Kihnumua Harri

Helle-Iris Michelson

See oli 1987. aasta sügisel, kui Moskvas Literaatide Majas üpris rohkearvulise publiku ees saalis seisis Kihnu rahvariides heledapäine naine, kes alustas oma juttu, muidugi vene keeles, järgmiselt: “Mina olen Harri Jõgisalule kõrge autasu toonud lasteraamatu “Maaleib” illustratsioonidelt maha astunud tegelasi, aga samas ka mainitud teose toimetaja Helle Michelson ja räägin teile mõne sõna sellest Eesti ainulaadsest väikesaarest Kihnu, millest raamatus juttu on, aga ka sellest, kuidas see andekas kodulooline teos kaante vahele sai ning siia auväärse publiku ette jõudis.”

Ma ei mäleta enam, kas mõte minna koos Moskvasse üleliidulise lastekirjanduse võistluse esimest preemiat vastu võtma tuli autoril või minul, aga seal enda eest esineda palus ta mul küll, sest arvas minul kui kuus aastat Leningradis tudeerinul vene keele parema olevat. Kirjanike seas, kelle raamatuid mina olen toimetanud, on Harri Jõgisalul eriline koht, sest minu kolmekümne kolme aastase Eesti Raamatus töötamise aja jooksul käisid kõik tema kirjutatud raamatud läbi minu käest. Seniajanigi ei väsi Harri kordamast, kuidas tal pole elus vedanud, sest saanud valmis üle kahekümne aasta  kestnud keerulise ja põhjaliku töö tulemusena oma “Maaleiva”, ilmnes, et toimetaja, kes ise on ämma seisuse läbi kihnukaks saanud, kippus ka tõepoolest enesekindlalt mõneski kohas nina teksti sisse pistma, rohkem ehk siiski nõu andma. Harri oli oma materjali kogunud ka minu minija Helga ning tema ema Elvi Vesiku kodutalust Kuragalt, kus ma 1980. aastast peale igal suvel oma lapselastegi seltsis ilusaid päevi mööda saadan, kusjuures nii Jan-Kristjan (Kihnu Kristjan Soosaare filmist) kui Mari Michelson on lõpetanud Gustav Adolfi gümnaasiumi prantsuse keele klassi ja seega pole prantsuse filoloogist vanaema geenid Kihnugi jaoks kaotsi läinud. “Kihnumua” folklooriansambliga on ka Kuraga rahvas laialt rännanud, Ühendriikidesse, Jaapanisse, Lõuna-Koreasse, Euroopast rääkimata.

Moskva kirjandusliku seltskonna ees seistes oli mul seljas ehtne langu kootud kihnu kört ja jalas  pulmaööl mulle kingiks antud  paksud villased värvilise mustriga sukad, mille tarvis pidin  ma selleks sõiduks oma ämmalt kaks numbrit suuremad tänavakingad kaasa laenama. Õhtusele banketile kavatsesin minna küll “tsiviilriietuses”, ent kuna hotellist enam läbi joosta ei jõudnud, kõndisin hilisööni samal moel nõukogulikult konservatiivses miljöös ringi ning ajasin vist omamoodi eesti asjagi, või vähemalt jäin pildile, nagu praegu tavaks öelda.  

Harri Jõgisalu on sündinud 24. augustil 1922. aastal Läänemaal vanas Rüüsmaa päristalus Paadremaal vanema pojana. 1940. aastal lõpetas ta Tallinnas Poeglaste Kommertsgümnaasiumi, aga et õpetajaamet oli tal meeles mõlkunud juba mõnda aega, astuski ta  sellele teele, töötades sõjaajal küll ühes, küll teises koolis. 1947. aastast peale hakkas ta lapsi harima Märjamaa keskkoolis, kus ta tegi seda üle kolmekümne aasta, olles ka õppealajuhataja. Samal ajal lõpetas ta kaugõppes Tallinna Õpetajate Instituudi ning Herzeni-nimelise Pedagoogilise Instituudi Leningradis bioloogia- ja keemiaõpetaja diplomiga. Tema kasvandikud meenutavad teda igatahes väga sooja südamega.

Oma esimesi jutukesi hakkas Harri Jõgisalu avaldama Sädemes, hiljem Pioneeris, ja 1967. aastal sai kaante vahele ka tema esimene kogumik “Käopoja tänu”. 1978. aastast on ta end pühendanud vaid kirjutamisele, töötades ühtlasi kaheksa aastat Eesti Kirjanike Liidu välissuhete sekretärina ja kaks aastat juhatuse sekretärina.

Harri Jõgisalu kui rahuliku meelega, alati vaoshoitud mõnus mees on jäänud kogu oma loomingu vältel truuks suhteliselt kitsale ainevallale, milleks on kodulugu, loodus ja  koolielu. Need teemad on talle hingelähedased ning kogetuga põhjendatud. Tema lookesi esineb ka meie õpikuis, sest need on lihtsad, arusaadavad ning harivad, õpetlikudki, tema fantaasia ei ole kunagi vastuolus tegelikkusega. Ta püüdleb sinnapoole, et loodushoid oleks inimese sisemine vajadus. “Aga loodusega ongi nii, et süda peab tema pärast ikka natuke valutama,” ütleb kirjanik ühes kogumikus välja meile nii olulise mõttetera. Seda tema enda südamevalu kohtab  kõigis tema raamatuis, olgu see “Käopoja tänu”, “Nõiutud allikas”, “Suutäis soolast”, “Jass ja Sass” või 1981. aastal ilmunud üks tema silmapaistvamaid teoseid, Smuuli preemia saanud “Kärp”.

Et kõik, mis meid ümbritseb, nii elav kui elutu, on omavahel tihedais seoseis, on tuntud tõde, ent nii põhjalikult ning põnevalt, kui Jõgisalu seda viimati mainitud loomaloos näitab ja selgitab, pole meie kirjanduses sageli just tehtud. Tegu on otsekui tõsiuurimusliku looga ühe kärbiperekonna elust ja saatusest, kes on oma pesa sisse seadnud inimestega ühe katuse alla, nimelt kirjaniku maamajja. Loomakestel on sellega seoses nii vedanud kui ka mitte. Algul on pererahva suhtumine neisse õigegi vaenulik, kuid tasapisi see muutub, aga et kõrvalise inimese käsi võib näiteks püünisepanekuga korvamatut kahju teha, seda kogevad kärbid ka: seitsmeliikmelisest perekonnast jääb järele kolm. Autor selgitab: “Kärpidele ei tähenda püünisesse sattumine lihtsalt looma surma. Õnnetus on palju suurem – iga kaotsiminek vähendab võimalust paarilise jälgedele jõuda, paari minna ja uus pere luua.”

1984. aastal  kirjastuses Eesti Raamat ilmunud ja Harri Jõgisalule kõrget tunnustust toonud “Maaleib” ei ole üksnes üks tähtteoseid eesti lastekirjanduses, vaid oluline märk kogu meie kultuuriloos: nii põhjalikult, sealjuures andeka, lapselähedase vaatenurga alt ei ole keegi uurinud ning raamatusse talletanud tänaseks UNESCO kaitse alla võetud kihnu kultuuri. Jõgisalu oli algselt plaaninud pealkirjaks “Kaapekakk”. Pidasin seda liiga kergekaaluliseks, kuigi sõna kõlab ilusti, tegu oli ju tõsise leivateoga, mis saarel senini au sees, ja nii see uus pealkiri tuligi.

Eessõnas kirjutab autor: ““Maaleib” on Kihnu raamat. Juttu ei tule siin muidugi mitte üksipäini leivast, kuigi Kihnu kodudes küpsetatakse maitsvat krõbeda koorega tõelist maaleiba. Kihnus näeb muudki, mis Mandri-Eestis kipub ununema: igapäevast rahvarõivakandmist, mitmetest varasematest kommetest kinnipidamist, väga ilusat käsitööd, vanavanemate-aegseid lastemänge. Kihnus maksab kodune seadus, et laps teeb väikesest peale tarvilikku tööd – hoiab endast pisemaid õdesid-vendi, kantseldab loomi, on jõudumööda abiks kodus, põllul ja heinamaal. Kihnu elulaadis märkab mõndagi põlist, looduse- ja loomupärast, rahvale igiomast, nagu on põline meie igapäevane leibki.”

Kihnu ja Manilaiu elu ning pärimuskultuuriga oli autor kokku puutunud ja seda uurima asunud juba paarkümmend aastat tagasi. Ajendiks oli olnud Jaan Eilarti mõte anda välja teos Kihnu saaristust, sealsest loodusest, keelest ning traditsioonilisest elulaadist, kaasata selleks teisigi kirjamehi, Jõgisalu nende hulgas. Raamat jäi aga mitmetel põhjustel kirjutamata. Tõsise töömehe ja loodusearmastaja hing ei saanud sellega leppida, sest mõndagi oli ta juba talletanud ning  meretagusest asjast maitse tõsiselt suhu saanud. Ja nii ta siis jätkaski nii suviti kui talviti oma reise nendele saartele ja laidudele, saades seal omameheks, kelle ees avanesid lahkesti kõik kirstud, veimevakad, võrgukuurid ning värkstoad, kellele kas haopinu, sauna või kambri ees pajatati suveõhtuti lugusid iidsetest ja praegustest aegadest, ning ega saarlaste kombel nali ja naergi olemata jäänud.

Ka Smuuli preemiaga ära märgitud “Maaleib” on ilus ja tark raamat. Sealne elu ning inimesed, nii suured kui väikesed, on eredalt ja piltlikult lugejale lähedale toodud. Illustreerinud on selle üks meie hinnatumaid raamatukunstnikke Henno Käo, kelle töö ja vaev nii täpse etnograafilise materjali kujutamisel pole väike olnud: üksikasjalikult on eraldi lehekülgedel näidatud käise- ja tanukirjad, suka- ja kindakirjad, ehted, kangasteljed, õlletoobrid jne. Esimest korda võib raamatust lugeda kihnu keelt, sest autor on otseses kõnes seda autentselt kasutanud. Siinjuures oli tal suur abi  Theodor Saare kohaliku keele uurimuslikust tööst ja raamatu lõppu on lisatud tema seletused nii Kihnu murraku  kui ka sealsete sõnade ja mõistete kohta tekstis.

Ent Kihnu teema Harri Jõgisalu loomingus sellega veel ei ammendunud: 2006. aastal ilmus kirjastuses Ilo “Meri põlõm’te paljas vesi. Kihnu arhipelaag”, mille on kaunilt fotodega kujundatud Tiina Alver. Nii et kirjutamata raamat sai siiski kirjutatud, ainult et kakskümmend aastat hiljem ja mitte mitme, vaid ühe autori poolt, kelleks oli Harri Jõgisalu. Selles teoses läheb jutt rohkem juba laidudele ja Manijale, Kihnu puhul on aga meie muutunud elu tõttu teemadki teistsugused, kaasaegsemad igatahes.

 Et Jõgisalule on lähedased kodukandilood üldse, siis ei jää tema loomingus kajastamata ka jutud ja pajatused tema enda lähikonnast. 1989. aastal ilmus metsamehe Lembit Tihkaniga kahasse kirjutatult “Lugusid vanalt Läänemaalt”, mis sisaldab külarahva jutte ning nalju, neid võib uskuda või mitte.  

Sellele järjeks avaldati Eesti Raamatus 2001. aastal “Tulihända püüdmas”, kus on sees ka need lood, mis poliitiliselt varem ei sobinud, nagu Soome poiste ja küüditamise teemalised. Harri Jõgisalu viimase aja loomingut on hoolivalt ilmutanud kirjastus Ilo, kohe-kohe näeb ilmavalgust “Vennikese lood”, kirjastuses Faatum aga mälestusteraamat “Grand Marinast Kadriorgu”.

Väledat sulge sulle, Harri Jõgisalu!