Juba ongi hea

MAIT VAIK

Tarmo Tedre suurteoses on peaaegu 700 lehekülge noorus- ja lapsepõlvemälestusi, ikka ilukirjanduslikus mahlas ja paralleelselt dokumentaalsete nõelapistetega, nagu kirjutajale omane. Triloogia esimese köite tegevus kulgeb ajajärgul 1957–1973 enamjaolt Kuressaares (Kingissepas). Kuu kuu haaval saab lugeja kaasa elada peategelase Jaan Mõtuse viljastamisele, sünnile ja kasvueale, kõrval tema vanemate, sugulaste, sõprade elud-olud ja ka globaalsed sündmused, mis annavad väikese inimese toimlemisele vertikaali.

Väikese inimese all ei pea ma silmas mitte nimitegelast, vaid raamatus esinevate persoonide üldkuju. See ongi raamatu suur võlu, mis paneb kohati ka haigutama või kulmu kergitama. Midagi nagu ei juhtugi, midagi tõeliselt prahvatavat. Ja ometigi ei saa kuidagi öelda, et Tedre tegelased molutavad, vastupidi. Jaani isa Kollja ja ema Anna seisavad küll aeg-ajalt eksistentsiaalsete küsimuste ja probleemide ees, kuid elu ise, olgugi vale- ja varielu (mis see ENSV muud olla sai), elu ise viib edasi. Kui ma küsisin endalt, mis siis inimestel elada laskis, jõudsin järeldusele, et see oli usk tulevikku. Mitte isegi palju kiidetud sotsialismi, aga millessegi ikka. Ainus, mida antud teosest ei leia, on kogu üldise toimlemise ja elamise seadmine kahtluse alla.

Tulevikuusk loob võluva meditatsioonilise õhustiku, tekitab meeldiva päikesest rammestatud oleku oma kala- ja jahilkäikudega, pisikeste rõõmude ja muredega, mida ei kõiguta ei tuumakatsetused ega sõjad, ideoloogiad ja muu trummipõrin. See ei ole teos, kust otsida elu mõtet, vaid elu ise, see kõige tavalisem, proosalisem – elu ise ongi mõte. Ei tea, milliseks kujuneb järgmine osa, kus saabuvad 1980ndad ja stagnatsioon, aga esimene väärib küll omal moel kaua oodatud suure eesti romaani nurgakivi staatust.

Raamatus leiab kronoloogia kõrval hulga varjatud torkeid, justkui uitmõtteid, mis on esitatud kohati peaaegu haigutustena ja mis ometigi peidavad endas rasket ajaloolist taaka, tapatalge, mõrvatuid ja lahendamata küsimusi. Olgu või see, kas meile on ikka kasuks tulnud, et Eestis pole olnud kodusõda – võib-olla vajanuksime üht korralikku vennatappu, et seda hiljem mitte korrata. Samuti on inimlikult nähtud Saaremaa punaste mässu, mille tõttu hukkus kakssada noort ja uljast parema elu pooldajat, kellest enamik ei teadnudki, mille eest nad täpsemalt sõdivad – algselt mässajad, siis kangelased, nüüdseks reeturid. Tedre mõtisklused jäävad ikka vaoshoituks ja eemalseisvaks. Kollja piinas NKVD ridades elektriga metsavendi ja nende toetajaid, kuni osutus Hruštšovi sula saabudes ise kurjategijaks. Peame sellega leppima, nagu lepime kollaborantide, endiste pealekaebajate ja täitevvõimu timukatega, kes saadavad meid ka tänasel päeval.

Eluga minnakse edasi, elekter pannakse sisse, noor perekond saab endale kahetoalise korteri. Lugejale antakse põhjalik ülevaade Saare jahimajandusest, võetakse osa kõikvõimalikest jõukatsumistest, saadakse tunda võite ja tusatuju. Päris ängistust, sellist sügavat ja kestvat nagu Agu Tammeveski enam-vähem sama ajastu tegelastes, ei kohta me lehekülgedel kordagi, kuigi kusagil see ikka hiilib ja varitseb. Ainult Anna suhkruhaigus paneb tõsisemalt muretsema ja teeb ettevaatlikuks. See on nii-öelda katkev liftitross, mis ikka kaadrisse ilmub, nagu ka minevikuvarjud – ikka ja jälle ujuvad need kuskilt pinnale ja ehmatavad.

Ühes julgen teost võrrelda Holger Kaintsi romaaniga „Uinuv maa“. Mõlemad on ajaloolised, kuid eelkõige olustiku- ja meeleoluromaanid. Raske on hinnata, kuidas tajub Tedre teost noorem lugeja, kes ei ole ENSVs elanud. Kui materiaalsed väärtused kõrvale heita, on ju Tammsaare ja Ristikivi maailm neile tegelikult arusaadavam kui eluolu ja ka inimsuhted ENSVs. Seda, et kestev paratamatus võib tekitada uskumatult tugeva turvatunde, juba ära ei seleta. Peaaegu võimatu on edasi anda seda, et võimaluste vähesusele vaatamata ei olnud noorus toona mitte vaesem, vaid koguni mitmekesisem. Kalalkäikudega on eesti lugeja juba harjunud, raske on aga mõista Kollja ja temasuguste maailma, kus kalainspektor harrastab ise kõige jõhkramat röövpüüki. Ümbrikupalga enesestmõistetavus on selle kõrval pisiasi.

Teder loob rikkaliku pildi ajastust, mis oli pealtnäha brutaalsele lihtsusele vaatamata vastuoluline, mis oli nagu verine mustkunstniku trikk – ja mida ometigi ikka veel taga õhatakse. Kuigi, laibad olid tõelised ja veri päris. Ühtlasi on romaan inimese kujunemislugu: noore Jaani, tema isa Kollja ja inimese lugu, kellega ei juhtu justkui midagi ja kelles ometigi toimuvad vaevumärgatavad nihked. Iga teos kannab endas lisaks muule ka metafüüsilist energiat. Tedre viimaste aastate raamatuid läbib veendumus, et tegelikult ei saa siin maailmas midagi jäädavalt halba sündida. Mitte et hea või headus võidaks, vaid juba ongi hea.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht