Uutmoodi!

Sirp

Disainifestival „Disainiöö” ja Euroopa innovatsioonifestival IF avati 16. septembril disaininäitusega „Uutmoodi” Eesti tarbekunsti ja disainimuuseumis. Sirp palus näitust kommenteerda selle kuraatoril Ene Läkil        Milline on näituse kontseptsioon – mis ajast ja mille alusel on siia objektid välja valitud?  Ene Läkk: Näitusel „Uutmoodi” on XX ja XXI sajandi Eesti disaini innovatsiooninäited. Väljas on kogu Eesti disaini kahurvägi – nii vanem kui noorem põlvkond, kes on tegelenud toote- ja tööstusdisainiga. Hea disaintoode on see, kus valitseb vormi, materjali, funktsiooni, konstruktsiooni, tehnoloogia, ergonoomika, ökoloogia ja ökonoomia tasakaal. Neis aspektides  innovaatilisust otsides on näituse eksponaadid ka leitud. Näitusele pole valitud ühtegi eset lihtsalt ilu pärast. Väljapanekul on esindatud kõik olulisemad Eesti disainivaldkonnad: elektroonika, meditsiin, majapidamistarbed, valgustid, mööbel, vannitoa inventar, tekstiil, mootorsõidukid ja raadiotehnika. Iga valdkonna sees on nii tänapäeva kui varasemaid näiteid. Erilist äratundmisrõõmu  valmistavad nõukogudeaegsed esemed. Mõnega neist ollakse niivõrd harjutud, et küsitakse imestusega: „Kas see on tõesti disaintoode? Mul on see ju köögis iga päev kasutusel”. Väljas ongi Eestis disainitud esemed, mis on olnud või on edasigi tootmises, mis on mõeldud igapäevaseks kasutamiseks.       

Mille üle näitusel ise kõige rohkem rõõmu tunned?         

Head meelt teevad läinud sajandi innovaatilised eksponaadid. Näiteks Lutheri vabrikus leiutatud veekindel liim (autor Oscar Paulsen, 1896), mis võimaldas valmistada veekindlat vineeri ja viia selle tootmise uuele tasemele. Selle tõestuseks on näitusel väljas Lutheri vabrikus toodetud kohvrid. Näitusel võib näha Minoxi minikaamerat, mille leiutas Walter Zapp. See on tõenäoliselt  kõige tuntum Eestis disainitud ese maailmas. Sellega on pildistatud kroonitud päid ja seda tuntakse kui spioonifilmide kangelaste James Bondi ja Stirlizi hädavajalikku tööriista. Kaamerat vaadates tundub uskumatu, et see on välja mõeldud 1936. aastal – see näeb välja nii moodne! Kahjuks polnud tol ajal Eestis investorit, kes oleks käivitanud kaamerate tootmise, ja nii sõlmis Zapp tootmislepingu Riia VEFiga. Väljas on ka ettevõtte Saar & Co 125 cm3  Villiersi-mootoriga restaureeritud võidusõidumootorratas, mis valmis aastal 1938, mootorratas, mis konstrueeriti ja valmistati spetsiaalselt võidusõiduks. Selle kõrval eksponeerime ka läinud aastal valminud mootorratast Renard GT, mille disainer on Andres Uibomäe.     

Mida nõukogude ajast oluliseks pidasid?       

