Eesti keele- ja kultuuriruum

Mati Hint

Kas me anname käest oma viimase kaitseliini? Vabadussõjas taandumise lõppu tähistav mälestuskivi Jägala jõe Valkla silla juures. Kuupäev 3. I 1919 märgib vabastuspealetungi algust.

Üks keele- ja kultuuriruum on keeruline nähtus, mis peale vaimustuse vajab ka füüsilisi kandjaid: kõnelejaid, lugejaid, kirjutajaid, koole ja ülikoole, laulukoore, teatreid, raadiot ja televisiooni, kirikuid, korv- ja jalgpallimeeskonda…

Kõnelejad, lugejad, koorilauljad, näitlejad, raadiote toimetajad jne on kõik inimesed, kellel on õigus oma arusaamistele selle maailma ja taevariigi asjadest, aga keele- ja kultuuriruumis askeldajate puhul on ikkagi väga tähtis, mis keeles nad askeldavad, millist kultuuri (või antikultuuri) levitavad.

Ehk napilt üheksakümmend aastat on seda aega, millest võime mõtelda kui eestikeelse kultuurielu domineerimise ajast Eesti geograafilises ruumis. Täielikuna sai eestikeelne kultuuriloome avalduda alles pärast eesti keele enesekehtestamist riigikeelena ning ülikoolihariduse pööramist eestikeelseks oma riigis. Suurtest ohtudest ja tagasilöökidest hoolimata on eestlased oma elu ja kultuurielu sellest peale saanud elada emakeeles. Kes on tahtnud. Ja isegi okupatsioonide ajal tahtsid peaaegu kõik.

Need kaks – riigikeele paragrahv ja eestikeelne ülikool – määravad ülisuurel määral keele staatuse. Aga ainult juhul, kui need on täidetud sisuga.

 

Keeleseadus

Uue iseseisvusaja künnisel 1989. aasta jaanuaris vastu võetud keeleseadus oli eesti keele kaitse seadus vene keele pealetungi vastu. Otse nii seda ei saadud sõnastada, aga kõik teadsid, et nii see oli. Seaduse hilisemad versioonid on esimese seaduse sõnastust lihvinud iseseisva riigi seadusandlusse sobivaks, aga seaduse täitmise jälgimises mingit märgatavat muutust toimunud pole.

Kuid olud on vägagi muutunud. Kui vene keel veel eesti keelele ohtlikku survet avaldab, siis Eesti riigi tegematajätmiste tõttu. Juba ammu on tõsisemaks ohuks inglise keele sissetung eesti kultuuriruumi. Aga keeleseaduse täitmist jälgivad ametnikud maadlevad endiselt pensionieale lähenevate vene õpetajatega ega tee märkamagi, et Tallinna kesklinnas ilutsevad ilma tõlketa ingliskeelsed sildid ja reklaamid, et avalik-õigusliku Eesti Raadio „Vikerraadio” programmi saatejuhid tunnistavad muusikavahepaladena ainult ingliskeelseid tümakaid või tühilaulukesi, et meid sõidutab „Kõu Puss”.

Kõige raskem on vastu seista ühe võõrmõju pidevale survele, sest see surub alateadvusele. Sellepärast ärgem jätkem lootust, et ka „Vikerraadios” tuleb kellelegi ühel päeval meelde Prantsusmaa olemasolu, siis kunagi Saksamaa jne. Soome iseseisvuspäeval juba mahtus ingliskeelsete laulukeste kõrvale ka soome laule. (Jään huviga ootama 24. veebruari „Vikerraadios”.)

Kas on lootust, et keeleseaduse laiem mõte – eestikeelse kultuuriruumi kaitse – jõuab ükskord ka ametipostideni?

Praegu veel mitte. Tallinna linna volikogu esimees teeb hoopis ettepaneku võtta Tallinnas teise ametliku asjaajamiskeelena kasutusele inglise keel. Kas siis inglise poissmehi juba ei teenindata inglise keeles? Kas iga vald võib teha oma keeleseaduse? Mida siis imestada, kui Seto kuningriigis antakse noortele nõu: „Tsuhknidega (eestlastega) kõnõlgõ ainult seto kiilt.”

Ülikoolid

Ülikoolide õppekeelekasutus on õrn ja konjunktuuri poolt mõjutatav teema. Vahepeal paistis juba, nagu oleks mõni ülikool teinud otsuse, et õiget haridust saab anda ainult inglise keeles. Praeguseks on suur tuhin siiski veidi rahunenud. Ehk on aeg järele mõtelda ja kokku leppida, kus on piir.

Eesti noorte venelaste pärast on äkki hakanud muret tundma haridus- ja teadusministeerium ning ülikoolid lausa üksteise võidu. Tallinna ülikool kavatseb asutada nn Katariina kolledži, kus õppekeeleks oleks vene keel.

Selle suure mure ettekäänded on ilusad: olgu Eesti vene noortel eestikeelsete noortega võrdsed võimalused Eestis kõrghariduse saamiseks. Kas need võimalused muutuvad siis järjest ebavõrdsemaks, mida kauem iseseisev Eesti riik oma hariduselu korraldab?

Mure tegelikuks põhjuseks on eestikeelsete noorte nigel pealekasv. Niikaua, kui eestikeelseid noori jätkus kõigile pärisülikoolidele ja ennast ülikooliks nimetavatele üürikorruste eraettevõtetele, niikaua muret polnud.

Muidugi on Eesti riik teinud liiga vähe eesti keele õppe parandamiseks vene koolis, aga tasapisi olukord siiski paraneb, mitte ei lähe halvemaks. Tallinna ülikooli Katariina kolledž poleks iseenesest ka midagi kohutavat, eriti kui peaks täituma lubadus (lootus), et juba kolmandal õpinguaastal valivad sealsed venekeelsed üliõpilased 60% ainetest eesti keeles. Ent seda on raske uskuda, seda esiteks. Teiseks: seesuguse Katariina kolledži olemasolu toetaks avalik-õiguslikus ülikoolis õppekeele vahetamist kui normaalset nähtust. Kolmandaks vastuväiteks venekeelsele kolledžile on segregatsioon: need venekeelsed Eesti noored ei hakka igapäevaelus suhtlema eestikeelsete noortega. Kui kaua peab jätkuma täiesti lahus elamine nagu nõukogude ajal?

Integratsioonihimuliste noorte venelaste tulevik Eestis võiks olla igati kindel. Juba praegu hõivavad noored venelased massiliselt teeninduses letikohti (vähemalt Tallinnas on nii) ja saavad hästi hakkama, ka eesti keelega. Kui kõigil vene noortel oleks hea eesti keele oskus (+ hea inglise või saksa keele oskus), siis oleks neil koguni eeliseid eesti emakeelega noorte ees. Sotsiaalse võõrandumise ületamiseks oleks selline olukord pigem soovitav kui ebaõiglane.

 

Lugemine

Keele staatuse püsimiseks on tänapäeval peale kõnelejate vaja lugejaid ning lugemiseks raamatuid. Iseseisvuse ajal on lugemissituatsioon kardinaalselt muutunud.

Kui keegi nutab taga 40 000–200 000-lisi trükiarve Nõukogude Eestis, siis peaks ta mõtlema, et kui Eesti NSVd taheti presenteerida rahvuskeelse kultuuriga liiduvabariigina, siis pididki tiraažid suured olema. Raamatuid oli palju ainult eksemplarides, mitte nimetustena. Tol ajal oli eesti raamatu kogujal-lugejal võimalik osta ja enam-vähem ka läbi sirvida-lugeda peaaegu kogu eesti keeles ilmuv vähegi väärtuslik kirjandus.

Nüüd oleme väga kiiresti jõudnud täiesti teistsugusesse olukorda, mis varasemaga läbiimbunus võib peale pideva rõõmu tekitada ka väikest nõutust. Raamatuharrastajal ei ole enam võimalik raamatuturgu tunda rohkem kui üldjoontes. Hämmastavalt kiiresti on eestikeelse raamatu turg jõudnud sinna, kus suurte ja vabade rahvaste raamatuturg on olnud juba mitu põlvkonda. Raamatuid on nii palju, et ammendav kogumine, lugemisest rääkimata, on täiesti võimatu. See võimatu olukord ongi normaalne olukord.

Normaalsesse olukorda oleme jõudnud ka trükiarvudega. Võib-olla kõik ei tea, et raamatu keskmine läbimüük on läänes ka suurtel rahvastel ainult 2000–5000 eksemplari. See on raamatuuputuse normaalse olukorra paratamatus. Kui Eestis on see keskmine number nüüd 1000–2000, siis on see väga hea arvnäitaja, mille puhul nukrutseda ei ole realistlik.

Teine lugemiskomponent on ajakirjandus, mis sõna otseses mõttes vohab taastatud Eesti Vabariigis. Nii palju lugemisväärset ajakirjandust ei ole Eestis kunagi olnud ning see, et ajakirjanduse voog kannab kaasa ka palju täielikku rämpsu, see on juba lugeja teadliku valiku küsimus.

Nüüd tulevad raskemad punktid. Veneaegsete eestikeelsete ajalehtede läbivaatamiseks (Sirp välja arvatud) kulus veerand tundi. Praegu kulub ajalehtede korralikuks läbivaatamiseks veerand päeva. Ja kuigi tagantjärele-vaates tundub tihti, et osa sellest ajast on raisatud asjata, on inimesel, kes tahab asjadega kursis olla, raske seda ette teada.

Seegi olukord on harjumatu vanemale põlvkonnale või inimestele, kelles elab täieliku ülevaate taotlemise illusioon. Raamatuuputuse ajastul kulutame suure osa oma lugemisajast ajakirjandusele, mitte raamatutele. Päevakajaliste asjakestega kursisolek neelab püsivama väärtusega lugemise aja. Valiku tegemist ei tohiks jätta reklaamifirmade hooleks, võib-olla peaks seda koguni koolis õpetatama.

Eesti keeles lugejaid jääb arvuliselt vähemaks ja emakeeles lugemine ei ole enam nii päevselge rahvusidentiteedi kinnitamise vahend kui vene ajal. Ja lugemine kui selline pole ka enam nii tähtis. Nüüd on muudki teha.

Turukonkurents on haaranud oma karmi kaissu ka eestikeelsed raamatud, eestikeelse lugemise ja eestikeelsed lugejad. Ehk siiski veel mõningase missioonitundelise idealismi riismetega. 

 

„Siia maani ja mitte kaugemale”

Võrumaal on ütlus „Inemise ommava jo hää’, a elo om säänne”. Ei ole inimesed ühti alati nii hääd ja elu pole ka kogu aeg kõiges süüdi. Kui armas meile on meie oma keele- ja kultuuriruum, see ei sõltu üksnes ajast, vaid meist ikka ka. Isegi pikal vene ajal oli see nii.

Mida teha, et maast madalast oleks meie laste ja lastelaste meelest eesti keel kõige ilusam keel ja Eesti kõige ilusam maa, eesti kirjandus vähemalt väga huvitav ja laulupeod maailma kõige suuremad isamaalised rahvakogunemised?

Vägisi armsaks ei saa. Vägisi ei saa armsaks teha Eestit eestivenelastele ega ka eesti keelt armastatud õppeaineks meie oma eesti lastele. Kui ma kuulen, kuidas algklassides õpetatakse eesti lastele väldet ja selle järel kuulen, et eesti keele tund on laste hinnangutes väga ebapopulaarne, siis küsin ma: kas nii on vaja? Ei ole mingi saladus, et iseseisvusajal on eesti koolis uuesti tugevama positsiooni saanud teaduse mõttes lootusetud arusaamad vältest, mida algklassilastelegi kõikvõimatute metoodiliste trikkidega püütakse arusaadavaks teha. Milleks? Kas tõesti selleks, et õpetada õigekirja: Juku õpib.  

Eesti Vabariigi juubeliaastasse võiks kuuluda ajurünnak eesmärgiga tõsta eesti keele tund kõige populaarsemate koolitundide hulka. Eesti kirjanduse baaslaused, sellised nagu „Kui Arno isaga…” ja „Ta lendab mesipuu poole” peaksid põlvkond põlvkonna järel kinnistuma kultuuriidentiteedi markeritena. Kuidas, ehk õnnestub see välja mõtelda.

Eestlased on ajaloos korduvalt langenud massilise vägivalla ohvriks ainuüksi sellepärast, et ollakse eestlased. Aga kas selle maa rahva käsi oleks paremini käinud, kui õnnistusena oleks vastu võetud saksastumine või venestumine? Vaevalt küll. Otse vastupidi.

Kui Eesti ajalugu hakata kujutlema ümberrahvastumiste ja keelevahetuste vaimus, siis oleks eestlaste saksastumise korral Eestis praegu Kalingradi oblasti analoog, võib-olla Ždanovi oblast. Tsaariaegse venestumise korral poleks stalinistidel siin olnud põhjust isegi Karjala-Soome NSV taolist ajutist liiduvabariiki teha.

Kuidas ka ei mõtleks meid eestlane olemise pärast tabanud vägivallast, ülekohtust ja alandustest, näib mulle pikema mõtlemise järel siiski, et vähemalt nn hilisajaloos (viimane aastasada) on meid ka füüsiliselt kõigist reetmisvariantidest paremini kaitsnud truudus – eestlaseks ja eestikeelseks jäämine. See kehtib isegi viimases suures sõjas ameeriklaste kätte vangi langenud Eesti SS-laste puhul ning võib-olla jättis Stalingi Saksa sõjaväes olnuid ellu sagedamini kui ülejooksnud venelasi.

Need, kes üürikese kasu lootuses praegu agiteerivad eesti keele positsioonide äraandmise poolt, ei küsi sellest, et seejärel ei oleks enam midagi, millest kinni hoida.

Kas antud on veel vähe? Kas pole Eesti majanduses loodud soodustusi välismaistele ärimeestele (ka Preatonidele ja Angottidele), kas ei reklaamita välismaistele seiklejatele maailma kauneimaid piigasid kui odavat saaki? Pidev ajupesu üritab Eestist minema meelitada noori ja Eesti maksumaksja kulul väljaõppinud erialainimesi, kelle tööd Eesti riik hädasti vajab.

90aastane riik peaks mitmeski kohas otsustama: „Siia maani ja mitte kaugemale”.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming