Muutuv maalikunst on valinud protsessuaalsuse

Hanno Soans

Kumus avatud maalinäitus „Muutuv maalikunst” oma rõhuasetusega maalikunsti baasil genereeritud uutel projektidel lubab sissevaateid mitmetesse maali autoripositsioonidesse meditatiivsest minimalismist anarhilise eklektika ja meediumi spetsiifika üle arutlevate kontseptuaalsete käikudeni. Lisaks pakub näitus ka mitmeid kollektiivseid kunstiprojekte.

Kui lähtepunktiks võtta kuraator Eha  Komissarovi avakõnes mainitud irooniline sedastus, et läbilõikelises üldpildis on eesti maalikunst 2001. aastast tegelikult üsna vähe muutunud (viide sissejuhatuseks eksponeeritud kunagise maalikunstnike aastanäituse ülevaatevideole), siis peab muuseum võtma ka produtsendi aktiivse rolli. Maalikunst on siin pigem loomulik kaaslane kunstimängudes, mitte püha lehm, kelle prestiiži on mingite kunstlike vahenditega tõsta üritatud.  Protsessikeskses, aktiivselt teoste loomise juures seisvas näitusepoliitikas kajastub kunstnikele pakutav „kriisiabipakett rasketel aegadel”, aga ka oma ruumidega uudselt suhestumise soov.

Vähemalt kolme-nelja projekti puhul kõlabki kaasa vajadus hõlmata V korruse keeruline ruumiprogramm ja see maali mõõtkavva kodustada või siis vastupidi, kohandada maali ruumiprogrammiga. Kunstiakadeemia tudengite Kristi Kongi, Marta  Stratskase, Holger Looduse, Lauri Eltermaa ning õppejõu Antonio Claudio Carvalho koostöös sündinud hiiglasliku kaheksakümneruutmeetrise seinamaali „Suudle mind” näol on tegu hommage’iga Karl Pärsimäele, kelle lõuendilt on laenatud ka lapitekiliku pannoo värvigamma.

Neeme Külma ja Alice Kase installatsioon hõlmab sammaste vahemiku justkui mingi iselaadne ehituslik konstruktsioon, mis näiliselt juhusliku elegantsiga  kaasab kaadreid Kase eksistentsiaalsetes pingetes meesfiguuridega. Tartlane Martiini, Kiwa kureeritud „Eklektika” osa ühe intrigeerivama töö autoreid, on loonud trash’iesteetikas klaasimaali „Vaade”, mis esimest korda Kumu tegevusaja jooksul mängib üle pargipoolse vaateakna arhitektuurse esteetika, tuues ruumi erilise vitraažiefekti. Belgias elav Merike Estna on oma elegantselt lohaka pintslikirjaga akti- ja maastikumaalide foonina  kasutanud omaloodud erootiliste motiividega tapeeti, asetades fooni ja teose mõiste omavahel erilisse produktiivsesse pingesse.

Kõik need ruumieksperimendid võib eranditult õnnestunuks lugeda, kuigi iseseisvate maalipositsioonidena need ehk kõik tingimata ei toimi. Viljaka koostöö näitena võiks mainida veel Kaido Ole ja Carvalho koostöös ühissessioonil sündinud maali „Sild”. Jaan Toomiku maagilise realismi võtmes  töid, mis pendeldavad meelelaadilt üleerotiseeritud ekspressiivse ängi („Taavet Koljati peaga”) ja meditatiivse autoportreelise seisundimaali („Lina”) vahel, võib pidada heas mõttes traditsiooniliselt toomiklikuks, seega juba lahti kirjutatud autoripositsiooniks. (Muidugi võiks sama analüütilisema maali poole pealt öelda ka Kaido Ole maali kohta.) Toomikule samas saalis sekundeeriva Flo Kasearu projektimaali laadis töö puhul tuleb aga tunnistada,  et kunstnik on taas täiesti uues võtmes loonud veenva terviku.

Seeria „Töötus lahutab meid” koosneb paralleelsest pildireast inimesi ja nende kunagist töökeskkonda kujutavatest aerosoolvärvidega šabloontehnikas maalidest. Must-valgete maalide napid kujundid dokumentaalselt neutraalsel hallil foonil kujutavad kerges tänavakunsti esteetikas mõttetuid tööžeste tegevaid tühjas ruumis tardunud inimesi.  Tõnis Saadoja töö „Tagasi aeda” koosneb kolmest lastekunstikooli ajal tehtud guašitehnikas vaikelust, mida täiendavad rekonstruktsioonid nende nüüd Tallinna kunstikoolis üles pildistatud seadistest Saadojale praegu omases hüperrealistlikus maalikeeles. Siinkohal on saadojalikult kuiva dialoogi Kasearu pari aasta taguse suurejoonelise natüürmordieksperimendiga, kus kummalisest esemest klassikalise valguslahendusega laudlinal kujunes  kogu maalikateedrit hõlmav ja maaliõpet mõtestav näitusetervik.

Vahest kontseptuaalseimatena kogu tervikpildis võiks välja pakkuda vägagi iselaadsed maalija-autoportreed kahelt noorelt mehelt. Sven Parkeri bituumenist „Kuupäevamaalid” on parafraas On Kawara kunstile, kuid maalide kuupäevad (15. mai 2055, 23. detsember 2055 ja 10. september 2059) on seekord suunatud ebakindlasse tulevikku ja  võetud Internetis levinud „surmaloteriist”. Mart Vainre „Minapilt 8. veebruarist kuni 22. aprillini 2010” on 25 000-kordse kiirendusega videosse võetud konstantne maalimisprotsess, autoportree pidevas täienduses, maalitud täiskoloriiti ja siis uuesti valgeks, et rõhutada maalikunsti ja eneseotsingute seisundilist aspekti. Carmen Landsbergi diptühhon „Seestütlev/Väljatulev” käsitleb konkreetsete ruumide seisundeid. Mitte just kergelt sürreaalseks  kodifitseeruva jaburusega torkavad silma Hannele Turu tondodest loomaportreed „Pille” ja „Veiko”. Abstaktse maalikunsti poolest on huvitavaim kahtlemata lätlane Gints Gabrāns, kes oma aastatetagusele värvipurkide plahvatamisest saadud rombikujulisele hoiatusmärki markeerivale tööle on juurde lisanud abstraktse, erinevais vibratsioonides pildistatud mateeria digiprindid.

Omaette peatükk näitusetervikus on Kiwa kureeritud „Eklektika” väljapanek, mis ei moodustu sugugi mitte ainult maalile (või isegi alles viimases järgus maalile) keskendunud multitalentide eksperimentidest, vaid hõlmab märksa laiemaid katsetusi. Kui jätta sellest komplektist kõrvale üksikud nii teostuse kui ka väljundi poolest kerget piinlikkust tekitavad modellipildid, siis jäid elavaimalt meelde Mihkel Kleisi horror-camp, Novekta.  Avi neurootilised teksti- ja pildifragmendid ning Erkki Luugi maalikatsetused. Minu vaieldamatu lemmik selles komplektis on aga libaidentiteediga Anon Porx („Tartu-Seattle’i koolkonna looja, juhuslik möödakäija, suhtumiskunstnik ja puutüvi, Toomemäelt kostuv mõnitav naer 1992. aasta seisuga”), kelle maalikunsti ümber pingeid lahtistavast anarhismist võiks tuletada täiesti mõõtuandva maalipositsiooni. Kiwa enese kuiva ja peene  huumoriga tööd sobivad võrdväärselt nii näituse tervikpilti kui ka eklektikat täiendama.