Kohvris, ilma paanikata

BORIS VEIZENEN

Odessas sündinud, nüüd Brooklynis elava Jelena Ahtjorskaja romaan „Paanika kohvris“ kõneleb ühe pagulaspere elukäigust Ameerikas. Pagulaste elu kirjeldamine ei ole kindlasti lihtne ülesanne. Ühelt poolt ei saa Ahtjorskaja päris mööda minna vene ja ukraina emigratsiooni ajaloost, mida on rohkelt jäädvustatud romaanidest memuaarideni, kus on juba põhjalikult käsitletud nii olmelisi raskusi kui ka kohanemispingutusi ühel või teisel maal. Teiselt poolt hingavad kuklasse teatud hoiakud ja arusaamad, mida võib nimetada paguluskirjanduse põhitroopideks. Nendeks on näiteks nostalgia endise elu järele ja sellest tärkav valulik ja kibe „siin“ ja „seal“ vastandus. Kokku puutuvad nii viha „seal“ toimetava poliitilise režiimi vastu ja suurem ideoloogiline angažeeritus kui ka üksindus ja haavatavus uues keskkonnas, millest johtub paratamatult identiteedikriis ning eri pagulaspõlvede maailmavaateline erinevus. Lõpuks kindlasti ka uue seltskonnaga assimileerumine ning oma ja võõra astmeline vahetumine, kui oma kaugel „seal“ muutub lihtsalt hämaraks mälestuseks, ajatuks tuhmunud fotoks. Ahtjorskaja kindlasti ammutab mõningatest pagulaskirjanduse troopidest, kuid teeb seda hoopis uuel viisil.

„Paanikale kohvris“ on omased nüüdiskirjanduse lakooniline reipus, mänglev iroonia ja peaaegu et füüsiline kergus. Kuigi raamatus mainitakse eluraskusi ja küüditamisi Nõukogude Liidus, jäävad need tagaplaanile ning otsest poliitilist seisukohta siin ei leidu. Maailmavaadete ja vaimsete konfliktide asemel on Ahtjorskaja keskendunud peamiselt argielule. Nasmertovite perekonna lugu jutustatakse asjade kaudu. Lugejat ootavad pikemad, tihtipeale koomilised kirjeldused sellest, kuidas üritatakse käia rannas päevitamas ja mida võetakse kaasa, kuidas korraldatakse tüüpilist Ameerika puhkust ja kolitakse kogu perega üürimajja, kuidas sõidetakse paadiga (ning kaotatakse aer) või lehitsetakse National Geographicut, koristatakse rikkamate kaaspagulaste maja või isegi istutakse, veiniklaas käes, katusel. Paljudest nendest otsekui Jerome K. Jerome’i sulest tulnud kirjeldusest näeme kõigepealt vene pagulaste püüet sulanduda uude maailma, saada osakeseks Brooklynil kihavast elust, kuid igasugused äpardused või siis mäletused ei lase täielikult sulanduda. Ja see on OK, näib väitvat raamatu autor, väikesed argikultuurilised konfliktid on loomulikud. Nasmertovite argielu võib kohati tunduda koomiline, kuid samal ajal on see ka täiesti universaalne. Naljakates kobamistes uues kultuuris on palju rohkem elu kui näiteks Paša sõber Miša kunstlikus ja sisutühjas oma imago loomises, kui ta kõigest väest üritab näida edukas, produktiivne ja hinnatud kohalik kultuuritegelane.

Nasmertovite kohanemispingutustes Ühendriikides on kaks olulist aspekti. Esimene on mälestus nende Odessa lähedal asunud datšast. Seda meenutakse väga palju, selle käekäigu pärast muretsetakse, sinna tahetakse saada tagasi, kuigi samal ajal ollakse juba harjunud uue eluga. Datšas väljendub Nasmertovite sümboolne seos oma endise kodumaaga, seos, mis tasapisi muutub üha kunstlikumaks. Lugeja saab aru, et tegemist on paradiisimaigulise ajas peatunud kuvandiga, ning talle ei valmista mingit üllatust see, kui perekonna kõige noorem võsu Frida Odessasse sõites näeb, missugune on datša tegelikult. Fridal on nüüd küsimus, kas jätta ilusa valega hüvasti või hoida see alles, vähemalt vanemale põlvkonnale.

Ja siis üks romaani peategelastest. Paša. Nasmertovite perekonna enfant terrible, kuuldavasti geniaalne luuletaja, raske saatusega keeruline isiksus, kes hoiab alati omaette ja kuidagi hõljub eemal kõigest argisest. Paša sisemine maailm jääb ometi terve romaani vältel suletuks. Ta ei hooli sugulaste kutsest asuda Brooklynisse päriselt elama, ta ei huvitu datšast ja isegi tema luulepublikatsioonide saatus ei ole talle oluline. Paša on pigem mingi vabameelne loodusvaim kui inimkarakter. Seda tõestab ka tormistseen romaani alguses: kui rannas puhkeb äkiline torm, tormavad kõik meeleheitlikult varju, ainult endassetõmbunud paljasjalgne luuletaja kõnnib tuultele ja lainetele vastu, ta võib olla seal, kuhu teised ei pääse. Seal aga, kus teised püüavad samastuda, otsivad võimalusi ja pingutavad, ta lihtsalt on.

Õnneks ei idealiseeri Ahtjorskaja oma tegelast: Paša võib olla kapriisne, tujukas, võib kohati langeda oma luuletajasaatuse lõksu ja isegi mängida kirjandusheidikut, üksikut kannatajat. Tema eraelu on ka korralikult sassis. Kuid just tema kaudu loob autor endisest kodust sügavama kujutelma. Paša väljendab „sinna“ jäänud mentaalsust selle kõige ehedamal ja originaalsemal kujul. Seal, kus laguneb müütiline datša, tõuseb esile köitev ja paradoksaalne isiksus, mis hakkab Fridat ligi tõmbama. Kuid Paša on sfinks: me ei saa lugeda tema luuletusi, ta ei ava end, saame vaid teada tema soovist kõnelda Brodskiga. Nagu ka endine kodu, jääb ta avastamatuks. Lugeja kahtleb, kas Paša on veenev tegelane – kas tema saladuslikkus ei tähenda pigem autori suutmatust luua teise kultuuri esindaja portreed? Kas Brooklyni elutempo edasiandmise kõrval ei mõju katsed kirjeldada Odessat kahvatult ja üleüldse, kas kogu see materiaalsuse (uus kodu, emigreerinud Nasmertovid) ja vaimsuse (vana kodu, Paša) vastandus ei ole oma aluses stereotüüpne ja lihtsustatud? On küll. Aga Ahtjorskaja kerge stiil, mõnus iroonia ja kirjelduste detailsus päästavad selle ettevõtmise.

Arvustasin hiljuti Marina Stepnova „Itaalia õppetunde“ (Sirp 16. IX), kus autor on oma maailma osavalt maalinud, kuid takerdunud jõetult seal, kus oli vaja kujutada võõrsil kogetut. Paatoslik roosamanna rikkus romaani lõpu ära. Ahtjorskaja „Paanika kohvris“ on ses mõttes edukam: kultuuriline dialoog pagulaste ja uue keskkonna vahel on igati õnnestunud. Küll aga on Ahtjorskajal raskusi oma endise kultuurilise mina kujutamisega. Võrreldes Stepnova rikkaliku tsitaadimänguga vene kirjandusest on Ahtjorskaja üksikud viited liiga tagasihoidlikud ja, lubage öelda, kuidagi wikipedialikud. Veidi häirivad ka tähenduslikud perekonnanimed – Nasmertov, Ostraja, Nasmarkin jne, mis on täiesti aegunud võte.* See kõik on siiski mõistetav, kui mõelda, et romaan on kirjutatud eeskätt ingliskeelsele publikule, ühes reas Jonathan Safran Foeri romaaniga „Evertyhing is Illuminated“ („Kõik on valgustatud“, 2002), kuigi sellest realistlikum ja vähem paradoksaalne. Ka „Paanika kohvris“ on lugu määramata identiteedist. Loo tegelased, Paša välja arvatud, ei ole veel nii-öelda kohvrist välja tulnud.

Ameerikas elav juudi perekond Ukrainast, kes näeb endas vene kultuuri kandjaid – kas pole mitte rikkalik materjal igasugusteks identiteediotsinguteks ja -avastusteks? Kuid Ahtjorskaja väldib vastuseid. Romaani sisemine kergus tähendab ka lugeja vabadust. Teose struktuur on lihtne, üks raamatuosa on „siin“ ja teine „seal“, kuid kõik süžeelised rõhud on lugeja enda määrata, kõik järeldused enda teha. Elu lihtsalt voolab edasi, kui ka raamat saab läbi. Ja see on OK, kas pole?

* Смерть – surm, острая – terav, пойти насмарку – kaduma, halvaks minema.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming