Kristjan Raua preemiate väärt valik

Reet Varblane

Kolm õnnelikku graatsiat (vasakult): Nora Raba, Sirje Helme ja Anu Põder. Ilmar Kruusamäe viibis medalite üleandmise ajal Berliinis. 2x Jaan Klõšeiko Möödunud esmaspäeval anti Tallinna raekojas üle Kristjan Raua medalid ehk teisisõnu meie kunsti vanim ja auväärseim aastapreemia. Kuigi, võrreldes paljude teiste, hiljem lisandunud preemiatega, Kristjan Raua preemia rahaline väärtus on jäänud ajale jalgu. Aga ehk aja jooksul laheneb seegi. Kristjan Raua preemia puhul on sootuks olulisemad kaks täiesti mittemateriaalset momenti.

See on kolleegide preemia, sest kuigi rahastajana ütleb oma sõna ka Tallinna linnavalitsus, langetatakse kollektiivne otsus kunstnike liidu volikogus: oma lemmikute promomise, vaidlemise ja lõpuks hääletamise teel. Ükskõik, kas kõik on tulemusega rahul või mitte, aga suure osa kunstnike eelistus tuleb Kristjan Raua preemia puhul välja küll. Ning Kristjan Raua nimi ei osuta mitte ainult meie õhukese kultuuri järjepidevusele, vaid manitseb seda järjepidevust austama, hoidma. Ning nii ei saadud tänavusel pidulikul üritusel mööda Kristjan Raua muuseumi likvideerimise küsimusest. Kristjan Raua nagu igasugune majamuuseum on iseenesest ka laiemalt huvi pakkuv küsimus: milline peaks olema praegusaegne majamuuseum? Selge on see, et mitte ükski mineviku suurtegelane ei köida enam kedagi pelgalt sellega, et tal oli kunagi teeneid kultuuri, riigi või millegi muu ees. Muuseum tuleb elama panna. Selles kontekstis ei tohiks Kristjan Rauaga küll probleemi olla, sest temasugusel isiksusel on nii palju külgi, mida avastada, mõtestada, ümbermõtestada. Kunstnike liidu presidendi Jaan Elkeni sõnavõtust jäi õnneks kõlama positiivne noot, et Kristjan Raua maja Nõmme mändide all ei jää igavesti ootama paremaid aegu, vaid muuseum jääb sinna edasi. Mine tea, ehk saab uue hingamisegi. Kui mõelda meie muuseumide peale, siis on isegi meie konservatiivses sootsiumis viimasel ajal läbimurre toimunud ning muuseumidest ei mõelda enam kui tolmunud vanavara hoidlatest, vaid aktiivsetest paikadest, kus osatakse äratada nii vanade kui noorte huvi ning mida saab ilma hinnaalanduseta võtta ka kui tõsiseid teadusasutusi. Eks sellest kõnele ka Eesti Kunstimuuseumi uue hoone Kumu kuulutamine Euroopa tänavuseks parimaks muuseumiks.

Kui üks suur institutsioon (nagu Eesti Kunstimuuseum on) pälvib niisuguse aunimetuse, siis on selge, et kõik selle töötajad on selleks oma panuse andnud. Kuid on selge ka, et nii suur organism, nagu on seda Kumu, ei toimiks edukalt, sel tal ei oleks head juhti. Ja seetõttu on igati väärt kokkusattumine, et Kristjan Raua üks laureaat on Kumu direktor Sirje Helme. Sirje Helme on väga hea juht: temas on tasakaalukust, läbilöögivõimet, aga ka emalikkust. Ilmselt ei oleks Kumu ka seda austavat nimetust saanud Sirje Helme  veenva tutvustuseta, vähemalt nii kõnelesid tema noored kolleegid. Kuid kunstimuuseumi juht peab olema ka oma eriala tugev esindaja, mida Helme on varem kriitiku, nüüd meie 1960ndate-70ndate avangardismi uurijana tõestanud.

Ka Ilmar Kruusamäe on järjekindel oma asja ajaja, seda eelkõige hüperrealistliku maalikunstnikuna. Tema Tartu kunstimuuseumi portreede näitus „Ilmari inimesed” oli portreežanri edasiarendus, seda nii kujutatu avamise kui ka meediumi mõttes, mida ta kasutas. Kruusamäe maalide faktuur, tekstuur oli samavõrd kõnekas kui portreteeritute näoilmed.

Anu Põder on aga lausa jäärapäine oma asja ajaja, kes, nii paradoksaalne kui see ka ei tundu, on olnud väga ajatundlik. Inimesena ülitagasihoidlik Anu Põder on olnud läbi aegade kõikvõimalike kuraatorite huviorbiidis, olenemata kuraatorite vanusest või kunstieelistusest. Anu Põdra sügisene Tallinna Kunstihoone galerii näitus „Super” oli taas suurepärane näide, et minimaalsete vahenditega võib saavutada suurepärase tulemuse. Mitte ainult visuaalses, vaid ka lõhnalises mõttes.

Metallikunstnik Nora Raba on pikka aega olnud traditsiooniliste ning novaatorlike kunstilähenemiste vahel, nagu ei-kellegi-maal. Ja samas on tema metallkompositsioonides väga tugevat materjalitunnetust: Nora Raba oskab mõelda materjali kaudu, koos materjaliga. Aga ta on ka vaimukalt tõsine, just nii, et nii mõnigi tema möödunud suvise näituse „Värvides on väge” objekt võiks ideaalselt olla meie Vabadussamba eskiis, mudel.

Nii et väärt valik kukkus välja. Ehk läheb Kristjan Raua muuseumiga samuti.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming