Kas vasakpoolne neoliberalism või solidaarsus?

Kultuuriministeerium korrastas kunsti rahastussüsteemi, kunstnikud ja väikeste omaalgatuslike galeriide juhid ei ole rahul.

SANDRA JÕGEVA, REET VARBLANE

Möödunud sügisel tehti kultuuriministeeriumi kunsti rahastussüsteemis muudatusi: otse kultuuriministeeriumist tulevad nüüd Tallinna Kunstihoone (on üle kahe korra suurem) ja Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse (mis ka kasvas) tegevustoetus, rea peal on veel osalise tegevustoetusega Eesti Kunstnike Liidu galeriid ja Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum. Nii kommenteeris olukorda möödunud sügisel Maria-Kristiina Soomre (Sirp 25. XI 2016). Näituseasutuste ja kunstikeskuste taotlusvooru ei avatud, ülejäänud kunstigaleriid ja -keskused peavad tegevustoetust taotlema kas omavalitsustelt või kultuurkapitalilt või leidma veel mingeid võimalusi. Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitalil läks küll kergemaks, sest Tallinna Kunstihoone tegevust nemad enam ei toeta, kuid oma projektide elluviimiseks tuleb Tallinna Kunstihoonel siiski raha küsida kultuurkapitalilt, seda tuleb teha ka EKKMi ja EKLi galeriide näituste tegemiseks, ükskõik kas raha küsib institutsioon või kunstnik. Möödunud kevadest hakkasid Eesti Kunstnike Liit ja Tallinna Kunstihoone maksma kunstnikele näitustel esinemise eest tasu. See on üsna sümboolne summa, igal juhul aga vajalik samm. Tundub, et kunsti rahastamisega on asjad paranenud ja kunstnikel suuremad võimalused.

Aga ometi tunneb nii mõnigi kunstnik ja väiksema omaalgatusliku kunstikeskuste juht, et asjad on otse vastupidi. Seepärast kogunesidki kunstnik Sandra Jõgeva eestvedamisel Sirbi toimetusse kaasaegse kunsti keskkonna Noar ja Tallinna kunstinädala tegevjuht Andra Orn, kunstnik ja Nancy Nakamura ideederiiuli juht Kadi Estland, Avangardi galerii galerist Marian Kivila ja kunstnik Jaanus Samma, vestlust täiendas Voronja galerii omanik ja korterinäituste korraldaja Raul Oreškin.

Sandra Jõgeva: Olen aktiivselt kunstnikuna tegutsenud seitseteist aastat EKA magistrantuuri astumisest peale. Kui pidasime Tanel Saare ja Erik Alaloogaga Polymeri kultuuritehase Kunstikonteinerit (2007–2013), siis saime toetust kultuuriministeeriumi galeriide pro­grammist ning mingi aeg ka Põhjamaade Ministrite Nõukogu Nordeni programmist. Ka siis suleti majanduslanguse ajal galeriide toetusprogramm, aga avati taas. Mõnikord toetati paljusid, mõnikord mõnda üksikut institutsiooni. See on kõikunud, aga mingigi lootus oma tegevuseks raha saada oli olemas.

Praegu näen hirmutavat suundumust, et vaatamata sellele et tegevustoetused on viidud otse kultuuriministeeriumi alla, antakse väga suured summad ikkagi institutsioonidele. Näitena võiks tuua Tallinna Kunstihoone: kui varem jäid selle institutsiooni toetused suurusjärku 90 000 eurot, siis 2014. aastal tõusis see summa 122 000 euroni ja möödunud aastal 325 000 eurole. See on ju ligi neljakordne kasv.

Kui Tallinna Kunstihoone saab sellise summa, siis tähendab see, et kakssada tuhandeeurose eelarvega näitust või muud ettevõtmist jääb tegemata. Sealsed näitused on vahest professionaalsemalt kujundatud ja installeeritud, aga see tuleb väga paljude kunstnike arvelt. Kunstnikud saavad oma isikunäitusteks palju väiksemaid summasid kui viis aastat tagasi: siis anti isikunäituseks 1500–2000 eurot, reeglina olid kulutused ka sellised.

Reet Varblane: Kulka poliitika sõltub otseselt nendest inimestest, kes parajasti on sihtkapitali nõukogus. Nad on vabad otsustama, keda ja kui suures mahus toetavad.

Andra Orn: Minu arvates on kõige suurem probleem tegeliku laiapõhjalise arutelu puudumine. Ka rahastamissüsteemi muutumise puhul seda sisuliselt ei arutatud (või tehti kitsas ringis), kuulutati välja, et teatud asutused lähevad püsireale ja galeriide toetusprogrammi enam ei ole.

Enamikus komisjonides ja žüriides istuvad ühed ja samad institutsioonide juhid, kes ei esinda kaugeltki kogu Eesti kunstimaastikku. Selle tulemus on ühepalgeline kunst. Kultuuriministeerium peaks ju just selle eest seisma, et meil oleks mitmekesist kunsti.

Raul Oreškin: Sekundeerin Andrale, otsus tuli liiga äkki, enamik galeriisid oli selleks ajaks juba oma aastaplaanid teinud ning mulle teadaolevalt laiemat arutelu otsusele ei eelnenud. Kõik algatused ei pea riigi rahakoti peale maanduma ja sinna igaveseks jääma. Aga on ebaõiglane, kui riiklikult on otsustatud näitusemajade arendamiseks mõeldud maksumaksja raha jagada ainult pealinna organisatsioonide vahel. Võimalik, et pealinnas toodetakse suur osa Eesti SKTst ja tallinlased on suurimad maksumaksjad, aga Voronja galeriid külastas eelmisel aastal 8000 kunstihuvilist, kes tasuvad ka makse.

Kadi Estland: Nancy Nakamura ideederiiul sai kunstigaleriide toetusprogrammist raha, aga ega palka kellelegi ei makstud. Rendikulud, lastelaagri toitlustamise ja töövahendid tasusid erasponsorid. Kultuuriministeeriumi toetusest oli suur abi. Kui alustada uue institutsiooniga, on 3000 eurot hea seemneraha.

Marian Kivila: Saatsin ministrile rahastamispõhimõtete muutmise kohta järelepärimise. Mis on saanud regionaalarengu printsiipidest ja eesmärkidest, et kultuurielu üle Eesti võrdselt arendada? Miks on rahastamine nii tsentraliseeritud? Vastuses põhjendati, et senine taotlusvoor „Näituseasutused ja kunstikeskused“ ei täitnud oma eesmärki ja seetõttu tehti otsus suunata rahastus väiksemale arvule toetusesaajatele ning luua kunstiväljale tugevad kesksed asutused. Iroonilisena kõlab ministeeriumi ootus, et sellisest muutusest saavad kasu ka väiksemad tegijad ning et suuremate produtseeritud projekte saab võtta kohalikesse galeriidesse. Ma ei leia, et peaksin galeriid oma raha eest ja tasuta tööga ülal pidama, selleks et eksponeerida juba tehtud ja nähtud näitusi ning ise mitte midagi luua.

Varblane: Kas see tähendab, et Tallinna Kunstihoone produktsioon viiakse teistesse paikadesse üle Eesti? See nüüd küll meie kunstielu ei elavda.

Oreškin: Loodan, et see on kõigest kommunikatsioonitõrge, sest midagi nii absurdset võinuks kuulda Nõukogude riigikorra ajal.

Kivila: Ehk eeldatakse, et siis on vähem kulusid, kuigi ka see pole tõsi. Iga näituse kohandamine on kallis. Galerii peab olema esimese korruse äriruum ja sellel on kinnisvara hind. Palka ei ole me Avangardis endale maksnud, see ei häiri mind, võin ka edasi nii töötada, kui see tähendab, et mul ei ole stressi üüri- ja teiste arvete pärast.

Ma ei ole suurest kulkast näituste tarvis raha küsinud, Pärnu kulka aga reeglina üle 400–500 euro näituse eest ei maksa. Linna taotlusvoor on kaks korda aastas ja nad ei toeta korraga rohkem kui ühte-kahte näitust. Kui omaalgatuste elu veelgi keerulisemaks teha, ennustan lähiaastatel mitme praeguse galerii sulgemist. Eelkõige kannatavad selle all kunstnikud.

Estland: Ka kultuuriministeeriumi möödunud aasta galeriide toetusprogrammist jagati suuremad summad Tallinna institutsioonidele. Saaremaale või Türile või Võrru läks 2000 euro ringis, mitte rohkem. Vahe oli vaid selles, et komisjoni koosseis oli teine, nüüd teeb kulka sihtkapitali nõukogu kõik otsused. See on suur asi, kui raha ei jaga ainult samad inimesed.

Kui viimasel ajal lugeda ükskõik millist kunsti puudutavat teksti käib jutt professionaalsusest, konkurentsivõimest ja rahvusvahelisest kunstist, siis ilmselgelt eksisteerivad kirjutamata reeglid, mille kohta kasutatakse eufemismi „läbilöögivõime“. Kui vaadata kas või seda nimekirja, kes saavad kunstnikupalka, siis seal ei näe inimesi väljastpoolt Tallinna. Kui hierarhia nii kohutavalt meeldib, siis tuleb selgeks teha ka reeglid, milles peitub edukus, ja siis ka see pool, kes on välistatud.

Kivila: Kui oled väike galerii väljaspool Tallinna, võid käia messidel ja näidata rahvusvaheliselt tuntud nimesid, aga ikkagi ei konkureeri sa ei Tallinna Kunstihoone ega galeriidega, kellel on pikk ajalugu. Ka ministri vastuses seisis, et eelmine rahastamismudel – jagada raha võimalikult paljude taotlejate vahel – ei täitnud oma eesmärki. Uus eesmärk on valida tugevad institutsioonid ja suunata kõik raha neile: et meie kunstielu oleks professionaalsete inimeste kätes. Mida tähendab professionaalsus? Kui EKA haridusega kuraator kureerib tunnustatud kunstnikke, aga asub juhtumisi teises linnas, kas see ei ole siis professionaalne?

Oreškin: Praegune riiklik kunstipoliitika keskendub tippude arendamisele, aga et alternatiivseid rahastusallikaid pole, siis ei saa enam püramiidi alumine kiht edasi eksisteerida. See toob pikemas perspektiivis kaasa veel suurema krahhi kui varasem „raha võimalikult paljudele laiali jagamine“ mudel, mis mingilgi määral toitis kunstivälja laiemat, regionaalset toimimist. Kui püramiidi alumine kiht on õbluke, jääb ka tippe vähemaks. Varsti tekib kunstiväljal Narva-efekt: alguses eirame tema olemasolu ja kui on juba lootusetult hilja, siis hakkame sinna miljoneid pumpama, et riigi kohalolekut demonstreerida.

Kunstnik ja tasu

Varblane: Kas kunstniku elu on uue rahastusskeemi sees lihtsamaks läinud? Kas kunstnikutasu näituse tegemisel on aidanud sellele kaasa? Avalikult on ainult kaks institutsiooni – Tallinna Kunsthoone ja kunstnike liit öelnud, et maksavad kunstnikule näituse eest tasu.

Jõgeva: Kunstniku seisukohalt on siin vastuolu, sest raha antakse institutsioonile, näiteks Tallinna Kunstihoonele, kes maksab kunstnikule tasu, mis on ka natuke läbipaistmatu. Kui kulka kunstniku projekti ei toeta, kas siis tuleb minna laenamise peale: küsida pangast või sugulastelt? Ometi on Tallinna Kunstihoone saanud sama näituse tarvis toetust ja näituse installatsioonitiimi tasustatakse korralikult.

Jaanus Samma: Kunstnikupalk võtab pingeid maha. Kui mul oli üheaastane toetus, siis ma ei teadnud, kas võin kõik sillad põletada ja võtsin kujundusotsi … Aga nüüd olen juhuotsadele ei öelnud. Temnikova ja Kasela galerii näituseks sain kulkast raha, aga mõtlen väga läbi, kui palju ja mille tarvis küsin. Kuna mul on kunstnikupalk, tunnen, et olen kohustatud mõne asja eest ka ise maksma.

Jõgeva: Kunstnikupalk on tegelikult liiga väike, Tallinna keskmine palk on märksa suurem. Ka mina tunneksin moraalset kohustust ise maksta. Aga kui saadakse keskmist palka teistsuguse töö eest, siis ei osteta endale ise töövahendeid ega rendita tööruume. Kogu selle koormuse tõttu peaks see palk olema vähemalt kaks korda suurem.

Estland: Mul on raske rääkida, ma ei ole institutsioonides näitusi teinud tükk aega. Et ära elada, olen kogu aeg mingil määral tööl käinud. Mu vanu töid on näitustele tahetud, aga nende eest ei ole tahetud maksta. Seega ma ei esine. Kuraatorid ütlevad, et eelarve on väike, installeerimine ja teised tööd nõuavad suuri kulutusi. See on tundunud omamoodi käendusena: praegu ma ei saa maksta, aga kuna olen kulka komisjonis, siis saad võib-olla stipina selle tagasi. See ei ole läbipaistev. Olen hierarhia vastu ja ühtlasema, solidaarsema jagamise ja ühesuguste reeglite poolt. See on vasakpoolne neoliberalism: kunstnikupalk vähestele. Paneme ühe kunstihoone kinni ja maksame parem kunstnikele.

Oreškin: Tunnustan nii kunstnikupalga kui ka kunstnike näituste tasu algatust. Kui tasud on väikesed, siis tuleb loomulikult selle eest seista, et need tõuseksid. Kunstnike liit peaks siinkohal oma liikmete õiguste eest seisma. Puutun kokku veel ühe kultuurivaldkonnaga – teatriga, seal on väga selgelt loomeliitude ja teatreid esindavate organisatsioonide vahel kokku lepitud tasustamise miinimummäärad, mida arvestab toetuste eraldamisel kultuurkapital ja millest kõik teatrid kinni peavad.

Orn: See on üldisem probleem. Ega ärimehed, kes tahavad kunsti oma kontori seintele, ei taha ka selle eest maksta, nad leiavad, et toetavad selle läbi kunsti. No kuulge – see küll mingi toetus ei ole, see ju rikastab nende keskkonda, annab neile lisaväärtust.

Eratoetus ja messid

Varblane: Kuidas eratoetusega ikkagi on? Aastaid on halatud selle puudumise üle, arutatud maksuseaduse muutmist, et kunsti (kultuuri) toetataks, aga seis tundub endiselt nutune. Riias ehitatakse eraraha eest nüüdiskunsti muuseum.

Orn: Meil on edukaid kunstikogujaid, kelle kogusid on ka avalikult tutvustatud, aga siiani ei ole nüüdiskunst just populaarne. Üldine mentaliteet on, et väljaspool Eestit tuleb edu saavutada. Kunstielu toimimiseks vajame ka kunstiteadlikku publikut, selle kasvatamiseks oleme Tallinna kunstinädala ellu kutsunud. Naabermaades on erasektor tugevasti kaasatud, meiegi peaksime sinna panustama. Riik ei saa üksinda kogu kunstivaldkonda ülal pidada, see on absurdne.

Oreškin: Võimalik, et Lätis ja Leedus ongi erasektori toetused üles leitud just seetõttu, et riigitoetused peaaegu puuduvad. Kas suudame Eestis sama raja sisse tallata, sõltub, kui suurt motivatsiooni piirkondlikud galeriid erasektori kaasamises näevad. Eraraha kaasamine on aga pikk ja vaevanõudev töö, mis kiireid lahendusi ei paku.

Varblane: Rahvusvahelised kunstimessid ei ole enam ainult professionaalse kunstiga kauplemispaigad, neist on saanud edukuse märgid – seda nii osalevate galeriide kui ka esindatud kunstnike poolest.

Jõgeva: Olen osalenud Miamis ühel satelliitmessil New Yorgi performance’i-kunsti galeriiga Grace Exhibition Space 2009. aastal, „Supermarketi“ messil Stockholmis ja külastanud Miami ja Kopenhaageni messe. See on kunsti hulgiladu, kus saad aru, et tegelikult müüakse hästi kunsti lähiajaloo kloone, mida siis rikkad valged inimesed ostavad oma elutuppa. 2009. aastal oli Miamis Warholi vaimu kohalolek hirmuäratavalt tajutav.

Samma: Isegi need teosed, mis on mõnes teises kontekstis kriitilised, neutraliseeritakse messidel. Teosed on kontekstist välja tõstetud, komplektist eksponeeritakse vaid ühte-kahte teost, sest on vaja ka teist kunstnikku näidata, teosest saab dekoratiivne asjakene. Kui parajasti on marmor moes, siis näed seda igal pool. Eks ühel korral on huvitav ära vaadata, mida see elu endast kujutab ja saada ka aimu, mis on siis suundumused, mis müüvad.

Estland: Käisin New Yorgi „Pulse’i“ messivestlusel, kus küsimus oligi püstitatud, kas kunstil on enam sotsiaalset või kriitilist positsiooni: kui vaadata suurte muuseumide või ka messide kunsti, siis on väljas zombie-formalism. Mainekate kunstiportaalide juhid laiutasid käsi ja viskasid nalja, et nad on seal sellepärast, et neile on makstud. Eesti poolt vaadatuna on Frieze’i messil osalemine kunstnikule karjäärimärk, mida isegi riik toetab, aga selle külastaja saab aru, et pole vahet, mis maalt galerii pärit on. Näed jõukaid valgeid ärimehi, kes ostavad Ida-Euroopa tüdrukutele kallist šampust, vabatahtlikena ekspluateeritakse kunstitudengeid ja noori kunstnikke. Tegemist on maineka messiga, aga teist nahavärvi ei kohta, ka sisult veidigi väljakutsuvamat kunsti pole. Kunstiturg on küüniline ja minul oli kunstnikuna seal väga paha olla.

Kivila: Ükskõik kui küüniline messipoliitika ka ei tundu, peaks riiklikul tasandil selle peale mõtlema, kuidas kunstnikke maailmas turustada, kuidas kunsti paremini müüa, kuidas luua rohkematele galeriidele messidel osalemise tingimused.

Oreškin: Voronja galerii on positsioneerinud oma tegevuse üsna kammerlikku vormi. Peipsiäärse galerii näol on tegemist meie enda suvekoduga ja muul ajal avame näitusi teiste kodudes. Messidele me ei kipu, vähemalt veel, aga ma ei alahinda samuti nende mõju kunstiväljale. Iga tegevus, mis aitab kunstnikule sissetulekut teenida, on teretulnud.

Estland: Enne peaksime selgeks mõtlema, millist laadi kunsti vajame: kas luksuskauba ja objektivalmistajaid, kes müüvad edukalt messidel või kriitiliselt suhtuvaid kunstnikke, ka väljaspool Tallinna. Messe külastavad peamiselt ikka kunstiostjad, mida jõukam ta on, seda enam ostab. Selge, et ta kuulub viie protsendi hulka, kes elab ülejäänute verest, ja toetab väga tihti konservatiivset maailmavaadet, et las see jääbki nii. Selles mõttes on tähtis teada, kuhu ja kellesse maksumaksja raha investeeritakse.

Tahan, et kunstnikel oleks rohkem võimu. Et meie aeg ei läheks ajalukku kunstikorraldajate ja ametnike kujundatuna: et nemad on otsustanud, mis on hea kunst, mis mitte. Kunsti teevad ikkagi kunstnikud.