Kabakov, ?emjakin ja kolmas Eesti

Ilja Sundelevit?

Aastatega oleme harjunud kõnepruugiga ?kaks Eestit?. Keegi päriselt ei tea, mis see tegelikult on, aga tädi Maali pilt tuleb kohe silme ette. Kaks Eestit eksisteerib kõrvuti, kolmas Eesti elab täitsa omaette, kui mitte Hiina, siis Kremli müüri taga. Eesti venekeelne meedia ei ole kuigi kultuurilembene. Tean seda seestpoolt: kirjutasin umbes neli aastat kord nädalas Tallinna galeriide ülevaadet. Selle ajaga ei suutnud ma muuta toimetajate seisukoht, et galeriid vajavad ka visuaalset väljundit ? fotot. Ise ma selle rubriigi välja mõtlesin, ise ka sulgesin. Juba peaaegu aasta ei ole venekeelses pressis galeriide kohta peaaegu mitte midagi ilmunud.  

Suure huviga jälgisin, kuidas meie venekeelne meedia kajastas lausa hüsteeriliselt ?emjakini näitust. Ajakirjanikest, kes tavaliselt kirjutavad sotsiaalsetest ja poliitilistest probleemidest, said kunstiasjatundjad. Miks just ?emjakin? Miks mitte Ilja Kabakov? Kabakovide ja Meele näituse kohta pole ridagi ilmunud. Kas pole imelik?

Kaasaegset kunsti tundvad kolmanda Eesti esindajad on peaaegu et olematud. Välja arvatud mõned noored, kes õpivad EKAs, Tartu kunstikoolis ja teistes seda laadi õppeasutustes. Ja veel käputäis kunstiinimesi, kes suhtlevad kolleegidega eesti keeles ja elavad tsunfti elu. Teised aga, kaasa arvatud need, kes peavad ennast kunstirahvaks, elavad vene kultuuri üle-eelmise sajandi stereotüüpide mõju all. Halvemal juhul on nad nõukogude kultuuri mõju all, ilma et neil endal oleks selle kultuuri suhtes oma hoiak. Nende kriitiline vaist piirdub Vladimir Võssotski lauludega, kust omal ajal kostis kui mitte just dissidentlik, siis vähemalt irooniline noot. Võssotski on tõeline vene kultuuri ikoon.

Võssotski üks sõpradest oli ka Mihhail ?emjakin. Mitmetes mälestustes on kirjutatud nende mitmepäevastest lärmakatest joomingutest Pariisis ja New Yorgis. Oma Ameerika eluetapil salvestas ?emjakin oma raha eest seitse korralikku Võssotski CDd; ta ostis selle tarvis isegi salvestusstuudio aparatuuri.

Vähe sellest, viimastel aastatel on ?emjakini nimi seotud Venemaa riiklusega. Ta on saanud Putini käest ordeni ja tema Peeter I skulptuur on kaasaegse vene kunsti embleem.

?emjakini Tallinna näitus oli korraldatud Peterburi kunstipäevade raames, mida toetas ja propageeris Venemaa Föderatsiooni Suursaatkond Tallinnas. Venekeelne ajakirjandus teab väga hästi, et neid üritusi on vaja täie rauaga kajastada. Ajalehes Molodjo? Estonii kirjutati, et ?emjakini ofordid on lausa kohustuslikud iga lugupeetud Brighton Beachi hambaarsti ooteruumi seinal. Brighton Beach on Broocklyni linnaosa rajoon, kus juba kolmkümmend aastat pesitsevad NL-st ja Venemaalt emigreerinud juudid ja venelased.

Kabakov emigreeris Ameerika Ühendriikidesse 1987. aastal. Ja mitte Brighton Beachi. Temast sai tõesti maailmakuulus tippkunstnik. Emigratsiooni ajal pole Kabakov kordagi Venemaal käinud ja ordenit Putini käest pole samuti saanud. Rohkemgi. Kui Raul Meel rääkis mulle, et näitus hakkab häält sisse saama, päris ta minu arvamust, kuidas saaks eesti-vene kapitalistide toetust. Soovitasin pöörduda Venemaa saatkonna poole. ?Oh, ei, ei,? ohkas Meel, ?Kabakov juba ütles, et ei mingit kontakti Venemaa võimudega!?

Kui Kabakov pole Putini sõber, kust võikski siis kolmas Eesti temast teada? Venemaa televisioonikanalid on juba ammu ränga tsensuuri all. Nõukogude kultuur oli ja jäi pühakuks. Selle tõlgendamine, iseäranis kui on märgata irooniat, on lausa kodumaa reetmine. Vähe sellest, ka kunstielu on jõustruktuuride kontrolli alla sattunud. Tuletagem meelde näituse ?Ostoro?no, religija!? saatust (vt Sirp 20. II ja 7. V). Kunstnikud ja kuraatorid on kohtu all. Karistuseks võivad nad saada kuni viis aastat vanglakaristust. Nii et see, miks kohalik venekeelne meedia Kabakovi ja Meele näitusest vaikib, pole minu jaoks suur mõistatus. Kahjuks.