Kunstnikukeskne näitus

Noore põlvkonna kuraatoritele pakub pinget leebe lähenemine, publikule ei püüta midagi aktiivselt tõestada või tema mõtteid juhtida.

HEIE TREIER

Näitus „Pseudo“ EKKMis kuni 30. X. Kuraator Marten Esko, kujundaja Allan Appelberg, kunstnikud Dénes Farkas ja Taavi Talve, Dora García, Flo Kasearu, Jevgeni Zolotko, Kristiina Hansen ja Sigrid Viir ning Neeme Külm.

EKKMi uus tegevjuht Marten Esko tõi kuraatoriprojektis „Pseudo“ kokku kaheksa sümpaatset kunstnikku. Täpselt nii palju, et igale kunstnikule või tandemile jagub üks ruum, kus eksponeeritakse oma mini-isikunäitust. Kuus mininäitust on iseseisvad autonoomsed üksused, mis on üksteisega ja näituse üldpealkirjaga üsna lõdvalt seotud.

Kuraatoritekstis põhjendatakse pealkirja siiski elegantselt, viitega 1976. aastal ilmunud Émile Ajari romaanile „Pseudo“, harides niimoodi kunstipublikut kirjandusajaloo alal ning viidates võib-olla eneseirooniliselt olukorrale, kus näituse tegemiseks polnud ehk erilist eelarvet. Seda võib järeldada asjaolust, et iga mininäitus esitab variatsiooni või edasiarendust varem eksponeeritud töödele. Eesti publikule uudne väljapanek on hispaania kunstniku Dora García oma, tema video „Joyce’iaanlik ühiskond“ (2013) on siin esmakordselt väljas.

Teated tegelikkusest. Võib-olla kujuneski kogu näitus selle hispaania kultuuriruumist pärineva kummastava video ümber, andes näitusele salapärase ja veidi müstilise aura. Video kujutab, nagu loeme seinatekstist, Zürichis juba kolmkümmend aastat tegutsevat lugemisrühma, kus loetakse aeglaselt ja sõnahaaval Joyce’i romaani „Finnegans Wake“ („Finnegani ärkamine“). Video dokumenteerib niisiis inimeste tegelikku elu, see ei ole lavastus ega kunstiline kujutlus. Kunstnik vahendab „teateid tegelikkusest“ (oli kunagi sellenimeline telesaade) ja tegelikkus osutub üleloomulikumaks kui mõni lavastus. Eri põlvkondade esindajad istuvad laua taga, et ajada näpuga järge kirjandusteose teksti sõnastuses ning kommenteerida-fantaseerida, kaaslaste ees esineda, tunda end lõbustatult. Inimesed suhtlevad omavahelgi mitte otse, vaid kirjandusteksti vahendusel. Vähemalt nad asuvad koos ühes ruumis, mitte arvutiekraanide taga. Me ei tea, kes need inimesed erialalt on ja mis neid motiveerib. Eskapism? Variant, kuidas põgeneda reaalsusest? Asendustegevus? Allumatus üha absurdsemaks muutuvale globalismile? Keeldumine praegusest ajast? Katse leida ankur ajal, kui piibel on üha rohkem tagaplaanile tõrjutud (sest niimoodi on loetud ju põhiliselt piiblit)?

Hoopis teistsugust – Pärnu naiste tugikeskuse – lugemisrühma esitas „Pseudo“ näituse kunstnik Flo Kasearu Artishoki biennaali ühe-õhtu-näitusel NO99 saalis. Selle lugemisrühma eesmärk ja motivatsioon oli teadaandmine, väärkoheldud naiste eneseväärikuse taastamine ja teraapia. Selle lugemisrühma tekstid osutusid kohati sama keerukaks nagu Joyce’i kirjandusteos. Selles rühmas loeti ette kohtukirjandust, kus elu õudused olid pandud külma bürokraatlikku keelde, jahutades maha emotsioonid ja valu. Needki olid teateid tegelikkusest.

„Pseudol“ esitab Flo Kasearu video ja installatsiooni „Ülestõus“ (2015), mille peategelane on kunstniku kodukatuse plekk. Katus on ülioluline majaosa, aga mis siis, kui katus hakkab sõitma? Lendama? Või mis signaali annab katuseplekist valmistatud lennuk?

Jevgeni Zolotko on praeguses kunstis üks salapärasemaid kunstnikke, kelle tööd ei taha alluda verbaalsusele ja kes läheneb kunstile küljest, mida meie kunstikoolides ei õpetata. Ta ammutab sügavast ja tundmatust allikast või kultuurist. Tema näitused tekitavad kummalist respekti, seal on justkui sügav elutõde ja nihestus, kõike esitatakse aga objektiivse materiaalsuse kaudu. Mininäituse pealkiri „Leigus“ (2014) toob esimese assotsiatsioonina silma ette „Ilmutuseraamatu“ karmi hinnangu: „Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, sülitan ma su välja oma suust.“ Niisiis hoiatus või ka eneseiroonia.

Zolotko motiivid on kala, laps, kolm kätepesukaussi. Aga miski nagu segaks neile keskendumast. (Tegelikult tundusid kätepesemise installatsioon ja video teaduslikust katsest kalaga varasemal Tartu kunstimuuseumi väikese saali näitusel kontsentreeritumana. Veelkordne kinnitus, et eri kohtades mõjuvad tööd tõepoolest täiesti erinevalt. Praeguses näituseversioonis domineerib puhtvisuaalselt ruumi keskele ehitatud puitkonstruktsioon koos trepiga. Kuidas saab õrn tundlik video ja peaaegu eeterlik kätepesukausside installatsioon sellega võistelda?)

Identiteedi konstrueerimine. Neeme Külma „Homme on täna“ (2010) autoportreeks nimetatav installatsioon toob esile täpselt selle, mida Zolotko väljapanekul ignoreeriti: ole külm või kuum, aga ära ole leige. Keset ruumi korralikult kuubikuks laotud küünalde (tarbetuid lisamõtteid tekitab küsimus: miks just kalmuküünalde?) ülemine rivi põleb ja toodab kuumust. Küünlarivide alumised osad on ooterežiimil. Sirmi taga hõljub õhus muusikatehnika, kust pärineb jõuline ja meeldiv helitaust. See kõik on tugev ja võib-olla taas eneseirooniline minimalistliku vormikeele ja verbaalsete konnotatsioonide manifestatsioon, mille mõju püüab aktiivselt segada auditiivne komponent. Tegelevad ju kunstnikud aktiivsemalt kui enamik kodanikke enese identiteedi pideva konstrueerimise ja dekonstrueerimisega muutuvas ajas.

Kristiina Hansen ja Sigrid Viir on neile antud tuppa konstrueerinud ruumiinstallatsiooni „Delta India Sierra Charlie“ (2015). See on ruumi täitev õhuline konstruktsioon, kus näeme elemente kummagi kunstniku käekirjast ja absurdseid detaile, mille märkamiseks peab olema tähelepanelik.

Sigrid Viir esineb ka Artishoki biennaalil. Ta tegi ühe-õhtu-näitusel üliminimalistliku etteaste valguskasti paigutatud fotost. Publik pidi seda staatilist valgusekraani vaatama pimendatud ruumis nagu ilmutust. Valguskastis olev foto kujutas südamekujulist pilve ja taevast. Pole ometi võimalik, et Sigrid Viir asja niimoodi mõtleski? Performatiivse elemendina oli ta fotole pipilikult sülitanud, aga publik seda ei teadnud.

Nii et ka „Pseudo“ näitusel on kahe kunstniku seganäitus sügava elumõtte otsijaile pigem pipilik ninanips, mis vastandub strateegialt Zolotko väljapanekule EKKMi alumisel korrusel.

Ja viimaks Dénes Farkasi ja Taavi Talve „Joonealused* 2“ (2011). Ruumis ripuvad suured skulpturaalsed tähed APT*, mida saadab venekeelne allmärkus. Selles öeldakse, et tähed on tuttavad, aga mõtet ei taba ning sõnaraamatus sellist sõna pole. Lingvistiline nali ja tähelepanu juhtimine eesti või vene emakeelega inimese erinevatele lugemistele. Navigeeritakse siin ju eri suurkeelekontekstide piirimail, ida pool venekeelne kontekst, lääne pool ingliskeelne kontekst ning tõepoolest ei tähenda sõna „apt“ ses mõttes midagi. Viidatakse ka kunsti ja kultuuri tõlkimise sunnile, mis siinsetel kunstnikel ja kunstiteadlastel pidevalt lasub, aga tõlkes läheb alati midagi kaduma või tekib tähendusi juurde.

Näituse „Psudo“ keskmes asuvad niisiis eelkõige kunstnikud, mitte kuraator. Sama oli ka Artishoki biennaalil. Kas tegemist on pealekasvava põlvkonna kuraatorite väsimusega jõulistest teemadest, kontseptsioonidest ja avaldustest? Pinget pakub leebe lähenemine ja otsimine, mida kunstnik mõtleb. Ometi ei tähenda see näituse isevoolu laskmist, vastupidi, kuraatori käsi on igal hetkel tajutav, ent publikule ei püüta midagi aktiivselt tõestada või tema mõtteid juhtida. Eks nii olegi, et kunstielu käib sinusoididena, ju siis on ka praegune poliitiline kontekst selline, et jõulised plahvatused toimuvad kuskil mujal kui kunstis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming