Uus ootamine

Postinterneti kunsti ja feministliku mõtteviisi kohtumine

KRISTIN ORAV

Näituse avamise performance’iga soovis Sophie Jung vaidlustada normiks kujunenud vaatepildi rõhutud naissoost ning suunas punktvalguse pimendatud galeriis ruumiinstallatsiooni helendama hakanud osadele, sh „kastreeritud kujundile“, mis joonistus välja näituse teetähisena.

Kristin Orav

Temnikova ja Kasela galeriis esitletakse postinterneti kunsti ajastu ja uusmaterialismi ilminguid. Sophie Jungi isikunäitusel „Uus ootamine“ („New Waiting“) juhitakse vaataja tähelepanu veebikeskkonna mõjudele tajuprotsessides. Intervjuus ERRile märgib kunstnik, et ööpäev läbi kättesaadavus paneb meid ootama järgmist like’i, e-kirja või säutsu isegi off-line’is, tekitades sellega alalise ootusseisundi, mis pärsib tegutsemist. Jung seob selle uut tüüpi seisundi vastandustega aktiivne-maskuliinne ja passiivne-feminiinne, kõrvutades näituse avamisel toimunud performance’is käsitöötehnikaid ja materjalikesksust Alpi mägirahvaste, eeskätt meeste joodeldamise, traditsiooniga. Jungi installatiivne looming sisaldab hulgaliselt viiteid ajaloolistele ja praegusaegsetele kultuuritekstidele.

Tegu on seosetiheda väljapanekuga, kus igal teosel on näituse tähendusterviku moodustamisel kaasa rääkida oma lugu. Kunstnik kirjeldab töödes online’is viibimise vajadust, mida kasutab ka töömeetodina. See aspekt võimaldab tema praktikat vaadelda eelmisel kümnendil võidukäiku alustanud postinterneti kunsti kontekstis. Siinkohal ei tasu end eksitada eesliitest „post-“, mis osutab justkui interneti lõppemisele või internetijärgsele maailmale. Erinevalt võrgukunstist, kus veebikeskkonda tarvitatakse töövahendi ja eksponeerimisruumina, vaatleb postinterneti kunst interneti toimejõudu kultuuris laiemalt ning rakendab selle tingimusi ja võimalusi lähtematerjalina. Digitaalsest kultuurist ja interneti järgi joonduvast maailmast on kujunenud postinterneti põlvkonna tegelikkuse loomulik ja lahutamatu osa.

Näituse võtmemotiivi on kunstnik laenanud blogist „Jon Hamm’s Wang“. Kultusseriaali „Pöörased“ („Mad Men“) vaatajad tunnevad selles ära Don Draperi osatäitja Jon Hammi nime, kelle kohta on blogilehel avaldatud kompromiteeriv pildiseeria. Jungi teoses „They’re Called Privates For A Reason“ ehk „Neid kutsutakse isiklikuks põhjusega“ (2015) ühendab autor näitleja pükse pungitavate munandite piirjoone mäeaheliku pooliku kontuuriga. Kaltsuvaipa kootud piirjoonise eesmärk on osutada tähelepanu soolisele asümmeetriale visuaalkultuuris. Traditsiooniliselt on naine see, kes esineb ekshibitsionistlikus rollis ja keda pannakse väljanäitusele, kes vastab mehe iha ootustele ja tähistab seda, kirjutab Laura Mulvey.1 Näituse avamise performance’iga soovis Jung vaidlustada normiks kujunenud vaatepildi rõhutud naissoost ning suunas punktvalguse pimendatud galeriis ruumiinstallatsiooni helendama hakanud osadele, sh „kastreeritud kujundile“, mis joonistus välja näituse teetähisena.

Jung rõhutas, et representatiivsetes praktikates on määrav meespilk aastasadu kujutanud ning kujundanud naisi vaigistatud kaunitaridena, keda iseloomustab osavõtmatu seisund, mitte aktiivne tegevus. Naiste allutamine maskuliinse subjektipositsiooni maailmavaatele ja -kirjeldustele on küsimus, mille lahendamise nimel feministliku mõtteviisi ideoloogilised voolud ja lained on aastakümneid ühisel rindel võidelnud. Feminismi katusmõiste hõlmab eri seisukohti naiste allasurutuse põhjustest ning probleemi võimalikke lahendusi puudutavatest arusaamadest. Jungi feministlik hoiak toetab ajalooliselt väljakujunenud võimurollide ümberkujundamist, ent äärmuslikult: ta vabastab traditsiooniliselt kunsti objektiks olnud naise alluvuspositsioonist mehe objektiks seadmise abil. Iroonilisena mõjub asjaolu, et kunstniku huviorbiiti on sattunud just Jon Hamm –
mees, kes avaldas Daily Mailile (2011) antud intervjuus heameelt selle üle, et patriarhaalne ühiskonnakorraldus on muutumas. Millises suunas? Feministlikust perspektiivist, täpsemalt, erinevusfeministliku koolkonna printsiipidest lähtuvalt võime küsida, millal lõpeb „samaga vastamise etapp“ ning naiskogemus ja naisepilk saavad võrdväärsel, mitte ala- ega üleväärtustatud positsioonil paikneda kõrvuti mehekogemuse ja mehepilguga. Jungi näitus võimaldab need jätkuvalt olulised ja teravad teemad uuesti välja tuua.

Võtmetekst näituse tähendusterviku lahtimõtestamisel, millele Jung ka pressitekstis viitab, lähtub Samuel Becketti tragikomöödiast „Godot’d oodates“ (1952). Kunstnik tsiteerib originaalis neljale meestegelasele mõeldud näidendist Vladimiri ja Estragoni kahekõne üürikest lõiku, mis algab esimese küsimusega: „Mida me nüüd teeme?“, millele teine vastab: „Ootame.”. Sõnamänguliselt nimetab Jung Estragoni tegelaskuju ümber Östrogeeniks, et eristada Vladimiri maskuliinne tegutsemistahe dialoogipartneri feminiinsest passiivsusest. Sama paralleeli on nimepaari vahele tõmmanud varem Steven Carter.2 Näeme, kuidas Jung ei püüa naiskogemust staatilisest seisundist vabastada, vaid vastupidi. Ta rõhutab selle olemisviisi eripära, mille meespilk on tähistanud ajalooliselt negatiivse tähendusvarjundiga. Passiivse naisrolli temaatika avaldub seinavaibas „Peneloopy“ (2015). Mütoloogiliste sugemetega töö kõneleb truust Penelopest, kes ootas kakskümmend aastat abikaasa Odysseuse tagasipöördumist Trooja sõjast. Samal ajal tuli Penelopel tekkinud austajaskonnale mõista anda, et ei naitu uuesti enne, kui ei ole lõpetanud surilina kudumist oma mehe isale Laertesele. Surilina ei saanud aga kunagi valmis, sest naine harutas päeval alustatud töö öösel alati üles. Galeriiseintel rippuvad kudumid on niisamuti hargnenud ja poolikud, viidates Facebooki-Twitteri-Instagrami-Gmaili lakkamatule uudisvoole, mis sunnib oma kasutajaid olema pidevate staatusuuenduste ja sõnumite ootuses, liikudes alalõpmata tagasi viimati loetud-vaadatud postitusteni. See „uus“ alalise ootuse seisund halvab ning muudab inimkogemuse üheselt passiivseks-feminiinseks, sõltumata kasutaja soost. Kaltsuvaipa kootud rebend või katkisus on selle muutuse ilmekaks näiteks.

Sophie Jungi kaltsuvaipa „They’re Called Privates For A Reason“ ehk „Neid kutsutakse isiklikuks põhjusega“ (2015) kootud piirjoonise eesmärk on osutada tähelepanu soolisele asümmeetriale visuaalkultuuris.

Kristin Orav

Jungi sõnul tuleb tema loomingule läheneda ruumitervikust lähtuvalt. Üksikute sümbolite üks ühele tõlgendamine viib vaataja töö lahtimõtestamisel selle tähendustest hoopis kaugemale. Iga ruumiosa on aga vaadeldav iseseisva teose ja loona, millest käesolevas artiklis on leidnud käsitlust vaid näituse põhimotiiv ja -tekst. Leian, et „Uus ootamine“ ja selles sisalduvad viited kujunevad kõnekaks neile, kes suudavad orienteeruda kasutatud kultuuritekstide paljususes ning neid vastastikuses seoses olevasse konteksti paigutada. Mis jääb sõnumist alles aga siis, kui nn kasutatud allikate loetelu ja näitusega kaasnev veebileht korraks kõrvale jätta? Tsitaatide tiheduses peitub oht, et autori seisukohad ja vaated ei eristu piisavalt, kui üldse. Milline on Jungi (nais)pilk? On see dokumenteeriv või irooniline? Kas tunneb kunstnik uue ootusseisundi ees hirmu? Kas leppimist, paha- või heameelt?

1   Mulvey, Laura (2003). Visuaalne nauding ja narratiivne kino. Tõlkinud Krista Kaer. – Ariadne Lõng 1/2, lk 192–200.

2   Carter, Steven. (1997). Estragon’s Ancient Wound: A Note on Waiting for Godot. Journal of Beckett Studies 6.1: 125–33.