Mesi ja tõrv

JAN KAUS

Kamille Saabre näitus „Tutti frutti” riigikogus kuni 15. XI.

„Interdistsiplinaarsus” pole mulle kunagi tundunud sõnakõlksuna. Esiteks juba seetõttu, et suur osa loomingulisest tegevusest sisaldab vaat et paratamatult teisi distsipliine, näiteks enamik filme ja teatrilavastusi muusikalist saadet ja kunstnikutööd. Teiseks peidab interdistsiplinaarsuse idee endas võimalusi, mida annaks palju rohkem kasutada.

Seda pealispinnal keerulist mõistet on võimalik käsitleda vägagi praktiliselt, läheneda sellele kui teatud sorti tõlkimisele. Kuidas tõlkida näiteks maal ilukirjandusteoseks ja vastupidi? Aga mis siis, kui võttagi selline küsimusepüstitus loomingulise tegevuse aluseks?

Räägin sellest konkreetsel põhjusel, kuna viimatine tugev interdistsiplinaarse loomingu impulss valdas mind hiljuti, kui nägin Kamille Saabre uuemaid maale, kus on kujutatud mitmesuguseid vilju, ning hakkasin selle tagajärjel kunstnikuga koostööd tegema. Seitset maali kõnealusest arvatavasti veel lõpetamata viljade tsüklist saab näha Toompeal riigikogu ruumides.

Kamille Saabre on küll lõpetanud kunstiakadeemia maaliosakonna, kuid ta on jäänud praeguses kunstielus üsna kõrvale. Osalt on põhjuseks tema värvikas elu, mis viis kunstniku aastateks Eestist eemale. Teiselt poolt ei vasta tema maalide tonaalsus ja meelsus aga praeguse kunsti kesksele kõnelaadile, mis – kui nüüd väga üldistavalt öelda – eelistab kontseptuaalsust, filosoofilisi konstruktsioone, sotsiaalset närvi, irooniat, osalust intellektuaali distantsilt. Saabre tööd paistavad selle kõrval eskapistlikud, tasapindsed ja ohutud. Mida ikka oodata maalitud õuntest ja arbuusidest? Üks dekoratiivsus puha. Võiks isegi kahtlustada neid teoseid kitšis. Meenutagem, mida ütles Milan Kundera: „Kitš on sita absoluutne eitus nii selle sõna otseses kui ka ülekantud tähenduses: kitš välistab oma vaateväljast kõik, mis on inimese eksistentsile olemuslikult vastuvõtmatu.”*

Mis on veel armsam ja mõnusam ühest mahlakast arbuusist või kutsuvalt valla rebitud granaatõunast? Esmapilgul tõepoolest selge sita vastand – mahlakas ja tervislik, naisteajakirjade maailm õlis ja lõuendil.

Kuid minu kogemus Saabre viljamaalidega vallandas midagi hoopis kihilisemat. Antagu andeks, et ühe maalitsükli mõjujõust kõneledes pean rääkima nõnda palju iseendast, kuid oma kogemuse ja seisukoha illustreerimiseks ei jää suurt muud üle. Kuna olen nüüdseks kirjutanud mitme Saabre maali juurde miniatuure, millest omakorda on sündinud uued maalid, olen püüdnud mõelda, mis õieti ajendas mind sellise hooga kirjutama. Täpse vastuse asemel võib vaid viidata teatud kohtadele Saabre viljamaalidel. Näiteks pooleks lõigatud arbuusi alumises ääres on viljaliha omandanud tumedama, peaaegu lillaka varjundi – siin on tajuda juba käärimist, liha liikumist magususest läägusse ja sealt edasi. Ülalpool on näha heledamat viljaliha, mis jätab just parajalt küpse mulje. Küpsus ja roiskumine liiguvad üksteise suhtes nagu antitsüklon ja tsüklon. See tähendab, et Saabre maalitud arbuus pole veatu tervik, vaid vastuolude ja pöördumatute liikumiste manner, mis on otsast juba hävinemas, oma täiust kaotamas, olematusse tagasi uppumas. Kusagilt maalikihtide alt kumab läbi tee kompostihunnikule, mädanemine. Jah, sitt.

Toon oma jutu toetuseks ühe konkreetse näite. Saabre maalitud tumeda mustsõstra mõjul sündis järgmine tekst: „Ta usub, et aine on varjatud, et aine on pime, et aine varitseb viimaseid loojanguid, mis meile jäänud ja määratud. Tema meeltes moodustub midagi sümmeetrilist ja lõplikku, see meenutab lapsepõlves joonistatud ümmargust pommi, mille pind kutsub ja ähvardab; pimeduse ookeanis hõljuvat miini. See liigub meie poole, paisates laiali atmosfääri ja mered, ajaloo ja aja, kiviringid ja viljaringid, neelates iga viimase kui süsinikuaatomi, maakoor meenutab hetkeks papüürust. Nii ta usub. Ta arvab, et inimkond on hein, mida vääramatu aine painutab, kuni kõik murdub ja pudeneb, sest kõikjal näeb ta sõklaid, kõikjal näeb ta õlgesid. Ta räägib suurtest asjadest, last tema kõrval nõelab mesilane, naine tema kõrval jälgib veresooni kätel. Tema pilk aga liigub edasi, vahemaid mõõdetakse valgusega, ta vaimusilm kaalub inimkonda ja ainet. Ta ei näe, et laps ta kõrval surub nutu maha, et naine neelab oma mure alla ning ulatab lapsele midagi, mis tema pilgule tundub aine tuhandekordse pisendusena. Ta otsmik moondub kõrbenud maastikuks ja ema läheb lapsega jalutama, neid varjab augustiõhtu tihe valgus, justkui pihustaks keegi taevastest kärgedest mett”.

Ilma et tahaksin oma teksti täpsemalt kommenteerida, tuleb antud juhul rõhutada eelkõige üht: soovi jagada ja paljundada kunstniku põhihoiakut, mida võiks parema puudumisel nimetada keeldumiseks valida pool. Arbuusilihast läbi kumav roiskumine ei tühista viljaliha kutsuvat magusust ning vastupidi. Miniatuuris mainitud „aine tuhandekordse pisenduse” ehk mustsõstra, selle miniatuurse planeedi kuma mõjub ühtaegu nii kutsuvalt kui ähvardavalt. Mu meelest ei mängi Saabre seda vastaspinget välja isegi mingi tasakaaluna, vaid lihtsalt olemise tõsiasjana. Tõrv ja mesi on võrdväärsed komponendid, Saabre keeldub langetamast oma eelistust (kas elu on tõrvatilk meepotis või meetilk tõrvapotis), kuid veel enamgi köidab mind, et tema otsustavus on üheselt, jonnakaltki metafüüsiline. See kunst ei käsitle ajastut, vaid ajatut.

Pean rääkima veel ühest Kamille Saabre viljamaalist. See kujutab kena õuna, millest keegi on hammustanud tüki. Õunamaal vallandas mu senise elu kõige tugevama inspiratsioonipuhangu. Maali mõjul kirjutasin nädalaga ühe jutustuse, mille alg- ja lõpp-punktiks osutub seesama maali peal kujutatud õun. Jällegi – tõsiasi, et keegi on õunast hammustanud, viitab ühtaegu nii õuna ihaldusväärsusele kui ka hüljatusele. Võib eeldada, et selle maitsva õuna aeg on läbi saanud – temast on hammustatud ning jäetud ta vedelema. Tema saatuseks on tõmbuda pruuniks, saada kaetud putukate ja hallitusega, kokku kuivada. Kuid praegu veel on näha tema potentsiaali, mis on küll ära kasutatud, kuid puhta võimalikkusena alles. Sedasi kujutab Saabre kurbust ilma masenduseta ning igatsust ilma sentimentaalsuseta, kõige lõplikkust ilma naturalismita ning kõige ilu ilma liigse ilustamiseta.

*M. Kundera, Olemise talumatu kergus. Tlk Leo Metsar. Monokkel, 1992, lk 151.