Kuidas Kallas 1888. aastal rahvalaule kogus

Piret ?napuu

Oskar Kallas. Vanavara kogumisretkedelt 1. Eesti Rahva Muuseum, Tartu 2006.  64 lk.  

Eesti Rahva Muuseumi arhiivis on praeguse seisuga 940 päevikut vanavara kogumisretkedelt, pärit eri aegadest ja paikadest. See on hindamatu väärtusega etnoloogiline arhiivimaterjal, mis samas ka äraütlemata mõnus lugemine tänapäeva inimesele. Arvestades mõlemat asjaolu otsustas, muuseum hakata kommenteeritud päevikuid publitseerima.

Hoolimata sellest, et muuseum saab saja-aastaseks alles 2009. aastal, on vastilmunud esimene päevik pärit juba aastast 1888.  Päris päevikuks seda pidada ei saagi, sest tegemist on Oskar Kallase aruande ehk reisikirjaga, mis kõigepealt Eesti Üliõpilaste Seltsis ette kanti ja tänu suurele huvile aasta hiljem ka EÜSi albumis avaldati. Eesti Rahva Muuseum peab Oskar Kallast oma vaimseks isaks ja Jakob Hurt, kelle õhutusel 1888. aastal suulist vanavara korjama mindi, on mees, kelle auks ja mälestuseks muuseum loodud ongi. Igati väärikas põhjus valida Oskar Kallase reisikiri esimeseks väljaandeks päevikute sarjas.

Tol korral algas asi sellega, et Postimehes ilmus “Palwe”, kus muu hulgas teatati: “Lehekuu on kätte jõudnud ja igaühe südant oma iluga rõõmsaks teinud. Ka meile siin Taara tarkuse hallikal olewatele üliõpilastele on ta üks armas külaline, sest et tema meile endaga peagi wahe ja puhkamise aega toob aastase töö järgi. Seda wahe ja puhkamise aega ei tohi meie Eesti noored mehed mitte ära raisata, waid peame kasulikult katsuma tarwitada. Kasulikumalt ei wõi meie aga seda mitte teha, kui et oma auustatud suguwenna Dr. Hurti soovi täites sel ajal laiali rändame ja wana, esiwanematest päritud kirjawara koguda ja korjata püüame. Mitmel pool  on Dr. Hurti üleskutse pääle agarasti töösse hakatud ja mõndagi kadumise küüsist peastetud. Dr. Hurti soovi mööda saame ka meie juba lehekuu lõpul Tartule selga pöörama ja Alutagu poole rändama, et sääl kõik, mis saadawal on, paberisse panna.”

Kogumisreisil oli Oskar Kallase kaaslaseks meditsiinitudeng Mihkel Ostrov, kellega ühiselt asja aeti. Mis neist rahvas arvas, seda võib lugeda päevikust: “Muidugi vaadati meie pääle kõrtsis kui imeloomade pääle. Mis nad ometi peaksid tahtma ja olema? Kas on Kullamaa kuningad või Soome soolapuhujad, on nad hobusevargad või hingemaa väljaandjad? Ega ometi ükski inimene nende tühjade vanade laulude pärast maad kaudu rändama ja aega viitma ei hakka. Nõnda mõeldi ja üteldi.” Tõeliselt värvikad on kirjeldused, kuidas noormeestel õnnestus siiski oma eesmärki saavutada: “Pääasi on aga, kudas rahwas ja iseäranis laulikud ise meid wasta wõtsiwad. Sääl oli nüüd wastatulek wäga mitmesugune. On ju Eestlase wiis, et kui ta naabri juurde läheb toopi soola laenama, et siis enne kolm tundi kartohwli kaswust ja lina leotamisest, perepoegadest ja naabri-neidudest räägib, enne kui õige asjaga välja tuleb. Seda ta ise teeb ka teiste käest nõudes.” Ilmselt olid noored õppimisvõimelised, sest tol korral kogutud materjal, 836 lauluteksti  ja väheke proosapalu, kokku 679 lehekülge, asub praegu Eesti Kirjandusmuuseumis. Jakob Hurt kirjutas selle kohta oma kümnendas aruandes ülistava hinnangu. Tartusse tagasi jõudnud, tänasid korjajad kohalikke inimesi jälle ajaleheveergudel.

Lisaks Alutaguse reisikirjale ja ajaleheartiklitele on raamatus ülevaade Oskar Kallase hilisematest tegemistest nii suulise kui eriti esemelise vanavara korjamisel ja tema pikast ja keerulisest teest eestlaste oma muuseumi loomisel.

Kohe pärast muuseumi asutamist 1909 moodustati eraldi korjamistoimkond. Esimesteks korjajateks suvel olid Nikolai Triik ja Eduard Pedak, kelle päevik Iisaku kihelkonnas käimise kohta ka kindlasti avaldamisele tuleb. 1910. aastal oli muuseum esemeid korjama läkitanud juba 15 inimest, 1911. üle 20 ja 1912. aastal ligi 50. Kõigile neile oli ERMi poolt ülesandeks tehtud ka reisipäeviku pidamine ning see nõue kehtib muuseumis kuni tänase päevani. Päevikutes leidub lisaks üldistele kirjeldustele  ka jutustusi inimeste suhtumisest korjajatesse, seiklusi teel ja samuti kirjutajate mõtisklusi elu üle Eestimaal.

Järgmisena ilmub käesoleva aasta sügisel ERMi korrespondentide võrgu 75. aastapäevaks ühe tublima vanavarakoguja August Pulsti seiklusrohke päevik I ilmasõja päevilt, illustreerituna ohtra fotomaterjaliga tema reisidelt.

Loodetavasti hakkab tulevikus raamatuid aasta jooksul ilmuma keskeltläbi kolm, järgnevusprintsiibiks eeskätt ajalooline järjepidevus. Päevikutest puudu ei tule ja nii kujuneb sari, mis jutustab omamoodi Eesti rahva ajalugu paralleelselt Eesti Rahva Muuseumi ajalooga.

Rahalise võimaluse selleks on andnud riiklik programm “Eesti keel ja rahvuslik mälu”.