Kus on nüüd?

Vastupidiselt Narvas hoogustunud uueks brändimisele osutab Paul Kuimet igavikulisusele ja ajaloo kordumisele, suhestudes ehitatud keskkonnaga, mis paneb vaataja analüüsima praegust ajahetke.

ANN MIRJAM VAIKLA

Paul Kuimeti näitus „Five Volumes“ („Viis köidet“) Narva kunstiresidentuuris kuni 11. XI.

„Kiirus on ekstaasivorm, mille tehniline evolutsioon on inimesele pärandanud … Kiirus on püütud ajafragmenti, mis on lõigatud ära minevikust ja tulevikust, kiirus on rebitud lahti aja jätkuvusest, kiirus on väljaspool aega.“ (Milan Kundera, „Aeglus“, 1996)

Nii mõnelegi võib see tsitaat tulla tuttav ette juba mitu kuud väldanud Riia kaasaegse kunsti biennaalilt (RIBOCA). Ajakäsitlus, või nagu näituse kuraator Nico Anklam on kirjutanud: „langemine väljapoole aega“, „ajasilmusesse kinnijäämine“ ning küsimus „Millal on praegu?“ näivad meie piirkonna kultuuriruumi päevakajaliste teemaosutustena. Ingel Vaikla kureeritud filmiprogramm, kus avati ajamõõdet arhitektuuri kui mälu ning kollektiivse teadvuse kui talletaja kaudu, kandis pealkirja „Öö – kas see on aeg või ruum?“.

Sisenedes Narva kunstiresidentuuri helesinise krohvikihiga kaetud fuajeesse ning astudes sealt edasi esimesse pimendatud akendega ekspositsiooniruumi, kohtub vaataja Paul Kuimeti äsja valminud teosega „Punased tellised, valged talad“ (2018). Saali keskelt alla rippuv helendav ekraan ning mõneti monotoonne, kuid ka intensiivne filmiprojektori põrin sunnib vaatama, mis on teisel pool ekraani. Möödudes ekraanist, kus ühtlase kulgemisena ilmuvad vaataja ette endise Pärnu KEKi kontorihoone punased telliskiviseinad, saab selgeks kummastava vaatepildi põhjus: tegemist on kahepoolse ekraaniga ehk kinematograafilise ümberpööratud ruumiga. See on ka väljapaneku läbiv motiiv, mida Anklam on iseloomustanud järgmiselt: „Samamoodi nagu kinos, avab projektsioon meile akna: projektori valgus põrkub ekraanilt tagasi meile silma ning paneb meid ometi just seetõttu uskuma, et ekraani taga asub teine maailm, muutes ekraani lõpuks nähtamatuks.“ Mõnetise süvenemise järel tekib Kuimeti fotode korduva stseeni – krüsanteemide vaikelu, punastest tellistest sein, eespool kõrguv rõdu – ja tegeliku ruumi, residentuurihoone ehk kunagise John Carri villa tsaariaegsete telliskiviseinte kütkestav dialoog. Telliskiviseinad puhastati 2014. aastal nõukogudeaegse krohvikihi alt välja Tõnis Saadoja näituse „Arhitektuurifoto väikese poisiga“ tarbeks.

Liikudes edasi hoone vasakpoolsesse tiiba, avaneb teos „Kuldne kodu“ (2017), kus kunstnik tegeleb samuti endise Pärnu KEKi kompleksiga, seekord Toomas Reinu 1976. aastal kavandatud korterelamuga. Seda võib pidada näituse keskseks teoseks. Maailmaarhitektuurist kerkib silme ette Le Corbusier’ Cité radieuse Marseille’s ehk teise nimega La Maison du Fada, mida võiks tõlkida kui Hullumeelse maja. Brutalismi eelkäijaga, mis on mõneti sillutanud tee paarkümmend aastat hiljem kerkinud Kuldsele Kodule, manifesteeritakse utoopilist lubadust saabuvast totaalselt moderniseeritud elukorraldusest. Nukker tegelikkus, mis väljendub betoonseinte vahel üksinduse käes kannatavates inimestes, joonistus välja ka filmiprogrammi raames näidatud Tõnu Virve „Ringhoovis“ (1987). Arvo Valtoni novelli „Mustamäe armastus“ põhjal tehtud mängufilmis ei soodusta tiheasustusega linnamaastik peategelaste kohtumist, ükskõik kui lähedal nad üksteisele füüsiliselt ka ei asu. Kuimet aga on ajas hüpanud veel mõnikümmend aastat edasi, aastasse 2000, kõrvutades kahte ajastut ja arhitektuuristiili – sotsialismi ja kapitalismi –, mille puhul lootustest ja väljavaadetest hoolimata on taaskord jäädud kinni kordusesse. Kuraator küsib näituse saatetekstis: „Kas tegu on vana filmiga, mis kuulutab tulevikku, või vastupidi, filmiga lähitulevikust, kus kujutatakse minevikku?“

Järgmine ekspositsiooniala asub 1940ndate lõpul kinosaaliks ehitatud juurdeehituses, endise projektsiooniruumi all. Kinosaal vajas projektsioonitehnika paigutamiseks eraldi ruumi. Praeguseni reedavad liigendust vaid kergelt heledamat tooni telliskivid hoone välisfassaadil. 2014. aasta renoveerimistööde käigus otsustati uuema osa markeerimiseks telliskiviseinad kooruvast kollasest krohvist puhastamata jätta. Näituse töödest paiknevad selles ruumis „Nimeta transparendid“ (2017), kus lõputult ringlev slaidikarussell näitab puithoonete pimendatud akendega fassaade.

Näituse kogemuslikku ja ka ruumilist tupikut rõhutab pimendavate kilede kasutamine, mis loob justkui veealuse õhkkonna. Taas tuleb meelde Riia biennaal, kus samalaadse võttega mängitakse endises Kristaps Morbergsi villas. Seal on põhirõhk ajalooliste ja poliitiliste muutuste kollektiivset mõju käsitlevatel töödel. Narva residentuuri aknast avanev vaade ajaloolisele Joala tänavale – endise manufaktuuridirektori esimesele elupaigale ja nõukogude ajal ehitatud tehasesissepääsule – viib mõtted endises Morbergsi villas eksponeeritud töid saatvale T. S. Elioti mõttele: „Olevik ja minevik / On ehk mõlemad kohal tulevikus / Ja tulevikus sisaldub minevik.“

Näituse kaks viimast peatükki moodustavad „Kompositsioon punase, sinise ja rohelisega“ (2018) ning ekspositsiooniala sõlmpunktis paiknevad „Väljapanekuruum optilistele C-printidele“ ja „Valge maja. 1-2“ (2018). Kui esimese puhul tekitab foto endise Pärnu KEKi kontorihoone fassaadist otsese seose Piet Mondriani geomeetriliste töödega, mis väljendub ka teose pealkirjas, siis teise puhul oleks tegemist justkui selle kolmemõõtmelise edasiarendusega arhitektooniks, kus lisaks mustale metallkarkassile võib juurde mõelda ka valged ja põhivärvides paneelid. Elegantne konstruktsioon, mille kohta kuraator on kirjutanud „see anum, üksus, mille seinad on kõigest jooned, muutub ruumiks ruumis“, moodustab kahe Kuldset Kodu kujutava fotoga omaette väljapaneku.

Paul Kuimeti seni ulatuslikum isiku­näitus pakub kõikehõlmavat aja ja ruumi sulamit, mis väljendub omal moel ka pealkirjas. Piirilinnas Narvas tulevad eriti selgelt esile kuraatori esitatud küsimused „Kus on nüüd? Millal on siin?“. Slaidiprojektorite katkematu ringlemine mässib vaataja Kundera osutatud ajahetkesse, kus oled justkui ära lõigatud minevikust ja tulevikust, viibid selle lakkamatuses, väljaspool aega.

8. XI lisandub näitusele Katja Materi filmiinstallatsioon „Samapalju aeg kui on ruum“ (2017), moodustades selle kuuenda osa. Keskendudes kunstnikepaari Theo ja Nelly van Doesburgi majale, mängib see teos nagu Kuimeti loomingki mineviku ja olevikuga, mis aeg-ajalt kokku sulades moodustavad uue reaalsuse ja pakuvad sürreaalset aja- ning ruumikogemust. Uitleva jutus­tusega uurib Mater laudu, treppe, ruumi- ja ajataju, värve ning van Doesburgide pärandit.