Nõukogude ajast on vaadata palju. Tekkis küsimus,  kui palju tol ajal üldse kasutati disaineri (tol ajal kunstnik või kunstnik-konstruktori) panust? Siis ju tarbekaupa ei jätkunud, igasugune toode kadus lettidelt niikuinii. Nõukogude ajal tegutsesid Eestis nii vabariiklikud kui üleliidulised ettevõtted. Toodang, mida tehti üleliidulistes tehastes, oli salastatud. Et tõrjuda siinsete inimeste vaenulikkust selliste asutuste vastu, hakati seal juurutama tarbekaupu. Loodi Kaubanbus-Tööstuspalat, mille  üks osakond oli NSVL Kaubandusministeeriumi Üleliidulise Rahvatarbekaupade Paremate Näidiste Alalise Paviljoni EN SV filiaal, mille juures asus ekspertnõukogu, kes pidi aitama kaasa rahvatarbekaupade kvaliteedi tõstmisele ja sortimendi laiendamisele. Soositi välismaiste etalonide kopeerimist, aga ettevõtetele oli lubatud ka oma toodete juurutamine. Asutati vabariiklik tööstuskunstinõukogu, kes hindas uusi tootenäidiseid, ent üleliidulise alluvusega  ettevõtted ignoreerisid siinseid kunstinõukogusid ja kinnitasid oma toodete näidised Moskvas. Tööstuskunstist võis rääkida vaid seoses tehaste oma toodangukujundusega. Näiteks raadiotehases Punane Ret tehti Nõukogude Liidu esimene elektriorel, mida peeti kogu liidu ulatuses oma innovaatiliste lahenduste tõttu parimaks pilliks. Instrument sündis tegelikult tänu ühele kihlveole, mille käigus Punase Reti töötaja, oreli autor Heino Kalmo lubas viie  kuuga elektrioreli valmis teha. Orel sündiski meistri käte vahel, n-ö põlve otsas, aga tuli välja nii hea, et helilooja Gennadi Podelski sattus sellest vaimustusse ja esitles seda Moskva funktsionääridele, kes lubasid oreli autoril välja arendada tööstuslikult toodetava pilli. 1965. aastal sündiski Retakord, mida toodeti kümme aastat, 10–12 tükki kuus. Seda orelit on peetud ka süntesaatori eelkäijaks. Kui enamiku pille ja raadioaparaate kujundasid 

konstruktorid ja elektroonikud ise, siis näitusel on väljas paljudele tuttav raadio Estonia 4 (1966), mille kujundas kunstiinstituudi lõpetanud Erik-Arne Uustal. Eesti disain oli Nõukodude Liidu lipulaev. Mööbli Eksperimentaalvabriku Standard toodang läks valdavalt Venemaa avarale turule, aga Standard oli ka esimene mööbliettevõte Nõukogude Liidus, kelle toodang jõudis välisturule. Standardis olid selle loomisest alates  (1944. aastal) palgal disainerid. Seal loodi originaalmööblit, mida toodeti ka teistes Eesti ettevõtetes. Näiteks Standardi disainerite Maile Grünbergi ja Juta Lembergi loodud painutatud torust mööbel (1971) toodeti hoopiski Tartu Mööblikombinaadis. Nõukogude ajast on ka näitusel eksponeeritud Eesti disainerite kujundatud arvutid. 1982. aastal oli Desintegraatori juures elektroonikakeskus, kus ehitati Moskva Kosmoseuurimise  Instituudile suuri ja võimsaid arvuteid EVM-1. Ettevõtte disaineriks kutsuti Heikki Zoova, praegune kunstiakadeemia tootedisainiosakonna juht. Arvuti ise oli üks tõeline riidekapp, mille juurde kuulus tugevas kestas TV-monitor ja klaviatuur. Sinna juurde sai kujundatud ka arvutilaud. Kuus aastat hiljem kujundas Zoova Vasara Uurimis- ja Arenduskeskuses Saksamaa turule mõeldud 286protsessoriga arvuti. Arvuti sai  tootmisküpseks, aga ajad muutusid kiiresti ja selgus, et projekt ei vea majanduslikult välja. See oli aeg, kui välismaised arvutifirmad siia mürinal sisse sadasid (enne ju toodi arvuteid käe otsas Soomest). Eriti hea näide on elektroonikaettevõte Ektaco, kes tegi koostööd paljude disaineritega. Ektaco asutati 1989. aastal Eesti ja Soome ühisettevõttena. Eesti-poolne asutajaliige oli Küberneetika Instituudi Erikonstrueerimisbüroo  juhtimissüsteemide osakond. Kui Küberneetika Instituudis töötasid maailma tasemel tippspetsialistid, siis Soome poolt tuli tugev ärijuhtimise ja turundamise oskus, mis nõudis koostööd disaineriga. Kaup, mida toodeti, pidi olema ka kaubandusliku väljanägemisega. Disainer Aleksander Jakovlev kujundas 1990. aastal lauaarvuti, mille protsessoriks oli Intel 386. Arvutit toodeti väikeseeriatena peamiselt ekspordiks Turu ja Helsingi ülikoolile. 

