Inimene tuleks tõe kätte usaldada

Aija Sakova

Mõtteid seoses Ingeborg Bachmanni 80. sünniaastapäevale pühendatud konverentsiga 12. ja 13. IV Tartu Kirjanduse Majas.  

“Millest kõnelda ei saa, sellest vaikimine tuleb aegapidi lõpetada,” kirjutab Christa Wolf oma romaani “Lapsepõlvelõimed”¹ kaheksandas ehk Ingeborg Bachmanni traagilisele surmale pühendatud peatükis.

Lause on tegelikult Ludwig Wittgensteini² tsitaadi “Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida” huvitav ümbersõnastus. Christa Wolfi versioon on küll tautoloogiline, kuid näib üsna tabavalt iseloomustavat nii Ingeborg Bachmanni kui ka mõne teise autori, näiteks Wolfi enda, kirjutamisajendit.

Kirjanikul on vajadus kõnelda asjust, millest õigupoolest on võimatu rääkida. Kõnelda valust, aga mitte kunagi kaeveldes ning mitte kunagi otsesõnu. Sest kirjeldamine ei saa olla kirjaniku ülesanne, vaid kujutamine ja näitamine. Eeskätt aga just valu näitamine, sest selle kaudu on inimestel võimalik nägijaks saada.

Kirjaniku loomuses on, ütleb Bachmann oma essees “Tõe võib inimese kätte usaldada”³, soov kuuldud saada. Ja seetõttu ei saa kirjanik valu eitada ega selle jälgi segada ja varjata. “Just vastupidi, ta peab seda tunnistama ja siis selle veel kord esile tooma, nii et meiegi näeksime. Sest meie kõik tahame nägijaiks saada. Ja too varjatud valu muudab meid alles selle kogemuse suhtes hellaks ning eriti tõe suhtes.”

Valu on see miski, mida kujutada, kuid autori isiklik valukogemus on kindlasti ka üks põhjus, miks üldse kirjutada. Ingeborg Bachmann on ühes intervjuus 1971. aastal öelnud, et üks kindel hetk purustas tema lapsepõlve: Hitleri vägede sissetung tema kodulinna Klagenfurti. See kogemus oli tüdruku jaoks midagi nii jubedat, et sellest päevast algab tema mälestus, põhjuseks liiga varajane valu.

Varase valukogemusega autoreid, ei ole kindlasti vähe, kuid Bachmann on üks neid väheseid, kes valule tähelepanu juhib ja seda ka oma tekstides väga mõjuvalt näidata oskab. Valu kujutamise juurde kuulub ka loobumine tavapärastest süžeedest ja kindlapiirilistest tegelaskujudest. Kui laenata Ene Mihkelsoni sõnu, siis on need pigem intensiivsused või probleemid, mis nii Bachmanni kui Mihkelsoni enda teostes kesksel kohal on. Christa Wolf, kes on kirjutamisega seotud probleemistiku päris põhjalikult läbi kirjutanud oma essees “Lugemine ja kirjutamine”, nimetab sellist teistsugust ehk isiklikkusest kantud kirjutamist subjektiivseks eheduseks. Viimane on märksõna, mis võiks valukogemuse kõrval olla teiseks sillaks Bachmanni ja Wolfi, aga ka Bachmanni, Wolfi ja Mihkelsoni vahel.

Subjektiivne ehedus tähistab autori võimet kirjutada tõeselt ehk tõepäraselt. Sealjuures tuleb lähtuda isiklikust kogemusest ja kirjutada selliselt, et lugejal tekiks tõelisuse tunne. Kindlasti ei saa ega ole mõtetki väita, et see, millest kirjutavad Bachmann, Wolf või Mihkelson, on autobiograafiline, kuid ei ole vale öelda, et see on tõene, elust võetud.

Oluline on just tõese ehk eheda ja subjektiivse kogemuse vahendamine, kuna vaid tõeline valu võib aidata nägijaks saada. Ingeborg Bachmann on tõe kujutamisel üsna halastamatu. Fašismist rääkides, ei jäta ta puudutamata ka inimsuhteid, kuna fašism ei ela mitte ainult ühiskonnavormides, vaid eelkõige just meeste ja naiste omavahelistes suhetes. Kirjanikuna näeb Bachmann oma ülesannet kirjutada fašismi, valitseva terrori vastu. Kirjutamine on seega viis, kuidas terrori või üldse valu vastu võidelda, see aga ei saa kindlasti teoks unustamise, vaid just mäletamise ja (üles)kirjutamise kaudu. Sest paratamatult elab minevik oma õudustega olevikus edasi ja kirjaniku ülesanne saab Christa Wolfi järgi olla minevikumõjude paljastamine tänapäevas.

Võib-olla ei saa öelda, et Ingeborg Bachmann oleks oma proosas otseselt minevikumõjusid paljastanud, kuid seda selgemini saab sellise soovi ja vajaduse välja tuua Ene Mihkelsoni ja Christa Wolfi (eelkõige “Lapsepõlvelõimedes”) romaanides. Oluline tundub siinjuures mõista, et see soov või vajadus on ühtaegu kantud nii isiklikust valukogemusest kui ka arusaamast kirjanduse rollist ja olemusest üldse.

Proosas peituvat Wolfi sõnul võimalus avardada inimese teadmise piire tema enda kohta. Ka Mihkelson nimetab kunstniku vastutusest rääkides kohustust süveneda, jõuda argipäevasest ja pindmisest sügavusteni, mis polegi ehk märgatavad4. Kannatusest, valust ja meeleheitest kõneldes sunnitakse tema sõnul lugeja vaatama, mis on nende taga.

Lugejale tuleks pakkuda võimalust süüvida ja kogeda tõelist valu, et aidata tal valukogemuste näitamise kaudu jõuda oma kogemusteni. Kirjanik peab seega lõpetama vaikimise asjust, millest kas ei saa või on raske kõnelda, ja neist kirjutama.

 

1Christa Wolf, Lapsepõlvelõimed. Tõlkinud Rita Tasa. Eesti Raamat, 1982.

2Ludwig Wittgenstein, Loogilis-filosoofiline traktaat. Tõlkinud Jaan Kangilaski, Veiko Palge. Ilmamaa, 1996.

3Ingeborg Bachmann, Tõe võib inimese kätte usaldada. Tõlkinud Toomas Kiho. Akadeemia 2006, nr 1, lk 181 – 183.

4Ene Mihkelson, Isikust kunstis. Looming 1971. nr 6, lk 947-948.