Katkematu eksperimentaalne aegruum

Al Paldrok: „Meie missioon on loomingulise vabaduse manifesteerimine. Tuleb vaid leida endas päästik, mis vallandab kreatiivsed protsessid.“

MARIAN KIVILA

Non Gratat võib pidada Eesti nüüdiskunstiloo üheks jätkusuutlikumaks kunstirühmituseks. Suurem osa Non Grata tegevuskunstist sünnib laias maailmas, kuid 2000ndate algusest peale korraldatakse ka kodumaal iga-aastaseid festivale. „Diverse Universe“ ehk „Mitmekesine universum“, „In Graafika“ ja „Fideofest“ toimusid tänavu ridamisi suvises Pärnus. „Fideofest“ kulmineerus 11. VIII „Augustiunetuse“ raamis võimsa ühis-performance’iga „Final Countdown – Story of the Ultimate Beauty Tribe“ ehk „Lõplik stardiloendus. Ülima ilu hõimu lugu“.

 

Pressiteadete järgi jääb mulje, et Non Grata viibib pidevalt suuremate puhkepeatusteta pikkadel performance’i-tuuridel üle maailma. Kas on välja kujunenud kindlad festivalid ja sündmused, mida külastate või tuleb palju kontakte ja esinemisi ka spontaanselt?

Oleme ratastel kümme kuud aastas: Euroopas, Aasias, Ameerikas. See ongi meie isiklik elu, kodus sohval teleka vaatamine või kamina paistel hea raamatu lugemine on pigem ebareaalsus.

Maailm on liiga lai ja aega liiga vähe, et käia sissetallatud radu. Sajast kohast vahest paaris oleme enne esinenud, kõik teised kohad on esmakordsed. Universum on eksperimentaalne ruum ja kunst on pidevas arengus loominguline protsess.

Performance on vähemalt Non Grata puhul konteksti- ja kohaspetsiifiline. See nõuab pidevalt uut keskkonda ja uusi inimesi. Maailm oma mitmekülgsuses ja mastaabis on suurepärane tegevuskunsti polügoon, viitsütikuga pomm, mis lausa ihaleb päästiku järele. Oleme rõõmuga valmis sellele vajutama.

 

Kodumaal esinete harva. Miks nii?

Ma ei ütleks, et esineme harva, siinne kunstimaailm lihtsalt ei jõua meie esinemistele. Püüame leida uut publikut ja väljuda galerii- ja muuseumiformaadist. Sel aastal oleme performeerinud mastaapsete esitustega Tahkuna „Briisil“ ajaloolises tuletornis, Tallinnas Noblessneris, tuhandete külastajatega elamusfestivalil Saaremaal, „Diverse Universe’i“ ja „Fideofesti“ raames Pärnus. Eesti on väike ja seetõttu on siinsed loovisikud sunnitud vaatama väljapoole. Kunstnik vajab loovat ja eksperimentaalset keskkonda. Kogu maailma loovintelligentsi ühendab rahvusest, nahavärvist ja ajaloost hoolimata ühine vaimne ruum, selle koosluse tunnetamiseks on universaalsel väga tähtis osa.

Meie puhul on tegemist olukorraga, kus tuleb oma mugavustsoonist välja tulla. Füüsiliste ja vaimsete piiride kompamine, murdmine ja venitamine käib asja juurde. Selline elu võib muutuda ohtlikult patoloogiliseks, see on sõltuvust tekitav eksperimentaalne aegruum.

 

Kuidas hindad meie performance’i-kunsti olukorda? Mulle on jäänud mulje, et hiilgeaeg oli paar dekaadi tagasi ja praegu on see rohkem kõrvaltegevus.

See ei puuduta üksnes performance’it. Eestis on professionaalne kunsti­tegemine justkui hobitegevus. Isiksuste tasalülitamine loome- ja haridusasutustes, kultuuri rahastamise institutsionaliseerimine, libaavalikõiguslike mittetulundusühingute domineerimine, kunstituru solkimine ei võimalda loomeinimestel enam ainult oma erialal tegutseda ja seetõttu ei saa nad ka loomingulisteks isiksusteks kujuneda.

 

Kuidas on performance’iga mujal maailmas lood?

1990ndatel toimusid maailmapoliitikas suured muutused ja arusaadavalt tulid siis ka kunstnikud tänavale, et olla ühiskonnas toimuvaga vahetus kontaktis.

Meil oli ainulaadne võimalus moodustada loominguline struktuur ja kunstiline keskkond, kus loominguga tegelda. Kollektiivne kunstiloome, sünergiate ühendamise mudel on väga elujõuline ja kreatiivselt ülihuvitav, see on ka ülemaailmses kunstipraktikas suhteliselt ainulaadne. Praeguses kunstimaailmas keskendutakse peamiselt indiviidile ja isikumüüdile, kahjuks on see mudel moraalselt vananenud ja sellega on kaasnenud ka kunsti sotsiaalse staatuse mahakäimine. Infoühiskonna tingimustes ei ole kunstimaailm suutnud ühiskonnas kaasa rääkida ja oma positsioone hoida. See võtab temalt ka võimaluse maailma arengus kaasa rääkida. Kunsti peamine väärtus on eba­standardsed meetodid. Kui vaadata institutsionaalset kunstimaailma eemalt, siis on see lihtsalt elitaarne kommertstegevus: luuakse oma brändi ja toodetakse ainueksemplare, mille väärtus võib kunagi ulatuda miljonitesse eurodesse ja tooteid võidaks eksponeerida rahvusmuuseumi seinal, see aga ei ole üldsusele piisavalt huvitav.

Ameerikas käib 1960ndatega sarnanev seksrevolutsioon. Kui 10–20 aastat tagasi võtsid sealsed kunstnikud end riidest lahti vaid Euroopa lavadel, siis praegu on tegevuskunsti hõivanud kõikvõimalikud sado-maso aktid, mille sügavamat tähendust on esmapilgul raske mõista. Genderfree on põletav teema nii Euroopas, Aasias kui ka Ameerikas. Koreas tõstab pead noorte iseteadvus, traditsioonidest läbipõimunud ühiskonnas julgevad noored esimest korda tulla tänavale ja protestida. Uusnaivistide viljeletav loodushoid on aktuaalne igal pool: kõik me tajume valupunkte, sotsiaalne aktiivsus tagab nende kajastatuse ühiskondlikul tasandil.

 

Pisut ka sisust ja mõjutustest. Mingis mõttes võib teie aktsioone vaadata kui 1960ndate performance’i klassikalist õpikunäidet, kus tähtsal kohal on spontaansus. Kui palju te oma performance’eid planeerite ja kui suures mahus sünnib sõnum protsessi käigus?

Me ei tee plaane enne kui oleme kohal, ka üldnõutud teosekirjeldusi ette ei saada. Kõik otsustatakse esinemispaigas, ka paik ise valitakse kohapeal saadud inspiratsiooni põhjal. Mitu korda samas ruumis ei tahagi teha, siis pinge kaob.

Haarame kaasa sealse kultuuritausta, ajaloo, stereotüübid, looduse, inimesed, poliitika, oma kogemused ja segame kõik kokku tervikuks. Sellest moodustub konkreetse ühiskonna eksistentsiaalne minimudel, mis saab siis ideele taustaks või on ka teos ise.

 

Olen tähele pannud, et NG-le on omane publiku ohutundega mängimine. Kas mõni pealtvaataja on ka kunagi ohtu sattunud? Kas praegused lumehelbekesed sündmuselt ei põgene, kui nende nina all rakettide, tule ja suitsuga lehvitada? Minul küll tõmbas viimasel korral üks põlev plastkanister hinge kinni. Tunnistan, et ka Telliskivi loomelinnakus varjusin põleva auto suitsupilve eest restorani peitu. Saan aru, et lavastate olukordi, mida turvalises maailmas ei koge, ja loote publikule võimaluse nende keskel olla. Omamoodi tore mõte, aga kui palju on neid, kes selles olukorras olemist naudivad ja selle harukordsusest rõõmu tunnevad?

Kõik, mida kasutame, on konkreetse tähendusega sümbolid. Võitleme avaliku ruumi eest nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Kõikjal laiutava poliitkorrektsuse kõige suurem probleem on enesetsensuuri tekkimine. Loovjõud püüavad maailma parandada ja selle arengule kaasa aidata, valitsused on aga monopoliseerinud otsustaja rolli ja suhtuvad loovjõududesse kui ohtlikesse lammutajatesse.

Avalik ruum on inimestelt kaaperdatud: sinna võib panna vaid valitsuse sanktsioneeritud ideoloogilist ja korporatsioonide lausreklaami, korraldada militaarmarsse, vabaks eneseväljenduseks ja loominguliseks tegevuseks seda ei lubata. Seepärast on meie tegevuskunsti missiooniks alati olnud loomingulise vabaduse manifesteerimine – näidata inimestele, et palju sõltub meist enestest, tuleb vaid leida endas see päästik, mis vallandab kreatiivsed protsessid. Teeme ka palju tänavaaktsioone koos kohalike kunstnikega, tihti ajalooliselt ja poliitiliselt tähtsates kohtades, näiteks New Yorgis Wall Streetil, Kuubas iseseisvuse ratsamonumendi juures, parlamendihoonete ja keskpankade ees ja sees. Kuigi kohalikud hoiatavad meid arreteerimise eest, ei ole politsei sekkunud. Inimesed on vabatahtlikult loobunud paljudest oma õigustest ja eeldavad sageli põhjuseta, et kõik on keelatud. Ikka enesetsensuur.

Bostoni kunstnik ja kriitik Sandrine Schaefel on näiteks on kirjutanud Non Grata performance’ite kohta niimoodi: „Ameerika edendab unifitseeritust, kuid läbi individualistlike püüdluste. Sellest on saanud keskkond, kus inimesed lõbustavad end hirmuga ja sellega, et vaatavad pealt, milliseid ekstreemseid tegusid teised kuulsuse või raha nimel teevad. Selline nägemisvorm on nagu keel, mis on Ameerikas kuulsustest rääkimiseks välja töötatud. [—] Non Grata on sellest kirjutamata seadusest välja murdnud. [—] Nende ekstreemsed aktsioonid on raiskamise ning inimkeha ja vaimu vastupidavuse kommentaarid. Non Grata esinemised ei pane mõtlema mitte ainult praegusele kultuurile, vaid ka sellele, kuidas globaalne ühiskond võiks edasi liikuda.“

 

Äkki on sul mõni ere mälestus mõnest rajumast performance’ist?

Kogu protsess on ere mälestus. Enamik mastaapseid performance’eid ükskõik millises riigis äratavad politsei tähelepanu, see on loomulik, see ongi ju politsei töö. Kui läinud aastal Telliskivi loomelinnakus performance’it tegime, istusin ka kolm tundi politseijaoskonnas. Houstonis ja Sulis oleme teinud „Force Majeure’i“ performance’it otse liikluses, sulgenud tänava aktsiooni käigus kahest otsast põlevate banaanipuudega, rahvamass purustas algselt liikunud objekti sealsamas suletud territooriumil.

Kunstnik peab olema suuteline vahendama publikule oma teost või vähemalt selle filosoofilisi tagamaid, politsei on ju publiku lahutamatu osa. Kui tahad piire nihutada, siis pead tähelepanu koondama kõrgemale, politsei on lihtsalt võimu täidesaatev organ.

Performance erineb tavaliselt teatrietendusest. Kui teatris on selge, kes on publik ja kes esinejad, siis performance’i puhul see piir tegevuse käigus ähmastub. Teatrietendusel ei lähe ju keegi äkki publikust lava peale ega hakka seal karjuma, et mida ja miks te siin teete? Ega hakka ka midagi käest ära rebima.

Performance’is on põhimõtteliselt nagu filmiski: pinge kruvitakse viimseni üles ja siis tuuakse sind harjumuspärasesse keskkonda tagasi, aga kõik juhtub päriselt, mitte läbi ekraani ja filtrite. Kui on hea performance, siis kaob etenduse ja reaalsuse piir ning ootamatusi võib ette tulla, tegijana peab ka selleks kogu aeg valmis olema, sealhulgas hoolitsema, et kõik oleks ohutu.

Mul on olnud mitu korda nii, et tulen lennuki pealt maha ja juba enne turvatsooni seisab keset koridori musta ülikonnaga mees ning hoiab silti minu nimega. Lähen tema juurde ja küsin, mis lahti. Ta võtab mobiiltelefoni, teeb mu passist pildi ja ütleb: „Võite minna!“ Annavad märku, et nad teavad, et sa oled siin ja jälgivad sind.

Hiinas, kus performance’id on avalikus ruumis keelatud, on salapolitsei kogu aeg kannul. Nad ei peidagi ennast, tulevad igale poole järele ja kui tahan minna tegema performance’it, milleks mind on sinna kutsutud, siis on tulnud teha sabast vabanemiseks kõiksuguseid asju, näiteks sõidan kiirteel mitu tundi vales suunas ja siis keeran äkki kusagil mahasõidust välja või siis organisaatorid plokivad enne väljumist oma autodega jälitajad ära. Oleme koduarestis istunud ja meid on ära keelatud palju kordi.

 

Kas Eesti ja välismaa publiku vahel on ka mingi erinevus? Kuidas teie kunsti maailma eri nurkades tajutakse?

Eesti publiku, sh ka erialainimeste, kaasaegse kunsti kogemus on suhteliselt lühike ja kunsti visuaalne keel seega veel arusaamatu. Seetõttu keskendub meie vaatajaskond ehk liiga palju taustsüsteemidele ega suuda kunstiteosel ja reaalsusel vahet teha. Seevastu eesti kultuuris on sõnal performance kindel tähendus ja see hõlbustab terminoloogilist käsitlust. Ingliskeelses keskkonnas tähendab performance ükskõik mida alustades kassitoidust ja lõpetades balletietendusega. Publik ei vaata toimuvat mitte tegevuskunsti ja performance’i spetsiifikast lähtuvalt, vaid keskendub vaatemängu emotsionaalsele ja intellektuaalsele tähendusele. Sealsed erialaspetsialistid loevad kunstiteose sisu ja vormi väga täpselt ning oskavad ka anda adekvaatseid tõlgendusi.