KIRJANDUSGALLUP 2010

Sirp, Eesti kriitikud

Milline teos, sündmus, ilming tõuseb (praeguse seisuga) lõppevast kirjandusaastast (s.t v.a detsember) kõige eredamalt esile ja miks?      Berk Vaher: Ei ole ma siin originaalne: esile tõuseb ikka  sagin Sofi Oksase “Puhastuse” ümber. Ehmatus selle üle, et keegi meile nii lähedal ja justkui samas kirjanduslikus kaalukategoorias tegutsenu äkki meist kirjutades meie asemel niisuguse rahvusvahelise läbilöögi saavutas. Häbi tekitavad mõnede ponnistused ta saavutuse ja teose väärtuse pisendamiseks, selmet ära kasutada teisal tekkinud huvi Eesti vastu. Arusaamine oma saamatusest või selle saamatuse salgamine. Ehk järgmisel aastal hala lõpeb ja tulevad teod ning need, kes on meie lehtedes kuulutanud, et Mihkelson ja Luik on ju Oksasest palju paremad kirjanikud, hakkavad ka mujal maailmas Mihkelsoni ja Luike kuulutama. Või kedagi kolmandat-neljandat. Usun, et ma pole ainus, kes on Oksase ümber toimuva järel hakanud iga uue eesti raamatu lehekülgedevahelisel murrujoonel selgemalt nägema üht mõõdupuud – õigupoolest ilmapuud. Ja küsima: mida on sel või teisel teosel või tekstil öelda  lugejatele väljaspool Eestit? Mida on öelda ka neile kodumaistele lugejatele, kes ammuilma tõlkekirjandust või võõrkeelseid algupärandeid eelistavad?        Marek Tamm: Ma pole küll sugugi kirjanduslik fatalist, ent kummatigi üllatab, kuidas kirjandushooajad jagunevad Eestis otsekui iseenesest proosa- ja luuleaastateks. Läinud aasta oli selgelt rammus luuleaasta. Tahtmata alahinnata prosaistide saavutusi, on siiski selge, et kõige meeldejäävamad teosed kirjutati mullu enamasti luulevormis. Tänavu on aga saabunud pidu proosakirjanike  õuele: veel kuu enne aasta lõppu võib võrdlemisi muretult väita, et kirjandusaasta palge kujundasid proosateosed. Kuid kohe tuleb teha üks oluline täpsustus: žanriliselt domineeris küll proosa, ent kirjutajate jäme ots jäi endiselt luuletajate kätte. Minu isiklikud lugemiselamused pärinevad seni pea eranditult proosateostest, mille on kirjutanud seni pigem luuletajatena tuntud või vähemalt luuletajatena alustanud autorid: Lauri Sommeri  „Kolm yksiklast”, Maarja Kangro „Ahvid ja solidaarsus”, Lauri Pilteri „Retk Rahemäkke”, Aare Pilve „Ramadaan”, Viivi Luige „Varjuteater”. Ma ei usu, et sellele konstellatsioonile oleks miskit ratsionaalset seletust. Küll on aga selge, et luuletaja proosa on midagi muud kui prosaisti proosa. Ehk nagu Tõnu Õnnepalu kirjutas Varraku raamatublogis: „Kui luuletaja tuleb proosasse, toob ta ikka midagi sealt – luulest – endaga kaasa.” Niisiis, oli poeetilise proosa  aasta.   

P.S. Ja üks sümpaatne ilming veel: 2010.  aasta jääb usutavasti märkima eestivene kirjanduse läbilööki eestikeelses kultuuriruumis.     

Vilja Kiisler:

Kirjandussaate asemel šovinistlik heietus

Pikki aastaid on hädaldatud, et Eesti telekanalites ei ole ühtegi päris kirjandussaadet. Seetõttu kruvis „Jüri Üdi klubi” ootused kõrgele – et need keskeakriisis mehe tüdimusega puruks lüüa. Tegemist on põhimõtteliselt ikka sama vana „OP!-iga”, mis ise jätkab Jim Ashileviga, keda on küll kena vaadata, aga kes kahjuks ei  saa enamasti aru, millest ta räägib. Karl Martin Sinijärv ja Jürgen Rooste saavad aru küll, aga jutt käib korraga kõigest ja mitte millestki. Vaadata on ainult Erki Lauri baarmeni osas, rääkivad mehepead võiksid aga pigem kuuluda raadiosaatesse. Naised astuvad saates üles vaid statisti, meelelahutaja, rollis, sest saate tegijad lähtuvad eeldusest, et kultuuri loovad meie maal üksnes mehed, aga see on ju vale.  Halloo, see on siiski telesaade! Seal peab midagi vaadata ka olema. Ma ei nõua, et te näitaksite mulle igal nädalal ilusaid naisluuletajaid – Doris Karevat, Triin Soometsa, Kristiina Ehinit – ja ilusaid meeskirjanikke – Mehis Heinsaart, Ülo Mattheust, Jan Kausi –, aga ma nõuan, et see sihitu heietamine lavastataks televisioonipäraseks. Juhan Viiding, kes oli nii luuletaja kui ka näitleja, pööraks hauas teise külje, kui ta seda saadet näeks. Kaasake näitlejaid tekste lugema,  pange saadet juhtima näitleja või professionaalne teleajakirjanik. Ma keeldun uskumast, et eesti kultuur on ülekaaluline ja kiilaspäine. Üleüldse, ma tahan, et see oleks päris kirjandussaade! Lainest ja Neemest latrab muu meedia niigi ülearu. 

Paavo Matsin:

Tuletades meelde teadustaja Raimo Aasa geniaalset ütlust aastatetaguselt Sangaste laadalt: „Ja nüüd, armas rahvas, ärgem hoidkem spordiküünalt vaka all!” võib küll parafraseerides öelda, et õnneks ei hoitud läinud aastal  eesti algupärases ja tõlkekirjanduses üksinduseküünalt vaka all. Ärapööratusest, üksindusest on kantud kaks minu mineva aasta ehk kõige huvitavamat lugemist: Lauri Sommeri „Kolm yksiklast” (Menu, 2010) ja Mihhail Bulgakovi „Noore arsti märkmed. Morfium” (tlk Anise Erenvert, Tormikiri, 2010). Mõlema teose tegelastesse on autorid ilmselt midagi endale väga olulist sisse kirjutanud, kummaski raamatus heidetakse pilk kusagil ühiskonna jaoks hämaras  alas, elu ja teispoolsuse piiril liikuvate isikute mõtterännakutesse (Bulgakovil tegutseb ühes loos pärapõrgusse saadetud verinoor arst, ta teine jutt kujutab arstist morfinisti surmaeelseid märkmeid kaugest maakolkast). Ning nagu ütleb Bulgakov morfinisti suu läbi üksinduse kohta: „see on tähtsad mõtted, sisekaemus, rahulikkus ja tarkus …” (lk 132).       

Jüri Talvet:

Kirjandussündmustest jäi meelde oktoobri alguspäevadel Tõrvas toimunud lõunaeesti luulefestival. Selle eestvedaja oli Livia Viitol. Elustati lõunaeesti luulepärandit (Kangro, Visnapuu), elavaist luuletajatest oli kutsutud  lisaks lõunaeestlastele neid, kel juured sealsel rajamaal, aga ka Eestiga seotud läti luuletajaid (kohal oli Guntars Godiņš, Astrid Ivask pidi tulema, kuid külmetuse tõttu ei saanud). Meid võeti soojalt vastu Tõrva kultuurikeskuses. Mul tekkis mõte, et see üritus võiks saada seemneks Liivimaa rahvusvahelisele luulefestivalile, mida korraldaksid ühiselt Eesti ja Läti. See tähendaks ajaloolise Liivimaa elustamist rahvusvahelisel kultuurikaardil.  Raamatutest võin täie kindlusega esile tõsta paari, millega olid ise seotud. Juhan Liivi „Oh elul ikka tera on” (Tänapäev) on raamat, mis peaks värskendama kujutlust Liivist luuletajana, aga ka näitama teda ühena vähestest, kes oli XIX-XX sajandi vahetuse Eestis võimeline algupäraseks mõtlemiseks. Teine on Fernando Pessoa „Sõnum” (TÜ Kirjastus) – sarnaselt Liiviga ühendas Pessoa endas olemasoluluuletajat ja -filosoofi. Pessoa loomingusse sügavalt  sisse elavas arvustuses (Sirp 28. X 2010) nimetab Maarja Kangro „Sõnumi” sisu eklektiliseks. See on tõesti nii. „Eklektiline” tähendab „valikulist”, „valitut”. See on valik valitud vaimudele. Kogu hea luule on ekloog – valimik sõnu ja tõelust. Kolmanda raamatuna nimetaksin Aare Pilve „Ramadaani”, inspireeritud reisipäevikut, mil on vaid üks puudus – kasin „eklektilisus”. (Lähemalt sellest mu arvustuses, mille Sirp loodetavasti peagi avaldab.)     

Jaak Urmet:

Eelkõige jäävad lõppevast kirjandusaastast  mulle meelde sündmused, millega olin ise seotud. Näiteks jaanuaris kritiseerisin leheveerul Sirje Kiini Marie Underi kohta kirjutatud 1,7-kilogrammist teost, mille kirjanduslooline kaal oli kesine. Näen enda sõnavõtul kandvust just laiemas plaanis. Kirjandusloo uurimine on alla käinud. Peab hakkama lärmi lööma. Teoreetikuid ja muid sogajaid sigib võsana, sest see on lihtne ja popp. Biograafiakunst on mandunud konveieril kokku klopsitud menukelulugudeks.  Kirjandusloo uurimine, nagu igasugune tegelik uurimine, nõuab teadmisi ja pühendumist. Seda ülikoolid (TÜ, TLÜ) praegu ei väärtusta, see ei ole popp. Mõni üksik oskab veel kirjandusloos orienteeruda (Maie Kalda, Toomas Haug, Vaapo Vaher). Suuremale osale magistrantidest-doktorantidest on see tume maa – muudkui aina modelleeriks ja struktureeriks. Ja siis tuleb Kiin ja omandab doktorikraadi ilmselgelt alamõõdulise oopusega.  Samal ajal kui päris teadlased – kuuldavasti – on bürokraatide murdmatu ülevõimu tõttu sunnitud oma kaitsmisi kolima ühest ülikoolist teise. Ülikoolid ei tooda praegu küll enam tippintelligentsi, vaid nuumavad oma kehal ablaste ametnike armeed. Mööduval aastal kirjutasin palju. Minult ilmub selle aasta sees viis raamatut: kaks luulekogu, intervjuuraamat, romaan ja näidendiraamat. Kõigiga olen rahul. Mul pole ülemusi, pole tüütuid koosolekuid, ei pea tegelema kirjanduse kõrvalt mingi jamaga. Saan kirjutada. Lossi ja limusiini polegi kirjanikule vaja, piisab headest saabastest ja korralikust kõvakettast küll. Ka esinesin palju. Näiteks 8. – 17. märtsini ehk 10 päeva jooksul oli mul 10 esinemist, Rakverest Brüsselini. Novembri raamatukogutuurinädalal oli 5 päevaga kokku 7 esinemist. Raamatukogutuur oli ere hetk. Väike valgusekandjate  ekipaaž murrab vapralt teed läbi sünkja novembripimeduse, ootamas maja, mis täis ahjusooja ja raamatuid. Raamatukogutuurist on eesti kirjandusele kindlasti rohkem kasu kui mõnestki messist või festivalist. Rääkimata sellest, et nende kahe päeva jooksul müüb mõni kirjanik rohkem raamatuid kui kauplusekett kokku kuu ajaga.       

Holger Kaints:

Ilming, mille ma ükskord äkki avastasin – siis, kui vaatasin Tiit Aleksejevile Euroopa Liidu kirjandusauhinna üleandmist –, ei ole ainult  käesoleva aasta nähtus, seda võiks pidada iseloomulikuks kogu uue sajandi esimesele kümnendile, kindlasti aga selle lõpmistele aastatele. Nimelt: taipasin, kui tugevasti on viimastel aastatel eesti kirjanduses ennast kehtestanud nooremas keskeas (30–45aastaste) põlvkond. Tagasi mõeldes ei oskagi arvata, et ühelgi varasemal perioodil oleks üks suhteliselt kitsas vanuserühm nii valdav olnud. Olid küll nn 60ndate põlvkonna hiilgeaastad 1970ndatel  ja 1980ndatel, aga nende kõrval oli alati ka väga tugev sõjaaegne-sõjajärgne põlvkond. Ka 1990ndatel, mis olid ju mitmes mõttes murdelised, oli oluliste tegijate vanuseline skaala palju laiem. Tõsi, lõppema hakkava aasta üheks olulisemaks sündmuseks Eesti kirjanduses pean ma Mats Traadi „Minge üles mägedele” lõpposa ilmumist. Mitte lihtsalt romaanisarja valmiskirjutamist, vaid just sellele lõpu andmist (mis lubab kõigele varasemale natuke  teise nurga alt vaadata, vääristab uut moodi kogu teost). Ka teisi vanemaid kirjanikke võib 2010. aastal ilmunu eest esile tõsta: Arvo Valtoni tänapäeva-ajaloo paralleelromaan „Kirjad kasetohul”, Aino Perviku briljantne lühilugu „Matlena teekond”, Rein Põdra „Unustatud”, Ene Mihkelsoni luulekogu „Torn” jms. Aga siiski on kirjanduse keskmes 30+põlvkond. Tähelepanu väärt proosaraamatutega on esinenud L. Pilter, L. Sommer, M. Kangro, M. Heinsaar, I. Koff,  A. Pilv; uudne nähtus on I. Hargla ajaloohõngulised kriminullid. T. Aleksejev avaldas põneva näidendi, luulest tulevad esimese hooga meelde K. Ehini, L. Kitsniku ja Wimbergi kogud, Künnapi/Rooste/Sinijärve haikud. Jne. Ning ka need mainitud põlvkonna esindajad, kes sel aastal oma raamatut ei avaldanudki, seisavad nähtavalt taustal: kriitikas, esseistikas, muus meedias … Hinnangut tollele olukorrale anda oleks ennatlik. Kindel on aga, et juba praegu on  Eesti kirjanduse tegus tulevik vähemalt lähemaks kahekümneks aastaks kindlustatud.       

Arno Oja:

Minu jaoks on lõppev kirjandusaasta ennekõike Mats Traadi aasta. Juba staažika vanameistri produktiivsus, seda niihästi luules kui ka proosas, on omaette tähelepanu vääriv ilming. Luuletajana avaldas Traat tänavu koguni  kaks raamatut: „Tule rüütamine” ja „Oidipus läheb Toompeale”. Esimene oli Ene Mihkelsoni luuletuskogu „Torn” kõrval mulle ka aasta meeldivaim lugemiselamus. Mõlemad kogud tervendavad eestlase ajaloomälu, tehes seda pealetükkimatult, eri vaatenurkade alt, aga mõjuva poeetilise intensiivsusega. Proosakirjanik Traat sai valmis oma veerand aastasada kirjutatud Palanumäe epopöa „Minge üles mägedele”. Selle 700 leheküljega  lõpuköide „Õelate lamp” on meie rahva kujunemisloo üldistus, mõnikord teravanurgeline, kuid mitte lohutu. Tartu ülikooli poolt Mats Traadile annetatud Eesti rahvusmõtte auhind läks igatahes õigele mehele. Seda enam, et muidu armastavad meie riigi kõikvõimalikud institutsioonid küll kirjutajarahvale rohkesti tunnustuskuljuseid kõlistada, ent seejärel kuljuste kõlinat nautides iseendale pika pai teha. Kui aga lõppeva kirjandusaasta ilmingutest  veel rääkida, siis rõõmustab Ervin Õunapuu taas „pildile ilmumine”. Tema gootikasarja lõpetav (?) „Eesti gootika. Lauavestlused” ongi, seda tänu heale trükikvaliteedile, kujundusele ja valitud piltidele, rohkem suurejooneline ilming kui „päris” kirjandus. Ehkki niisugune müstifikatsioon nagu püha isa Martin Maria Kull vaat et vääribki Tuglase ristilapse Arthur Valdese küünlaid. Veel teeb rõõmu värske tuulepuhangu  hõng eesti näitekirjanduses. Kuigi seni enam luuletajana tuntud Paavo Piigi esiknäidend „Panso” pole seni raamatukaante vahele jõudnud, on ta ometi lavalaudadel ja ma näen selles väärilist jätku Andrus Kiviräha „Voldemarile”. „Voldemar” + „Panso” – ehk peitub ses seoses midagi sümboolset? Ka eesti dramaturgia tuleviku jaoks.   

Mihkel Kunnus:

Kogu ilmuva eesti kirjandusega võib jooksvalt  kursis olla vaid inimene, keda selleks elukutse kohustab, või see, kes oma vigadest kohe üldse ei õpi. Seega võrdsustan oma hõreda lugemuse sattumuslikkuse uhkelt representatiivsusega ega häbene seda ka tunnistada (uussiirus, eks). Eks süvenemist jätkas va „kirjanduse demokratiseerumine”, amatöörlikkus, distantsi kadumine kirjandusliku karakteri ja autorihääle vahel jne ning eredama ilminguna olekski ehk ausaim esile tuua traumat, mida jagan kõigi  nendega, kes ei suuda vältida tunnet, et aastal 2010 tegi elu lõplikult groteskile ära. Näiteks suuriroonik Muti teosed ei mõju iroonilisel kombel … enam üldse iroonilistena. Seda võib isegi mõista, sest pärast „Progressiivsete hiirte” ilmumist on eluõigust nõutanud kolm-neli uut tulevikule orienteeritud kirjanduspõlvkonda, aga et Jan Kausi viimse piirini pingutatud hüperboolitsemine 2009. aasta eelviimases Vikerkaares järjekordse põlvkonna poolt  vähem kui aastaga leebeks olukirjelduseks lõdvendati, jättis küll kustumatu mulje. Vabandan südamest kõigi lugejate ees mu põlvkonnakeste kasvatamatuse pärast.       

Maarja Vaino:

Midagi silmapaistvat sel aastal minu meelest  ei toimunud ega ilmunud. Vähemalt ma ise tundsin ennast mugavamalt klassikuid lugedes. Kuigi üksikult võttes mõjuvad alati nauditavalt näiteks Mehis Heinsaare novellid.  Ühiste kaante vahel võivad nad natuke üksteist ära süüa. Lõppeva aasta märksõnaks peaks olema „lugemisaasta”. Oleks huvitav näha mingit statistikat, kas ka kultuurilehekülgedel aina enam  meelelahutusele keskenduvas meedias leiti kirjandusele sellega seoses rohkem ruumi. Avati Marie Underi monument, mis on märkimisväärne sündmus, vaatamata sellele, et kuju ise ei pruugi tingimata marieunderlikult mõjuda. Võiks selles osas mõelda ka Jaan Krossile – Tammsaare muuseumit külastavad välismaalased ei jõua ära imestada, et meil ei ole Krossile ei muuseumit ega monumenti. Nende meelest on Kross meie tähtsaim kirjanik!  Järjekordselt mõtlesin kirjandusauhindade peale ning sellele, et kui meil on juba nii palju nimelisi kirjandusauhindu – (Liiv, Vilde, Luts, Tammsaare, Tuglas, Gailit, Kross, Alver), siis kas ei võiks nende auhindade laureaatide valimisel pidada senisest rohkem silmas auhinna nime kandva kirjanikuga seostuvat vaimsust. Minu meelest teeks see asja huvitavamaks ja nõudlikumaks.     

Peeter Helme:

Tänavune kirjandusaasta on just aasta lõpul toonud veel huvitavaid teoseid, millest mitut  pole lihtsalt jõudnud lugeda: töö nii Eesti Ekspressis kui Viker- ja Klassikaraadios eeldab küll lugemist, kuid ka väga erinevate teoste, mitte ainult eesti kirjanduse, samuti ka mitte ainult ilukirjanduse lugemist. Nii ootavad oma järge Viivi Luige „Varjuteater”, Holger Kaintsi „Mardika Umb” või näiteks Kaur Kenderi „Comeback”. Neist ei saa ma seega rääkida, kuigi olen veendunud, et nimetatud teosed pakuvad põnevaid lugemiselamusi ning jäävad märkima  lõppevat aastat. Aga suurepäraseid raamatuid ilmus ka aasta esimeses pooles. Teravalt on mällu sööbinud näiteks Maarja Kangro novellikogu „Ahvid ja inimesed”, Indrek Hargla stiilipuhas ajalookrimka „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus” või Tiit Aleksejevi näidend „Leegionärid”. Aasta parimaks ja kõige põnevamaks kirjandusteoseks pean siiski Lauri Pilteri kummastavat eksperimentaal- või lihtsalt kõrgmodernistlikku  romaani „Retk Rahemäkke”. See raamat rabas oma stiililise mitmekülgsuse, sugestiivsete jutustajahäälte ning – parema sõna puudumisel – lihtsalt hullumeelsete rütmidega, mis ulatusid kiirest galopist aeglase voolamiseni. Lauri Pilter tõestas uuel, värskel ja julgel moel seda, mida muidugi paljud teised enne teda on kirjanduses tõestanud, kuid mida iga põlvkonna kirjandus peab ometi üha uuesti tegema – nimelt seda, et kirjutamisel on „kuidas”  võrratult olulisem kui „millest”.       

Piret Viires:

2010. aastal kujunes märgiliseks arutelu nullindate kirjanduse üle: aasta algul toimus see ajakirjas Looming, siis jätkus juunis Nüplis kirjanduseteadlaste kevadkoolis ja tipnes detsembris Tallinna ülikooli ja Eesti Kirjanike Liidu korraldatud kahepäevase konverentsiga. Kuigi  vahepeal tundus diskussioon harali minevat, siis tundub, et lõpuks joonistusid välja siiski mõned selged nüüdiskirjandusele iseloomulikud jõujooned. Teine oluline sündmus oli minu meelest aprillis Tartus toimunud rahvusvaheline konverents „Transforming Culture in the Digital Age”, mis jäi kahjuks piisava meediakajastuseta. Ometi oli see esimene kord, kus Eestis püüti kompleksselt analüüsida, kuidas uus meedia ja uued tehnoloogiad on mõjutanud nii  ühiskonda kui erinevaid kultuurisfääre. 2010. aastal ilmunud raamatutest pean endale olulisteks Ene Mihkelsoni luulekogu „Torn” ja Viivi Luige romaani „Varjuteater”. Üllatav ja uudne oli ka Jaak Jõerüüdi proosateos „Muutlik”.       

Mare Müürsepp:

Kulgedes omakssaanud lastekirjanduse maastikul, juhin tähelepanu loomingulistele vulkaanidele, mis on sel aastal pursanud ollust, mis minu meelest on hea lasteraamatu üdi, iva ja uba. Jätnud metafoorid isekeski vallatlema,  nimetan, et autorid, kes mind on rõõmustanud, kelle raamatute puhul olen tundnud kihku minna ruttu laste juurde ja neid lugusid lugeda ja pilte näidata, on Markus Saksatamm, Kaspar Jancis ja Piret Raud. Saksatammelt lugesin „Külaline Okidoki planeedilt” – uuem lugu on veel tulekul; Kaspar Janciselt „Seiklus Salamandril ehk Morten Viksi uskumatud juhtumised lollide laevas” ja Piret Raua uus teos on „Tobias ja teine b”. Keegi ei saa käskida, et  lasteraamat olgu naljakas. Võib kirjutada ka väga tõsiste kavatsustega. Tore on aga see, kui autori maailmanägemine on erk, ta pakub ootamatuse võlu, ei arenda aga mängu paljalt mängu enese pärast, vaid tal on midagi ka hinge taga. Okidoki lugu vaimustab mind sõnaleidude poolest, Jancise raamat on hea näide multitalendist: muusika, pilt, jutt – kõik on kokku üks. Piret Raua tõsieluteos on tema senise loomingu taustal uus asi, minu meelest  on poisi maailma hästi sisse elatud.   

Tiit Aleksejev: 

Jälje sügavuse seisukohalt tuleks esile tõsta seda, mida on teinud – ja millega edasi lähevad Vello Salo ja Indrek Hirv. Ja siinkohal ei olegi põhjust rohkem targutada. Maisematest asjadest jääb meelde Lauri Sommeri „Kolm yksiklast”. Sommer on tulnud vaikselt, aga võimsalt. Nii nagu peab. Välisilma proosast oli üks toredamaid elamusi „Pilveatlase” autori David Mitchelli “Jacob de Zoeti tuhat sügist”. Loodetavasti saab seda varsti eesti keeles lugeda.  Tõlgetest tuleb esimesena pähe Tiiu Relve eestindatud Herta Mülleri „Hingamise kiige”. Kõik kümnesse: tõlge, toimetajatöö, kujundus, isegi reavahe. Puhas kuld. Luulest puudutasid Sinijärve, Rooste ja Künnapi „Eesti haikud”. Seda kogumikku on võetud kui kolme triksteri järjekordset nalja. Aga mõned nende luuletused on küllaltki valusad ja räägivad meid ümbritsevast totrusest ja hääbumisest. Millega ei tohiks leppida. Vähemalt mina seda teha ei kavatse.   

Toomas Kiho:

Ilmingutest torkab esmalt silma kirjanduse, õigemini raamatute jätkuv kaubastumine (vt poodide müügiedetabeleid või ka riiuleid lähimas suurpoes enne vorstiletti), mis teisest otsast pöördub ka suure ja õilsa kirjanduse enda vastu: mõnel võib meelest minema hakata, et on ka muusugust kirjandust.  Teise kummalise ilminguna nimetaksin kirjandusväliste diskursuste vägivaldset ületoomist kirjanduse retseptsiooni. Mõtlen eeskätt Sofi Oksase „Puhastusega” juhtunut: üht ilukirjandusteost hakati ühtäkki ajaloo meetoditega hindama. Ja seda tehti täiesti tõsimeeli! Sellisest äraspidisusest ei saa tulla head nahka. Kolmanda ilminguna olgu mainitud teatud positiivne konservatiivsus õige mitmest aspektist. Esiteks tunnistagem kehvade kõrval  ka heade tõlgete vaieldamatut olemasolu, mille kaudu pudeneb meie lauale maailmakirjanduse kulda. Teiseks häid toimetajaid (hommage à Heldur Niit). Kolmandaks head valvetraditsiooni: olulisimad sündmused kirjanduselus ületavad siiski meie üldise uudiskünnise, olgu või teadetena tagumistel lehekülgedel, kirjandussaated jne. Konkreetsetest eesti teostest tunduvad olulised Viivi Luige ja Aare Pilve rohelised raamatud,  kihvt on sünergia, mis on tekkinud Mehis Heinsaare ja Priit Pärna sulest raamatus „Ebatavaline ja ähvardav loodus”, rõõmu teeb uute kirjanike küpsemine (Tiit Aleksejev), klassikute tegusus (Mats Traadi epopöa valmimine), järjest põnevamasse aega jõuab Mihkel Mutt oma mälestusseerias. Jne. Memuaristika naudib üldse jätkuvalt oma tippaega: 2010. aasta jooksul jõuab ilmuda 41 raamatut EPLi ja Akadeemia ühisest raamatusarjast  „Eesti mälu” – kogu meie mälestuskirjanduse aegumatut klassikat.     

Asta Põldmäe:

Raamat, mida kõige rohkem ootasin ja mis ka juba märtsis ilmus, oli Mats Traadi „Õelate lamp”, võimas finaal kolm aastakümmet väldanud eelloole. Sellega jõudis (arvatavasti, aga mitte tingimata) lõpule nelikteos „Minge  üles mägedele”, hiidromaan kaheteistkümnes jaos, laotades meie ette umbes sajandipikkuse lõigu eesti talu lugu. Proloogina esimese köite algusse paigutatud „Puud olid, puud olid hellad velled” jääb 1979. aastasse ja toob kunstilises vormis (üks mu lemmikteoseid Traadi kogu loomingus!) ära kirjanduses üpris harva puudutatud ja tänapäeval otse kummaliselt mõjuva mõtte sellest, et igaüks pole kõlblik peremeheks, igaüks ei suuda ega tahagi. Pooleldi  lapsena olude sunnil peremeheks saanud Hind, kel pole kaalu sulasegi silmis, kes tunneb, et ei suuda, ei oska, ei taha, ootab teose lõpus oma toimesaamatuse pärast Siberisse saatmist kui kurjategija, aheldatuna ühe ja sama palgi külge teda vaenanud sulasega, sulasega, kes põletas maha sellesama talu. Niisiis – Palanumäe! Ajal, mil nõukogudeaegses ÕSis puudus isegi märksõna „peremees”, mõtiskles üks eesti kirjanik selle sõna sisust, vastutusest, mille asetab  inimesele millegi omamine kõige avaramas mõttes, pere (või riigi?) pea olemine. Ning oma mõõdutu ande kogu jõuga püüdis anda sellele sõnale sisu. Ja tänaseks on teose lõpuköide jõudnud taas ühe Hinnuni, sajandijagu hiljem sündinud poisikeseni, kes üheksa-aastasena koos emaga, muinasjuturaamat, kaleidoskoop ja koolivihikud vankripäras, lahkub hääbuvast vanatalust ja raugastuvast isast, taluperemees Hendrikust, et … võib-olla hämmastada maailma  millegagi, mille nimi on vaimne omand ning mille mitte hallata suutmise eest vähemalt tänapäeva Eestis enam kedagi kättpidi palgi külge aheldatuna Siberisse ei saadeta. Selline kirjanik ja tema valmis saanud teos on meil tõesti olemas. Vahel ei julge seda uskudagi. 3329 lehekülge tippklassi proosat! Kirjapaneku poolest jaolt tartukeelne, mõttehaarde ja sünnitunnistuse poolest üleni ilmamaine. Sündmus, mis tõesti rõõmustas ja näitas,  et kirjaniku mõte kannab ka „tegelikus elus” ning ta suudab selle eest kuni teokssaamiseni seista, oli Maimu Bergi idee rajada Tallinna linna luuletaja ausammas ning selleks sai marmorist Under rahvusraamatukogu ees. See oli tõeline Maimu suurpäev. Kuju meeldib mulle väga. Minule kangastub Under alati võimsana, väga elulise ja elukuumana. Marmor – siin pole midagi rääkidagi! Loovas inimeses ongi müütiline jõud, mahukus, olgu ta väliselt habruke  või tüüakas. Kui üks nähtus või olevus on seest suurem kui väljast, siis looja seda just ongi. Sümboliseerigu siis kuju monumentaalsed mõõtmed seda lihtsat tõde. Nüüd jääb veel tahta, et osutataks ühe mälestussambaga au ja tähelepanu ka olevikulisele luulele. Selleks oleks minu meelest sobiv meid ikka lahtumatult inspireeriv Juhan Viiding. Näen tema väikest kaunist poolfiguuri, käsi rinnal – vist Aime Kuulbuschi skulptuur,  hoiul KUMU s – oma kujutluses just kusagil keset Kaarli puiestee alleed, puulehtede liikuv varjuvõrk üll. Ilmum – et ETV luuleminutid ikka jätkuvad, kuigi vahel näib, et nimesid hästi enam ei jätku. Kuid alustanud ring on ju jõudnud juba uusi luuletusi kirjutada …   

Elo Lindsalu:

Kurb sündmus eesti kirjanduselus oli muidugi Kalev Kesküla lahkumine. Häid raamatuid kohtasin kaht: Maarja Kangro „Ahvid ja solidaarsus“  ning Urmas Vadi „Kirjad tädi Annele” – lühiproosakogud, mida võib lugeda ka romaanina. Tegemist on intelligentsete, tihedate, kohati raputavate tekstidega. Mõlemad kirjutavad „elu haljast puust” valdavalt poolbiograafilise realismi meetodil, tuues oma tegelased eriti ehedana lugeja ette. Vadi raamat kõneleb ühtlasi romaani kirjutamise ponnistustest tänapäeval: kirjad tädi Annele annavad tunnistust kord optimistlikest  pealehakkamistest, kord põhjustest, miks üritus ikka jälle ebaõnnestub. Lugedes uurimust Tartu boheemlikust kirjanikust E-st, mõtlesin, kui oluline on siiski täisvereline tegelaskuju, mille eelduseks omakorda värvikas elav eeskuju, kellega juhtub igasugust, kes lausa sunnib end raamatusse raiuma. Kangro korduv peategelane on väga vitaalne ja tark noor naine, kes on vaimse eneseteostuse järel otsustanud lõpuks emaks saada. Vastakaid tundeid ja mõtteid tekitab  tabusid murdev jutustus „48 tundi”, kus naise lapsevajadusele vastandub vallaliste meeste isadusehirm. „Sigitamisprojekti” taustaks on omakorda paari aasta tagune kirgi üles kütnud iibeküsimuse arutelu – seega laiemaski mõttes oluline teema. Aktuaalne kujund on ka ahvid, mille laiendusena võib lugeda Adam Zagajewski luuletust „Ahvid” (Vikerkaar, 2010, nr 9). Lisaks tekib assotsiatsioon Tuglase novelliga „Popi ja Huhuu”. Kangro pealtnäha humoorikate  dialoogide ja põnevate süžeede alt hoovab aga meie aja sünkjaid meeleolusid, mis teeb raamatu sügavaks ja meeldejäävaks. Kas tõesti ongi juba võimu haaranud ahvid ja „me ei märganud seda, sest olime hõivatud teiste tegevustega”?       

Mariliin Vassenin:

2010. aasta kirjandustaevas säras endiselt pimestava hiilgusega Sofi Oksaneni täht, kuid mitte sellest ei taha ma rääkida. Minu jaoks oli kõige eredam kirjandussündmus Loomingus eelmisel aastal alanud ja sel aastal jätkunud nullindate eesti kirjanduse teemaline mõttevahetus,  mis päriselt lõppenud polegi. Selle juurde tullakse ikka tagasi, kas siis teadlikult või poolteadvustatult (või vähemalt kindla debati eesmärgita) sõnavõttudes tõstatatud teemasid edasi arendades. Mõttevahetus kulmineerus eelmisel nädalal kirjanduskonverentsiga „Nurklikud nullindad”, mille päevalehtedes ilmunud kokkuvõtetes jooniti alla ka mõned kandvad järeldused: Kirjanik on asendunud Autoriga, kirjasõna tähtsus on hakanud vähenema,  kasvanud on omaeluloolisuse ja mälukirjanduse tähtsus, esile on tõusnud nähtus, mis on saanud nime digimodernism, ning postmodernism on vana, väsinud ja langusteel. Vaadates, kuhu mõtted antud küsimusele vastamisel liikusid, näib tähenduslikuna seegi, et n-ö kirjanduslik metasündmus paistab olulisemana kui sündmused kirjanduse sees. Ehk võib sedagi pidada üheks märgiks praeguse mõttevahetuse olulisusest: see rajab teid  selliste sündmuste piiritlemiseks, mida alles pärast nullindaid kirjanduse sees ja servadel selgemini eristama hakatakse.   

Alvar Loog:

Tavaliselt tunnen seda sorti gallupitele vastates au ja edevuse kõrval siirast rõõmu võimalusest püstitada avalikku meediaruumi oma personaalne autahvel. Olgugi et lemmikuid sõeludes läheb tavaliselt rabistamiseks: kandidaate  on palju, poodiumikohti vähe, väljajääjad röövivad hiljem meelerahu ning une. Seekord on kahjuks ja kuidagi ootamatult teisiti, sest aasta on läbi, aga õigeid kandidaate (veel) ei ole, mingist valikupingest rääkimata, autahvel ähvardab jääda tühjaks. Kas ainult mulle tundub või ongi see aasta senise saagi järgi veidi kehvakene? Ise olen põhiliselt luulelugeja, ent minu kätte pole jõudnud ühtegi 2010. aastal ilmunud kogu,  mida võiks pidada mööndusteta märkimisväärseks; mida tahaksin kindlasti kodusele riiulile (Tuuli Tauli debüüt on sellele kõige lähemal – ja see ütleb juba iseenesest midagi). Proosa poole pealt on jäänud kõige eredamalt meelde Siim Nurkliku esikteos „Kas ma olen nüüd elus”. Aga palju asju on mõistagi ka lugemata. Aasta suurimate romaanielamustena eesti keelest pean deklareerima paar „tagantjärele” loetud asja: Michel Houellebecqi „Elementaarosakesed”  (tlk Indrek Koff, 2008) ning tõlgitud Nicole Kraussi „Armastuse ajalugu” (tlk Kaisa Kaer, 2009). Luuleraamatutest olen tänavu kõige enam lugenud ja hinnanud kolme möödunud kalendriaastal ilmunud kogu, mis on Tõnu Õnnepalu „Kevad ja suvi ja”, Triin Soometsa „Varjatud ained” ning Triin Tasuja „Provintsiluule”. Ehk annab ka seekord riiuliväärilise saagi järelnoppimine?