Kuidas on olla pagulane?

Edgar Tedresaare suurejoonelist pagulasteemalist lavastust Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis on raske ületada.

KRISTA PIIRIMÄE

Edgar Tedresaare näitus „Teekond vabadusse“ Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis kuni 29. V, Raman Hussaini näitus „Rohkem ma ei plaksuta“ Tampere majas kuni 22. V ja Sten Ojavee kuraatoriprojekt „Kadumisest ja kadumiseks“ Tartu kunstimuuseumis kuni 29. V.

Edgar Tedresaare avaetendus ühendas mõtteliselt kõik pagulased. Vaikivaid inimesi täis paat oli nii võimas sümbol, et hing jäi kinni. Esiplaanil on Edgar Tedresaar, seljas Rootsi põgenenud meremehest vanaonu pintsak. See oli vanaonu lemmikrõivastus, mille ta saatis enne surma Eestisse.

Jaak Kikas

Pagulasteema käsitlus viimase aja kunstinäitustel on huvitavam kui sellekohased sõnavõtud meedias. Tartu kunsti aastalõpunäitusel oli Robert Suvi maalil kujutatud põlvitavat armastajapaari, maali pealkiri oli aga ajastuhõnguline „Segadus“. Tiina Tammetalu on pagulaste muredesse tõsisemalt sisse elanud, otsinud abi rahvasterändest ja jumala otsimisest jutustavast teisest Moosese raamatust. Tema mõjus abstraktne diptühhon „Exodus“ oli aprillis väljas Jakobi galerii akvarellistide ühingu näitusel. Sten Ojavee kuraatoriprojektis „Kadumine“ on Kris Lemsalu installatsiooniga „Fantoomlaager“ andekalt illustreerinud kergesti tekkivat hirmu ja viha pagulaste vastu: pagulased on kujutatud õudsete koeralõustadena. Ka koerad tunnevad häbi ja on oma silmad kinni katnud. Eksponeerimiskontekst annab teosele lisatähenduse: põgenike saatus tundubki olevat teadmatusse haihtuda.

Tampere majas on vaadata Soomes elava kurdi rahvusest Raman Hussaini näitus tema enda saatusest. Kunstniku maalid räägivad elust Iraagis, põrandal on eksponeeritud installatsioon plaksutavate kätega. Hussain on Soomes elatud aastate jooksul jõudnud veendumusele, et ta ei plaksuta enam ühelegi võimule.

Kui eeltoodud näidete puhul on tegemist üksikute teostega, siis Edgar Tedresaare suurejoonelist lavastust pagulasteemal on raske ületada. Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis on monumentaalselt käsitletud ühe araabia poisi teekonda vabadusse, kusjuures väga hea ruumitunnetuse ja kujutlusvõimega. Väljas on ainult abstraktsed lõuendid, ei ühtegi figuuri. Lisatud on vaid heli.

Monumentaalgalerii kõrge ruumi seinu katavad viis hiigellõuendit ning põrandal on halli riidega kaetud paat. Installatsioon ehk siis põgenemisteekond kõrbekodust algab ukse juures paremalt ja kulgeb päikese liikumisele vastu mereni välja. Teekond on metafoorne ja ergutab igati vaataja fantaasiat. Kodu metafoor on ülalt vaates esitatud Giza püramiid, nagu näevad seda droonid. Droonide kohalolekule on vihjatud salapäraste militaristlike tähtede ja numbritega. Maalide pealkirjaks on pikkus- ja laiuskraadid ehk osutus geograafilisele paigale. Kujutis ise on aga konkreetse paiga illustreerimisest kaugel.

Maalid ei ole tavapärased, vaid koosnevad rebitud servadega värvilistest lappidest. Osaliselt moodustavad need kaks kihti, osaliselt on volditud või kortsutatud (eriti on see õnnestunud mere vahuste lainete imiteerimisel) ning ühendatud rämeda õmbluse või nööridega, punase värvinirega riidetükil on kuuliauk. See kõik sümboliseerib varemetes maju, pagulaslaagrite katkiseid telke, veriseid lahinguid, aga ka kõrberiikide vaimset lõhestatust. Põhikoloriit on raske sinepikollane, peenemaitseliste lisandite tõttu on maalidel ka suur esteetiline väärtus.

Jutustuse teeb selgemaks ja mõjuvamaks Jüri Notbergi suurepärane helitaust. See algab pommiplahvatuste, paukude ja ingliskeelse kõne segust, mida peatselt asendab põgeniku jalamüdin. Põgenik jõuabki linnulaulu ja/või mere juurde.

Veelgi sügavamalt mõjus aga avamisetendus. Meremühina saatel astusid paati kunstnik ja tema sõbrad, ühel oli laps süles. Korraga taipasin: paat ei seila Vahemerel, vaid 1944. aastal Läänemerel ja kannab vabaduse poole meie endi õdesid-vendi. See etendus ühendas mõtteliselt kõik pagulased. Vaikivaid inimesi täis paat oli nii võimas sümbol, et hing jäi kinni.

Krista Piirimäe on kunstiajaloolane.