahvas hajus maskistatud noormeeste juhtimise peale kuulekalt laiali. Anonymous Boh hakkas megafoni rääkima, kaks La Pocha Nostra kunstnikku olid kogunenud lavale, monotoonne industriaalne undamine kostis kõlaritest. Mulle tundus, et korrati pidevalt lauset „welcome to my world“. Meenus stseen filmist „From dusk till dawn“ ehk „Ehast koiduni“, kus teadustaja adresseerib oma kõne pussy asjatundjatele, kiites kaupa, mida Titty Twisteri pordumajas pakutakse. Sõnad on olemas, aga abstraktselt. Tähenduse andjat neist ei ole, mõtted jooksevad, kellel kuhu.

Üsna kohe jagati kõigile kätte küünlad, inimesed seisid kannatlikult ja silmitsesid toimuvat. Ülikonnas papi istus kaasa võetud tooli peal ja vaatas süvenenult kogu ettevõtmist, näitusekülastaja huviga. Mõne aja pärast tuli inglina rõivastatud Devil Girl, puhus küünlad ära ja korjas need kokku. Needsamad küünlad sulatati suures potis üles ja valati rituaalselt üle La Pocha Nostra kunstniku paljast keha laiali. Aegamisi kogunes kehale paks tardunud valge vaha kiht. Inimküünal. Häälikud omandasid megafonist vahelduseks arusaadava kuju. Tundus vältimatu, et see küünal pannakse lõpuks põlema, nagu küünlad enne meie käes. Kummalisel kombel seda ei juhtunud ning vabastavaks ja keskseks stseeniks kujunes kunstniku väljamurdmine tahkunud küünlavaha alt.

Hakkasin mõtlema küünla definitsiooni üle: kas see on miski, mis põleb, või miski, mis on valmistatud vahast? Küünal, mis ei põle, on ju samuti küünal või on see küünal täies tähenduses alles siis, kui ta põlema pannakse? See küünlavahast väljatulemine oli igal juhul ilus. Kuuldavasti oli üks La Pocha Nostra liige kunagi tantsinud balletti ning teine tegi parajasti läbi soovahetusoperatsiooni. Mõlemad asjaolud tulid välja ka esitusest, andsid kogu tegevusele mingi kaugemale ulatuva mõõtme, kahemõttelisuse. Kõik oli animaalselt kehaline, ilmselgelt lavastatud burleskne stseen, kärssav liha laval, kuidagi sarnanes see kõik aga ka äärmuseni kultiveeritud balletiga.

Mõlemad kunstivormid nõuavad teatavat vaataja koolitatust, et hakata esitust hindama kui kunsti, mõlemal puhul võib vaadelda esitust eelkõige kui füüsilist võimekust, sportlikku sooritust ning hinnata ka emotsionaalset kaasahaaravust, lavasarmi. Ja siis on kuskil veel ehk ka sisu ja sõnum, tähendus. Performance peaks töötama klassikalise teatrietenduse piire ületades ja tühistades, muutuma etendusest päriselt toimuvaks sündmuseks. Praegu toimis see tuttava neljanda seina lõhkumisena: osa publikut haarati kaasa eetrit jooma, teine osa küünaldega seisma, kolmas kilekottidesse pakituna lavale istuma. Inimestele anti tegevust just parajal määral, hea enesetunde ja tervise külge hakkamata. Suuremat ebamugavust tekitas koguka, porise ja raske kirkaga publiku läheduses kolksutamine. See näis tõeliselt eluohtlik, liigagi päris, väljus etendusest.

Etendusest väljumine on filmikunstis, teatrilaval, kirjanduses üha tavalisem ja tuttavam. Kõik teavad, kuidas Leonardo DiCaprio kannatas „Mehe, kes jäi ellu“ filmimise ajal, kuidas NO99 „Kõntsas“ räheldakse päris poris, ja näevad Kaur Kenderi agooniat kohtuliku karistuse hirmus. Kõik loomevabaduse ja mõjuvalt kõrge kunstilise saavutuse nimel, piiride nihutamise pärast. Kui on vaja tühistada olemasolevat, siis on aga vältimatult vaja tühistatavate olemasolu ja mida paremini olla kursis olemasolevaga, seda võimalikum on selle tühistamine. Väga keeruline on esitada sellist tühistamist ühiskonnas, kus kõrgkultuuri ei ole, sest siis kaotab vastavasisuline pingutus täiesti oma tähenduse ja muutub sedavõrd abstraktseks sümboliks nagu puu praksumine metsas, kui keegi seda ei kuule. Kui me aga oskame seda vastavalt raamida, siis saab sellest kunst, filosoofia. Selleks aga, et seda kunstina ära tunda, tuleb näha puu praksumise suhteid ooperiga, balletiga, meetrilise luulega, aja ja koha ühtsuse printsiibiga, katarsise kontseptsiooniga. Mulle näis, et seda kõike seal oli.