Elu- ja mõtterännakud, minemised ja saatmised

Marika Alver

Kaljo Põllut küsitleb Leedsi ülikooli inglise filoloogia lektor Jonathan Roper. Kaljo Põllu

Mida arvad, kas saarel elamine tekitab reisihimu? Võib-olla ka sinu kui hiidlase puhul?

Võib-olla jah. Saar nagu piirab liikumist, aga teisest küljest tekitab tunde, et tahaks minna kusagile kaugemale ja laia maailma näha. Mul oli väiksest lapsest peale maailma avastamise tahtmine, sest eeskuju oli olemas. Minu vanaisa, kes oli õppinud Paldiski merekoolis, oli kaugsõidu kapten purjelaevadel. Ta sõitis Lääne-Euroopa ja Eesti vahet tsaari- ja ka Eesti Vabariigi ajal. Viimane postkaart, ta viimaselt teenistusreisilt, tuli Inglismaa sadamalinnast Cardiffist 1938. aastal. Suure sõja puhkemist oli juba aimata. Nii et polnud see Inglismaa hiidlastele nii väga kaugel midagi!

Minu rändamised algasid 1949. aasta sügisel, kui olin 14aastane. Sel ajal ei olnud muud võimalust kolhoosist pääsemiseks kui minna õppima. Sellest algaski minu Hiiumaalt äraminemine. Läksin Haapsalu pedagoogilisse kooli – siis oli see veel õpetajate seminar –, sest seal sai stipendiumi. Keskkoolis oli sel ajal õppemaks. Haapsalus olin neli aastat ja siis võeti sõjaväkke.

 

Aga millal tuli see kunstihimu?

Kunstihimu oli juba väga varakult olemas (naerab). Meil kodus oli ühel lastevoodil raudplaatidega kõrged valged otsad. Mina joonistasin nende peale ja sain ema ja isa käest: „Sa pagana poiss, oled jälle…!” Kui voodiotsad olid puhtaks pestud, läksin ja joonistasin sinna taas igasuguseid asju.

Siis, 1947. aastal, oli rahareform, sest Vene rubla oli sõja ajal alla käinud. See oli vist 25rublane, mille peal oli Lenin. Mina hakkasin seda raha nii täpselt paberile joonistama, et isa ütles: „Jäta nüüd järele! Sa teed seda Lenini pildiga raha nii järele, et ma pean sinu pärast vangi minema!” Raha teine külg vist jäigi tegemata…

 

Ja pärast sõjaväega läksid otse ülikooli?

Ei läinud. Ma olin veel aasta Tallinnas kooliõpetaja ja siis tulin kunstiinstituuti. See tähendab, et sain äärepealt sisse. Klaasi erialale.

 

Tõesti? Kas tahtsid klaasikunstnikuks saada?

Alguses ei tahtnud. Esitasin dokumendid klaasi erialale, sest mulle soovitati, et sinna saab kõige kergemini sisse. Ega mina teadnud sel ajal tõelise kunsti tegemisest suurt midagi. Oleks tahtnud küll graafikasse või maali või mujale. Astusin kunstiinstituuti 1956. aastal. Sel ajal võeti esimesele kursusele üliõpilasi kõikide erialade peale kokku ainult 25 inimest. Samal aastal astusid minuga koos kunstiinstituuti teistkordselt need üliõpilased, kes olid 1949. aastal Siberisse saadetud: Henn Roode, Ester Roode ja Heldur Viires maali, kui ma õigesti mäletan, siis Olev Subbi skulptuuri… Ja kõik võeti vastu, välja arvatud Ohakas. Muidugi polnud minul mõtet nendega võistelda, sest mul ju erilist kunstiharidust ei olnud, nii et klaasi…

Mis on klaasist vorm? Mis on keraamika? Mis on tarbekunst? See kõik on pisiarhitektuur! Ka raamatut võib pidada pisiarhitektuuriks. Arvan, et kui mul varem ei olnud erilist ruumilist taju, siis klaasikunsti kompositsiooniõpetusest sain väga hea treeningu. Peamiseks õppejõuks oli professor Maks Roosma. Maalijatel ja graafikutel on ainult tasapind, kolmemõõtmeliste vormidega ei tegelda. Seepärast ei kahetse ma absoluutselt, et õppisin tarbekunsti!

Tarbekunsti erialade õppekavasse kuulus ka üks õppeaine, mille nimi oli arhitektuuri põhialused. Seda õpetas juba tsaariajal Riia Polütehnilises Instituudis arhitektuuri õppinud Ernst Ederberg. Eesti Rahva Muuseumi õhutusel käis ta sõdadevahelisel ajal koos üliõpilastega mööda Eestit külaarhitektuuri joonistamas. Hiiumaal tegutses ta üksinda. Seal tehtud joonistused on tõesti väga põhjalikud ja põnevad! Peale selle rändas ta 1930ndatel riigi toel Egiptuses, Palestiinas, Türgis, Iraanis… Temalt oli väga palju õppida. Ta ei pidanud loengutel nõukogulikest piiridest kinni, vaid rääkis oma reisidest, püüdes otsekoheselt sel koledal ajal lääneliku kultuuri esilekerkimist ja arengulugu oma sõnadega edasi anda, tehes kaugeleulatuvaid kõrvalepõikeid.

 

Siis Tartusse?… Sa läksid Tartu ülikooli?

Polnud midagi niimoodi, et lähed! Ise polnud minna kusagile. 1962. aastal esitas Tartu ülikool kunstiinstituudile nõudmise, et neil on vaja kunstikabineti juhatajat. Eelmine juhataja, maalikunstnik Juhan Püttsepp tahtis pensionile minna. Kui tuli niisugune kutse, siis vastavate küsimustega tegelev ametnik võttis lõpetajate nimekirja ja hakkas vaatama, keda sinna saata. Mul oli Haapsalust saadud pedagoogiline haridus, mistõttu mulle tehti esimesena ettepanek minna Tartusse. Võtsin selle vastu, mind määrati sinna. Nii et see oli paljude asjade kokkusattumus.

 

Kas enne Tartusse minekut teadsid midagi soome-ugri maailmast?

Ei teadnud. Vahest  mingi ettekujutus, mitte midagi muud.

 

Mille kaudu või kelle kaudu sa soome-ugri maailmast teada said?

Põhiliselt ikka professor Paul Ariste kaudu.

 

Nagu loengud või vestlused või…?

Oh, ei… Kui teema Tartut puudutab, siis läheb asi delikaatseks, hingeliseks ja ka õrnaks…, sest otsustava osa oma täismehe ea tegudest võlgnen ma Tartu ülikoolile!

Minna 1962. aastal kunstiinstituudi lõpetanuna Tartu ülikooli kunstikabineti juhatajaks, see oli ikka tõeliselt vapustav elamus! Mitte ainult elamus, võib-olla isegi ehmatus. Üks on enam-vähem ühe suunitlusega kunstiõppeasutus, teine on universiteet: kõik kõigile. Tartus oli eestiaegne keskkond, eestiaegsed õppejõud, vanemate üliõpilaste läänelik mõttelaad. Miljonite raamatutega raamatukogu! Vapustav, ah! Nagu hoopis teine maailm! See oli saar, vaimne saar saare õiges tähenduses! Kõik oli uus ja huvitav, kõik olid nii hirmus targad. Minu õpilased olid minust targemad! Võib-olla jah, joont ei osanud nad kunstipäraselt tõmmata, aga oma mõttelaadi ja maailmavaate poolest olid vanemate kursuste omad minust üle.

Kunstikabinet oli rohkem kunstiharrastajatest üliõpilaste kooskäimise koht. Enamikus lääne ülikoolides on selline osakond olemas, kus üliõpilased saavad pliiatsi või pintsliga oma kätt harjutada.

 

Kas kunstikabinet üliõpilastele õppeülesannete tõttu kohustuslik ei olnud? Osa erialadel?

Bioloogidel ja defektoloogidel oli, aga see ei olnud põhiline. Ülejäänutel ei olnud kunstikabineti töös osalemine kohustuslik.

 

Aga Ariste, oli ta varasem tuttav või käisid tema loenguid kuulamas? Kuidas said infot selle kohta, et eksisteerib selline huvitav maailm nagu soomeugrilaste oma?

Väga kummalisel moel! 1965. aastal oli Ariste 60. sünnipäev. Minu juurde tuli tolleaegne eesti keele ja kirjanduse kateedri juhataja Arnold Kask ja küsis, kas ma teeksin Aristele juubeliks eksliibrise. Mõtlesin siis välja, et teen eksliibrisele soome-ugri keelte puu. Läksin Arnold Kasele näitama, kas see puu ikka on niisugune, kui vaja. Puu oli enam-vähem õige, aga ta soovitas mul Ariste teooriat aluseks võttes tõmmata saamide oks katkendliku joonega. Eksliibris anti üle ja kunagi hiljem tuli Ariste minuga sel teemal vestlema. Nii see algas.

Ja nüüd ma ei mäleta enam, kas ülikooli peahoone põles enne või pärast Ariste juubelit. Nimelt, minu elus on üks peatükk pealkirjaga „Lenin” (naerab).

Astus ükskord  minu juurde ülikooli parteikomitee sekretär ja ütles, et ma pean ülikooli aulasse Lenini kuju muretsema. Kõikides tähtsamates saalides Eestis on Lenin, aga ülikooli aulas pole. Isegi Stalini ajal polnud ülikooli aulas Leninit ega loosungeid. Vaba Leninit polnud aga kusagilt saada. Lõpuks oli Tallinna kunstimuuseum lahkelt nõus ühe oma uurali marmorist Lenini loovutama. Aulas toimusid aga kontserdid. Pärast ühte kontserdi tuli Ariste kohvikus minu juurde ja ütles, et ta käis kontserdil, aga ei saanud üldse kuulata, sest Lenin vahtis kogu aeg talle otsa!

Niisiis, Lenin oli kohal, käsk oli veel loosung aulasse panna. Korralduse mittetäitmine oleks maksnud töökoha. Mõtlesime siis ülikooli teadussekretäri Irene Maaroosiga, et kõige sobilikum loosungi tekst on sõna rahu: eesti, vene, inglise keeles… Aula sammastiku kohale mahtus mitukümmend „rahu”. Ja kes seda rahu ikka paremini teab, kui mitte Ariste! Ariste sai väga vihaseks, et tema sellist asja aula jaoks küll kirjutama ei hakka. Ütlesin siis, et mina pean käsku täitma ja et võib-olla Pent Nurmekund aitab. Selle peale võttis Ariste oma laualt valge paberilehe ja hakkas kirjutama. Neid „rahusid” sai nii palju, et terve ülikooli aula rõdu äär sai täis ja jäi ülegi! Aga sellega polnud Lenini jant veel lõppenud!

See oli ikka vist 1965. aasta sügisel, kui ülikooli peahoone läks põlema. Aula kohal paistis taevas sisse, polnud uksi ega põrandat. See oli vist esimesel hommikul, kui peahoonesse pääsesin. Korraga käis mõte peast läbi, et kus Lenin on? Selle kohaletoimetamisega sai ju nii palju vaeva nähtud! Kohal, kus Lenin oli olnud, oli väike kõrgendik. Lükkasin vargsi selle pealt jalaga põlenud puunotte ja sütt eemale. Leninist oli saanud tuletõrjeveest kustutatud lubja hunnik! Sellepärast ma ütlesingi, et kui ülikoolist rääkima hakata, siis selles on nii palju isiklikku.

 

Kui palju aastaid töötasid Tartu ülikoolis?

Kolmteist aastat. Eluülikoolis.

 

Miks sa ära läksid? Saadeti uuesti või?

Koeruste pärast (naerab). Üldiselt oli kohutav informatsiooni põud. Muidugi, Tartu ülikoolis oli asi teistmoodi. Siin olid ju võõrkeelte kateedrid, raadiot kuulati otse inglise, saksa, hispaania ja teistes keeltes, ülikooli raamatukokku tulid ajakirjad. Ka moodsa kunsti kohta kirjutatut liikus käest kätte. Hakkasime kunstikabinetis seda tõlkima. Valmisid omakirjastuslikud soome, prantsuse, USA ja Skandinaavia maade kaasaegse kunsti tõlkekogumikud. Mõnedele ülikooli juhtkonnast see aga ei meeldinud. Kunstikabinetti ei tahetud ära likvideerida, anti käsk kolida Tiigi tänaval tühjaks jäänud ühiselamusse. Varem asus kunstikabinet üle tänava Werneri kohviku vastas! Olin Tiigi tänaval veel kaks aastat ja siis tulin tõesti Tallinnasse!

 

1975. aastal?

Jah, 1975. aastal tulin kunstiinstituuti joonistamisõpetajaks.

 

1978. aastal korraldati esimene ekspeditsioon?

Jah, seda küll, aga sellel on eellugu. Vahel tundub mulle, et see eellugu on ehk tähtsamgi kui ekspeditsioonid ise! Ja tulemegi Ariste ja soome-ugri juurde tagasi. See on täitsa ideoloogiline asi, sest nõukogulikkus oli vastumeelne, läänelik nagu tõmbas ise endalt jalad alt ära – saadi aru, et  lääne otsese jäljendamisega ei jõua kaugele. Kerkis esile kolmas võitlusvorm: otsida oma suhteliselt noore ning lääneliku ilmega kunstiloomingu kihi alt tuhandeid aastaid aja katsumustele vastu pidanud kultuurilist aluspinda. Seega on nende ekspeditsioonide algus, mõte hakanud Tartus idanema.

 

Tähendab, enne esimest ekspeditsiooni olid käinud ise soomeugrilaste juures. Millal käisid esimest korda?

1964. aastal geograafia üliõpilaste õppepraktika koosseisus koolasaamide juures, 1965. aastal samasugusel kombel Kaukaasias, 1966. aastal koos Tartu üliõpilaste looduskaitseringiga Volga aladel ja teispool Uuraleid, 1967. aastal, samuti ülikooli seltskonnaga, liivlaste juures Kura poolsaarel. Mingit oma uurimisreisi ma siis ei korraldanud, olin lihtsalt vaatleja.

Oli tähtis, et ma nägin, kuidas tehakse teaduslikku uurimistööd välitingimustes! Kõigepealt nägin, kuidas geograafid ja bioloogid seal töötavad. Kunstikabinet kuulus pedagoogika kateedri alla, kateedri koosolekutel arutati üliõpilaste uurimuslikke töid. Nii õppisin, kuidas teaduslikku tööd vormistada, kuidas viidata, kust otsida materjali, missugune peab olema sissejuhatus, teema arendus ja kokkuvõte. Ja siis, kui läksin kunstiüliõpilastega ekspeditsioonidele ja pärast pidi igaüks lühiuurimuse kirjutama, olin vahest liiga nõudlik. Mõni neid isegi turtsatas nutma selle peale, kui hirmus nõudlik ma olin. Kuigi kõik oli vabatahtlik ja keegi minema ei jooksnud, olid ettekannete koosolekud kunstiüliõpilastele isemoodi õppetunniks.

 

Esimene asi, mida ma su kunstist nägin, olid metsotintod? Millal hakkasid neid tegema?

Eks see oli kusagil 1973. aasta paiku,  kunstiinstituudis töötamise ajal tegin enam-vähem samamoodi edasi.

 

Kui kaua soomeugrilisus sind köitis?

Jah… oi, seda on väga raske öelda. Päris soomeugriline on ainult „Kodalaste” sari, võib-olla „Kaliväes” ka pool, aga kõik hilisem pole mitte niivõrd soomeugriline kui üldinimlik. Tegelikult olen juba aastaid soomeugrilisusest eemaldunud.

 

Mispärast?