Pärast Teist maailmasõda tehti Eestis algust linnatranspordi reorganiseerimisega. Ühistranspordi normaalseks toimimiseks oli busse vaja märgatavalt rohkem, kui Nõukogudemaa tehased tarnida suutsid. Sündis oma autobussi loomise idee. 1951. aasta kevadel valmis Tartu Autoremonditöökoja tehnilise juhataja Vello Tederi jooniste põhjal esimene ise ehitatud 23 reisijakohaga autobuss. Esimesed bussid said nime TA-1. Mudeli puuduseks oli et sinna  mahtus vähe reisijaid. Bussi kere suurendati ja nii sündis vagunkerega TA-6. Seeriatootmine algas 1957. aastal, kokku toodeti tehases 1338 autobussi. Uusi busse eksporditi ka teistesse liiduvabariikidesse, tänu millele sai Tartu tehas tuntuks ka Eestist kaugemal. Väikeseeriatootmisse juurutatud autobuss TA-6 andis omakorda hea baasi furgoonautode ehitamiseks. 1987. aastal sündis furgoonauto TA-3760-01, mille disainisid sisearhitektid Eerik  Olle ja Eero Jürgenson. Eesti on tuntud ka oma vormelautode poolest. Estonia vormelautode ehitamisega tehti algust 1957. aastal. Estonia 1 valmis järgmisel aastal. Viimane seni toodetud Estonia veeres Kavori töökojast välja 1999. aastal. Kümme aastat hiljem sündis juba disainitud vormelauto Fest10, Sven Sellik ja Pent Talvet modelleerisid süsinikfiibrist katmiku noorte inseneride projekteeritud raamile.  Eesti disaini kuldajaks võib pidada 1980ndate lõpuperioodi, kui paljud disainerid said praktiseerida tööstuses. Tellimused tulid Venemaalt ja Soomest. Eesti disainerid eesotsas Matti Õunapuuga moodustasid disainibüroo MaDis, kes tegi kuue aasta jooksul Venemaale üle 200 projekti haagissuvilast ja lennukiistmetest kuni köögikombainideni välja. Kuna midagi polnud saada, tuli kõik kuni kruvideni ise nii valmis mõelda kui ka teha.  Soome firmale Helkama tehti nii innovatiivsed elektripliidid ja külmkapid, et Helkama näitas neid vaid messil, tootmise jaoks olid need liiga julged. Kõik see andis disainerite suure kogemuste pagasi, et taas iseseisvas Eestis hakkama saada. 

Millega innovatiivsed Eesti disainerid praegu tegelevad? 

 Kui rääkida praegusest Eesti disainist, siis on hea meel, et paljud elektroonika- ja meditsiinitehnikafirmad teevad disaineritega koostööd. Näiteks võib tuua firma Artec Design, kelle elektroonikatooted saavad kujunduse peamiselt koostöös disainer Tiit Liiviga. Ka koostöös disainer Sven Sõrmusega on sündinud mitu toodet, näiteks terminalarvuti ThinCan, mida kasutatakse peamiselt koolides. Meditsiinifirmale Karl Storz Video Endoscopy Estonia on meie disainer Kaspar Torn kujundanud seeria endoskoope. Lihastoonuse mõõtmiseks müomeetreid tootvale  firmale Myoton teevad maailma tasemel kujundust Martin Pärn ja Tiit Liiv. Näitusel on väljas ka maailmakuulsa disainipreemiaga Adex pärjatud vannid ja vannitoasaun (autor Sten Ader). Ka tekstiilidisainerid on tulnud näitusele põneva kollektsiooniga. Näiteks on väljas Karin Luugi tapeet, mille muster muudab päevavalguses värvi, ja Merje Samuni ning Liisa Karppineni loodud laudlina, mille mustri  alt tuleb sooja eseme toetamisel välja uus salapärane muster. Kogu väljapanekus, on vähemalt viiendik esemeist saanud disainiauhinna.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming