Johannes Niemeyer teist korda Kuressaares

Saksa klassiku maal rippus kogu nõukogude aja Kingissepa linna täitevkomitee esimehe kabinetis – selle autor tehti kindlaks alles 2013. aastal.

OLAVI PESTI

Johannes Niemeyeri näitus „Rannad ja linnad – Baltimaades maalitud pildid (1943)“ Kuressaare lossis kuni 31. VIII.

Tegelikult see päris nii ei ole: mõnes mõttes on olnud silmapaistev saksa maalikunstnik siin alati kohal. Nimelt rippus tollase Kingissepa linna TSN täitevkomitee (nõukogudeaegne linnavalitsus) esimehe kabineti seinal aastakümneid ilus pastellmaal Lossi tänava vaatega, mille kohta sosistati, et selle olevat sõja ajal kinkinud üks Saksa ohvitser. Alles 2013. aastal, kui tähistati Kuressaare linna 450. aastapäeva, tegi Saaremaa muuseumi osakonnajuhataja Raul Salumäe (1960–2015) kindlaks, et maali autor on silmapaistev saksa kunstnik Johannes Niemeyer. Ta jõudis oma otsingutega kunstniku pärandi hoidjateni Saksamaal, kellega koostöös tekkis mõte korraldada muuseumis tema loomingu näitus.

Sõda ja kultuur

Saksa okupatsioonivõimude keerulistes sõjaoludes ilmnenud kultuurihuvi ja -lembus paistab tänasest vaatevinklist üsna uskumatuna. Nii ei katkenud ka Saaremaal sealne kultuuri- ja spordielu. Näiteks andis Kuressaare teater ahjukütte ja muude vahendite nappuse kiuste 1942. ja 1943. aasta hooajal 19 249 külastajale linnas suisa 92 etendust – seega käis iga linlane hooajal keskeltläbi viis korda teatris. Juba 1941. aasta augustis saadeti idarinde piirkonda baltisaksa ajaloolased ja muinsuskaitsjad Helmut Speer ja Georg von Krusenstjern, kelle ülesanne oli kaitsta, säilitada, kataloogida ja kindlasse kohta toimetada sõjatulest pääsenud kultuuriväärtusi. Saaremaale jõudsid eksperdid novembris ja inspekteerisid peamiselt siinseid kirikuid. Krusenstjerni reisimärkmeid täiendavad Saaremaa juurtega baltisaksa fotograafi Richard Carl Eugene Kirchhoffi (1886–1972) 1943. aastal tehtud arvukad ülesvõtted. Need fotod on oluline ajalooallikas, sest mitmed jäädvustatud objektid, nagu näiteks Anseküla kirik, hävisid sõjatules.

1943. aastal saadeti tollal 54aastane maalikunstnik Johannes Niemeyer neli kuud kestnud maalimisreisile Baltimaadele. Saaremaal maalis ja joonistas ta põhiliselt maastikke ja rannavaateid, aga ka portreid ja Kuressaare linnavaateid ning tegi ka reisi Ruhnu saarele.

19. IX 1943 avati linna algkooli hoones (praegune täiskasvanute gümnaasium) suure pidulikkusega kunstniku loomingu näitus. See omalaadne kunstikomandeering päädis Niemeyeri personaalnäitusega Riias.

Saaremaa muuseumis kerkis Johannes Niemeyeri nimi esmakordselt esile 1990. aastal, kui Kanadas elav Saaremaa päritolu Mathias F. Kuester annetas muuseumile viiesajast Richard Kirchhoffi originaalfotost koosneva kogu, mille ta oli ostnud fotograafi leselt Saksamaal. Nende fotode hulgas on tervelt kolmeteistkümne Niemeyeri teose reproduktsioonid (kaksteist pastelli ja üks joonistus). Kaheksa maali on valminud Saaremaa kalurikülades, randades ja Kuressaare linnas, kaks portreed ja kaks külamotiivi Ruhnu saarel. Nüüdseks on selgunud, et kunstnik käis Ruhnus koos fotograaf Kirchhoffiga, kes jäädvustas saart läbi kaamerasilma. Ilmselt olid kõik need reprodutseeritud teosed eksponeeritud 1943. aastal Kuressaare näitusel. Üks neist, „Kalurinaine musta pearätikuga“ jõudis meie rõõmsaks üllatuseks Saksamaalt Kuressaarde tagasi ja on nüüdsel näitusel välja pandud.

Johannes Niemeyer on saksa maalikunsti ja arhitektuuri klassik, kes sündis 5. I 1889 Halles (Saale) kõrgkodanlikus peres. Tema Kieli fjordi kaldal asunud lapse­põlvekodus liikus arvukalt kunstiinimesi (nagu helilooja Johannes Brahms ja dirigent Wilhelm Furtwängler) ja teadlasi. Tema isa Theodor Niemeyer oli väljas­pool Saksamaa piiregi laialt tuntud rahvusvahelise õiguse ja eraõiguse professor ning enne Esimest maailmasõda Kieli ülikooli rektor.

Õpingute käigus kujunes Johannes Niemeyerist 1920. ja 1930. aastate Saksamaa üks mitmekülgsemaid kunstnikuisiksusi. Ta oli arhitekt (õppis ehituskunsti aastatel 1908–1913 Mün­chenis Theodor Fischeri, majandus- ja kultuuriühenduse Deutscher Werkbund ühe asutaja juures), skulptor (õppides 1913. kuni 1914. aastani Levin Funke juures Berliinis), ruumikujundaja (saades aastatel 1919–1920 Dresden-Helleraus ettevõttes Deutsche Werkstätten tisleri väljaõppe), disainer, kes kavandas kahe- ja kolmekümnendatel aastatel mööblit, tapeete ja reklaamkirju, ühtlasi professionaalsel tasemel pianist (Bachi muusika austaja ja tundja), eelkõige aga nimekas maalikunstnik, kes leidis pastellmaali valdkonnas täiesti oma, äravahetamatu pildikeele. Maalikunsti õppis ta Georg Burmesteri käe all Kielis ning arhitektuuristuudiumi kõrval Münchenis, kus keskendus aktijoonistamisele ja maastikumaalimisele. Aastail 1921–1924 töötas ta Halles asuva Burg Giebichen­steini kunsttööstuskooli professorina, seejärel tegutses vabakutselise arhitekti ja maalikunstnikuna. Arhitektina projekteeris ta peamiselt funktsionalistlikke, aga ka Heimat-stiilist mõjutatud aedlinnavillasid, saavutamata küll oma hõimlase Oscar Niemeyeri (1907–2012) kuulsust.

Pärast seda, kui Johannes Niemeyer oli 1942. aastal töötanud ühes arhitektuuribüroos Hamburgi ja Elbe kaldapealsete ümberkujundamise kava kallal, vabastati ta 1943. aastal sõjaolukorra tõttu sellelt ametikohalt ning määrati „idaalade maalikunstniku“ erakorralisse ametisse. See võis olla kunstnikule, kelle mõlemad pojad olid hiljuti idarindel langenud ja kes oli just kaotanud oma töökoha Saksamaal, omamoodi hingetõmbepausiks isiklikus ja kunstnikuelus.

1945. aastast tegutses Niemeyer vabakutselise maalikunstnikuna Berliin- Stein­stückenis. Ta osales arvukatel isiku- ja grupinäitused, käis sageli õppereisidel, oli 1955. aastal Berliini kuju­tavate kunstnike kutseühingu asutaja­liige.

1979. aastal pälvis Johannes Niemeyer Saksamaa Liitvabariigi teeneteristi. Ta suri oma ateljeemajas Berliin-Stein­stückenis 10. II 1980. 1990. aastal anti ühele sealsele tänavale kunstniku nimi.

Professor Herwig Roggemann ja kunst

Raul Salumäe uuris välja, et üks mahukamaid Johannes Niemeyeri loomingu kogusid on professor Herwig Roggemanni (sünd 1935) valduses, too pidas Berliinis väikest Wannsee galeriid ja kirjastust ning oli kunstniku viimasel eluperioodil tema lähedane tuttav. Roggemann on õigusteaduste doktor, kauaaegne Berliini vaba ülikooli professor, 1993. kuni 1997. aastani ühtlasi Ida-Euroopa instituudi juhataja, kelle kitsamaks erialaks on Ida- ja Kagu-Euroopa riikide juriidika.

Ühtlasi on ta lausa renessansliku haardega vaimuaristokraat, kes tunneb ja mõistab klassikalist kunsti minu arvates isegi paremini kui Ida-Euroopa riikide poliitilist olukorda. Näituse ja selle kataloogi koostamisel oli talle suureks abiks tema Riias sündinud vene-läti päritolu abikaasa Marina Schnurre, onkopsühholoog, kirjanik ja ka ise maalikunstnik.

Johannes Niemeyeri loomingu iseloomustamiseks kasutan professor Roggemanni mõtteid. Üks suuri teemasid, mis teda maalikunstnikuna kogu elu kestel haaras ning ikka ja jälle looma ärgitas, oli Läänemeri, mille kaldal ta oli ju veetnud ka oma lapsepõlve. Niemeyerit on ikka ja jälle võlunud Läänemere lainete geomeetria avastamine. Nende liikumiste ja kulgemiste edasiandmisel ilmneb üha uute variantide ammendamatu mitmekesisus. „Et ka pildivaataja selle igavese kulgemise võlust osa saaks, pöörab kunstnik paljude merepiltide tavapärase ülesehituse lihtsalt ümber: taeva eemal mere kohal laseb ta kahaneda kaugeks kitsaks triibuks horisondi kohal. Sel moel hakkab pilti valitsema pidevalt vahelduvate lainemoodustiste joontemäng …“ Roggemann leiab, et nii mõnigi väike merepilt avaldab vaatajale samasugust mõju kui sellel kujutatud meri. „Seda tahaks ikka ja jälle vaadata. Et kohinat näha ja kuulda. Pilt teeb selle nähtavaks – ja kuuldavaks.“

Teine seda näitust läbiv oluline teema on inimene ja töö, töötav inimene. Eriti paelus kunstnikku kalurite elu ja töö. „Sõltumatu kunstnikusilm laseb meil heita pilgu maailma, milles need inimesed toona elasid, nende raskele tööle kalurite, sadamatööliste ja talupoegadena ning nende aastasadade pikku kasvanud linnadele. Eriti nende arhitektuur on köitnud selle mitmekülgse maalikunstniku tähelepanu: oli ta ju ühtlasi kujur, ruumikujundaja ja disainer. Tema maalilaadi suveräänse asjalikkuse tõttu sai temast nende piltidega nende loomisaja hullusele ja segasusele vaatamata ajastu ja selle inimeste kroonik – pildid on aga ajatud.“

Kolmveerand näitusel eksponeeritud Johannes Niemeyeri teostest on loodud tema 1943. aasta Baltimaade reisil. Avamispäeval eksponeeriti ka tema ilus pastellmaal „Lossi tänava vaade“, millest kõik alguse sai ja mille Kuressaare linnavalitsus nüüd muuseumile hoida on andnud.

Pärast Kuressaaret eksponeeritakse näitus Tallinna vanalinnas Hopneri majas.