Isegi ei tea, väga imelik. 1970ndate alguses hakati Tartu ülikoolis, ja seda tehakse praegugi, tegelema orientalistikaga: budism, hinduism. Nendes on omad, väga fundamentaalsed ideed. Minagi olin kaldumas selle poole. Muide, Pent Nurmekund saatis mulle oma jüngritega sõna, et tuleksin ta loenguid kuulama. Teine niisugune tegelane, kes saatis mulle signaale, oli Uku Masing. Aga siis tegi Ariste mulle selgeks, et muidugi on väga tore harrastada budismi, hinduismi ja tantrakunsti, aga see kõik jääb õhku rippuma, sest me ei ela selles kultuuriruumis. Sellest kujuneb ainult väline jäljendamine. Budismis on väga häid ideid, mida peab teadma, aga soomeugrisus on ju meie oma! Pealegi on soomeugrilisuses paljud üldinimlikest ja ülemaailmselt levinud põhitõdedest samuti olemas. Sellepärast ei saa pidada ka soomeugrilisust mingiks selgepiiriliseks maailmanägemuseks ja sellepärast olen ma sellest ka vähehaaval eemaldunud.

 

Sa ütlesid, et kohtumised ja reisid on mõjutanud sinu tööd. Kuidas ekspeditsioonid on mõjutanud tudengite mõtteviisi ja kunsti?

Kui sealt midagi on jäänud, siis need on ekspeditsioonidel kogetud jõulised elamused! Kunstilises mõttes mingit erilist soomeugrilikku süsteemi ei ole kujunenud.

Kui 1975. aastal kunstiinstituuti tulin, valitses seal totaalne disain. Disain on oma olemuselt suunatud mõistusele. Ja nende uurimisreisidega püüdsingi mingil määral – ma ise arvasin nii – juhtida üliõpilasi hingelisuse poole. Käies ekspeditsioonil, on jah, see hingelisus ja need jõulised elamused, ent kui üliõpilased tagasi õppeklassi lähevad, siis pole see, mis nad ekspeditsioonil nägid, enam tähtis! Õppekavad, hindamise alused ja ühiskonna nõudmised on sellised, et see ei löö läbi!

Kui ma kunstiakadeemiast kümmekonna aasta eest vabakutseliseks sain, mõtlesin, et teen oma ateljeekooli. Asi jõudis juba niikaugele, et õppekavad ja õppejõudki olid mõtteliselt välja valitud. Jumal tänatud, et mõistus õigel ajal pähe tuli! Ehmatusega tõdesin, et mul pole õigust hakata noori inimesi oma arusaamiste järgi kunstialaselt väänama ja ulaintelligentide ja töötute armeed suurendama hakata. Kuid tegelikult on eesti kultuuris nišš sellise kunstiõppeasutuse jaoks olemas.

 

Aga Viljandi kultuurikolledž?

Jah, aga see on teistmoodi. Rahvapärase pillimängu ja laulmise saab kergemini kätte. Kunst on raske ja keeruline asi. Ja eluvõitluses ei suudaks need noored inimesed vastu pidada. Parem teen ise pilte, see ei sega kedagi.

 

Aga ekspeditsioonidel käinud inimeste näitused? Kas Ydi-lased pole ka oma kunsti aluseks soomeugrilisust võtnud?

Kunstirühmituse Ydi aeg on möödas. See oli omamoodi meeleheitlik üritamine, et inimesi eemale tirida ajaviiteks mõeldud kunsti tegemisest. Teisalt näitas see veel kord: selleks, et rahvakunstialal põhinevat kunsti teha, peab enne kaua aega alusainest tundma õppima. Muidu ei tule sellest midagi välja. Pealgi on ümbritseva vaimse keskkonna nõudmised hoopis teistsugused.

Ent kunsti ja kultuuri areng üldse on etteaimamatu. Me ei tea, missugused vaimsed eelistused ilmnevad kümne aasta pärast, seda otsustavad nooremad põlvkonnad. Kultuurilist edenemist pole võimalik ette ennustada.

 

Kuidas iseloomustad oma praegust loomingut?

Kui ma seda isegi teaksin… Minu eesmärk on jõuda kunstini, mis oleks väljaspool -isme, midagi, mis jääks. Unistada võib ikka!

Üles kirjutanud Marika Alver

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming