Leedu kunst on integratsioonivõimeline

EHA KOMISSAROV

Arturas Valiauga foto seeriast ?Astusin Stepase poolt läbi, rääkisime elust?, 2002. värvifoto, 40 x 30. Täna kell 17 Tallinna Kunstihoones ja kell 18 Rotermanni soolaos avatakse leedu nüüdiskunsti näitus ?Omas mahlas?. Kunstihoones on väljas praeguseks juba rahvusvaheliselt mainekate kunstnike Evaldas Jansas ja  Egle Rakauskaite väljapanek, soolalaos on vaadata Loreta Bilinskaite-Burke, Laura Garbðtiene & Arturas Bumðteinas (G-Lab), Jonas Gasiunas, Arunas Gudaitis, Linas Jablonskis, Dainius Liðkevicius, Mindaugas Lukoðaitis, Gintaras Makarevicius, Deimantas Narkevicius, Egle Ridikaite, Irma Stanaityte, Laura Stasiulyte, Mindaugas ðimkus, Arturas Valiauga, Rimaldas Vikðraitis ning Darius Þiura. ?Omas mahlas? on seni suurim Leedu kaasaegse kunsti näitus Eestis. Kuid miks kulutavad kolm eesti kuraatorit pea aasta, et tegeleda leedu kunstnikega? Näituse kontseptuaalsest raamistusest pole ilmselt võimalik lahutada meie ? nende võrdluse teema. Kui kaasaegne eesti kunstnik, käsitledes kas keha või meedia küsimusi, mis on rahvusvahelisele publikule mõistetavad, vabastab end kõigest kohalikust, annab leedu kunst lokaalse mõistele uue sisu.

Ka meil on vaja teistsugust perspektiivi ja eneseanalüüsi. Leedu tee erineb meie omast mitmes punktis ja tõestab, et geograafia on mõnikord soodsam paradigma kaasaegse kunsti mõistmiseks kui ühine ajalookogemus või saatusekaaslusest jutustavad luulelised narratiivid.

Meil on ühine kitsas kultuurikontekstis töötamise kogemus, meie 1990ndaid määrasid samad aspektid: identiteet ? isolatsioon ja integratsioon ? areng. Leedu uus kunst on erinevalt meist saanud üle identiteedipoliitikast ja enesemääratluste painetest, mida meie kunstipoliitilised jõud hoogsas tempos praegu üles kruvivad. Asjakohased on leedu konteksti lähedalt tundva rootsi päritolu kuraatori Anders Kreugeri tähelepanekud leedu kunstniku kuvandiloomest: ?Leedu kunsti ? kui nii üldistatud asja väljaspool ajakirjanduse ja kultuuripoliitika kliðeesid leidubki ? tugevus on olnud selle võime sulandada kontseptuaalset täpsust ja kontekstile ainuomast teemat, uurides sageli kohaliku ühiskonna ja ajaloo äärealasid… See, kuidas sind nähakse, määratleb selle, kes sa oled. Mida sa tunned selle suhtes, kes sa oled, on asi, mida saab kunstis kasutada. Edukamad leedu kunstnikud õppisid töötlema konkreetset Leedu materjali ja edastama seda rahvusvahelisele publikule. Tundub, et leedu kunstnikud ei tööta enam selleks, et iseend paremini mõista, vaid selleks, et luua tähendus, mille saab teistele edasi anda (parem veel, müüa). Ma ei pea seda kunstipühaduse mandumiseks. Pigem näen seda sümptomina nihkest kuvandiloomise suunas nõukogudejärgses, euroliidulises ühiskonnas. Need, kes on oma kunstilise väljenduse ja erialase võrgustiku arendamiseks hulga vaeva näinud, on oma karjääri keskpaigas ellu jäänud ?paljutõotavate? Euroopa kunstnikena. Teised, kes leppisid ?kunstnik olemisega? ja pöörasid vähe tähelepanu oma tegevuse suunamisele, on vajunud tagasi viljatusse vegeteerimisse. Mõned noorima põlvkonna kunstnikud (sündinud hiljem kui 1975) on suutelised seda värsket traditsiooni jätkama. Teised tunduvad olevat väsinud kontekstiga seotud imidþiloomest ja asunud looma omaenda kavandatud kuvandeid? (samal teemal võib pikemalt lugeda näitusega kaasnevast ajalehest).

Eesti kuraatorite käsitluses leiab Evaldas Jansase performance?i pealkiri ?Omas mahlas? uue arenduse. Performance?i kontekstis toimis see nimi endassesuletud rahvusliku kunsti identiteedi kujundina, kuid edasine kunstiareng andis sellele hoopis uue suuna. Nüüd on pigem tegemist nende oskusega kõneleda endast viisil, mis sunnib meid tunnustama leedu kunsti avatust ja integratsioonivõimet.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming