Kuidas tõlgendada kreeka tragöödiaid?

Mait Kõiv

Anne Lille tragöödialeksikon on poleemiline ja pisut dotseeriv, kuid siiski suurepärane teatmeteos.  

Anne Lill, TRAGÖÖDIALEKSIKON: TEEMAD JA TEGELASED ANTIIKKREEKA TEATRIS. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004.

Võib olla tõsi, et tõeline kunst on ajatu. Kuid igal juhul on ta ajastu sünnitatud ja seda ajastut mõistmata jääb midagi autori kavatsustest ning teose tähendusest paratamatult varjule. Nii on ka kreeka tragöödia ühtaegu oma ajatuses lähedane ja ajalikkuses varjatud. Selle kesksetes teemades nagu inimese vastutus oma tegude eest, tema suutlikkus või suutmatus talitseda ning suunata emotsioone ja määrata oma saatust pole midagi Antiik-Kreekale ainuomast. Kuid need universaalsed ja igikestvad probleemid on esitatud suuremal või vähemal määral võõras ja osalt arusaamatus, ammu kadunud kontekstist võrsunud märgistikus, mille mõistmine ka kõige asjatundlikumatele probleeme valmistab ning võib halvemal juhul saada teose sõnumi mõistmisel tõsiseks takistuseks.

Kreeka tragöödia seotus loomisaegse taustaga on seda vahetum, et antiikteater polnud kaugeltki mitte kunst kunsti pärast, vaid kõige otsesemalt kultuslik ja poliitiline üritus. Dionysose kultuse osana kasvas ta välja meie jaoks üksikasjus tundmatutest riitustest ja mugandus lahutamatult usupidustuste rituaalsesse mustrisse. Ning need pidustused olid Ateena linnriigi paraadüritustena seatud kinnitama kodanike ühtsustunnet, edendama kodanikuvastutust ? seega kasvatama kodanikke ? ning demonstreerima muudelegi kreeklastele Ateena riigi väärtust ja võimu. Viiendal eelkristlikul sajandil, ajal, mil loodi pea kõik meieni jõudnud kreeka tragöödiad, oli teater üks tähtsamaid kodanikkonda ühendavaid rituaale Ateenas.

Loomulikult sai selline konsolideeriv ühisüritus toimida ainult juhul, kui tugines üldteada asjadele, ja ka tagantjärele saab seal esitatu olla lõpuni mõistetav ainult toona üldteada olnut tundes. See hõlmas aga pea kõiki olulisemaid valdkondi. Nii olid kangelaslood, millel tragöödiad põhinesid, tuntud mitte üksnes suuliste lugudena, vaid leidnud juba ammugi kirjandusliku töötluse arvukais eepilistes poeemides (Aischylos noppinud oma sõnul palakesi Homerose rikkalikult pidusöögilt, pidades sellega silmas peale ?Iliase? ja ?Odüsseia? kogu tänaseks kaduma läinud eeposte ringi) ja olid vaatajaile lapsest saati teada. Tragöödiate moraal lähtus sajanditepikkusest eetilise ja poliitilise mõtte traditsioonist, ühtaegu haakudes ja polemiseerides toonase moodsa sofistliku filosoofiaga. Vaatajatel olid meeles samade müütide või eetikaprobleemide varasemad tõlgendused, rääkimata näitemängu kompositsioonireeglitest ja lavatehnilistest kaanonitest. Ja loomulikult tundsid nad kõik omal nahal toonast poliitilist ja ühiskondlikku reaalsust, mida tragöödiadki ei saanud arvestamata jätta.

Tragöödiakirjanikud said seega luua tähendusi, varieerides kangelaslugude rõhuasetustega, tehes muudatusi traditsioonilistesse müüdisü?eedesse, rakendades uudseid teatritehnilisi võtteid, parafraseerides oma eelkäijaid ja konkurente teatrilaval, vihjates kuumadele päevapoliitiliste küsimustele, suhestudes ateenlaste meeli köitnud eetiliste mõttesuundadega ja mitmel muul, sageli meile vaevalt aimatavalgi moel. Konteksti enesestmõistetav tundmine lubas toonasel Ateena lihtrahval meile elitaarsena näivatele teostele kaasa elada. Ja teistpidi, meile ähvardab ajastuliste nüansside tabamatusest saada peamine tõke toonaste etenduste sõnumi adekvaatsel mõistmisel. Mõista tragöödiat ajastut ligilähedaseltki tundmata näib seega peaaegu võimatu ja tragöödiate tõlgendamine seisneb paratamatult suuresti katsetes rekonstrueerida nende loomekonteksti.

Seda Anne Lill oma ?Tragöödialeksikonis? teebki. Päris käsitlemata pole see valdkond eesti keeles ka seni mitte. Keskkooli maailmakirjanduse ja kõrgkooli antiikkirjanduse õpikuid (neist viimati nimetatud I. Tronski ja R. Kleisi sulest vastavalt 1949. ja 1980. aastal) täiendavad Anne Lille enda mitmed artiklid ning Charles Segali kirjutis ?Kuulaja ja vaataja? J.-P. Vernant?i koostatud ?Vana-Kreeka inimeses? (eesti keeles 2001). Kuid vaatlusalune leksikon koos oma küllalt põhjaliku sissejuhatuse ja järelsõnaga ületab seniavaldatu nii mahult kui ka lähenemise komplekssuselt.

Kuigi autori ülesanne koostada leksikon ning anda samaaegselt süstemaatiline sissejuhatus tragöödiat puudutavasse probleemide ringi pole olnud kergete killast, on ta sellega minu arvates hästi hakkama saanud. Raamatu sissejuhatus ja järelsõna moodustavad sisuliselt omaette tervikliku tragöödiakäsitluse, mille kaalukus leksikoni omale sugugi alla ei jää. Eraldi esiletõstmist väärib tähtsamate interpretatsioonimeetodite ja -teooriate ülevaade, millest kasvab loogiliselt välja autori üldistus tragöödiakangelase ja tema eetose olemuse kohta järelsõna viimases peatükis. Just antud valdkonnas on Lille isiklik suhe teemaga kõige selgemalt tunda. Sissejuhatus ja järelsõna on leksikoni märksõnadega hästi seostatud nii sisuliselt kui ka arvukate ristviidete kaudu ning kasutajat abistab märksõnade temaatiline jaotus raamatu lõpus. Põhjalik bibliograafia, nagu kogu raamatki, ei jäta kahtlust Lille pädevuses. Tõsi küll, bibliograafias võinuks kajastuda ka eesti keeles ilmunu (praegu leiab sealt vaid Anne Lille enda kirjutisi ja neidki mitte täielikult), mida saanuks siis tekstiski laiema uurimistaustaga ühendusse viia. Pisut üllatavalt mõjub klassikalise filoloogia suurnime Wilamowitz-Möllendorffi puudumine bibliograafiast, seda enam, et nii isa Ulrichi kui ka poja Tycho seisukohtadele on järelsõnas viidatud.

Kogu raamatu temaatika võiks tinglikult ja lihtsustatult liigitada kolmeks: tragöödiate hiilgeaja ajalooline ja kultuuriline kontekst, tekstide pärandumine ja tragöödia retseptsioon Platoni ja Aristotelese ajast XX sajandini ning interpretatsiooniga seotud küsimused (autor ise on pakkunud välja detailsema üheksaosalise jaotuse). Nagu Lill isegi tõdeb, on märksõnade valik ja rõhuasetused teemakäsitluses paratamatult teatud määral subjektiivsed, kuid minu meelest on antud mahu piires leitud päris hea valdkondade tasakaal. Kõigist neist saab ülevaate nii sissejuhatuse-järelsõna kui ka märksõnade lõikes. Ise oleksin ehk eelistanud pisut suuremat rõhuasetust tragöödiate ja nende moraalsete põhimõistete võrdlusele varasemaga ? sellega, mis vältimatult kujundas nii toonaste autorite kui ka publiku meelsust. Lill vaatleb kõike pigem vahetute järeltulijate, eelkõige Aristotelese eetika- ja poeetikakäsituse taustal (näiteks: hybrise1 puhul saab lugeda, mida arvasid sellest Aristoteles ja Ateena IV sajandi kõnemehed, kuid ei midagi tragöödia kõrgaja ja eelkäijate kohta; ate2 puhul leiame muuhulgas küll viite ?Iliasele?, kuid ei ühtki Hesiodosele, Solonile või Herodotosele, kelle mõttemaailmas see mõiste kindlasti olulisem oli). Kuid tuleb tunnistada, et tragöödiate järelmõju seisukohalt on Lille lähenemine ilmselt informatiivsem ja seega põhjendatud.

Ajaloolise konteksti puhul domineerivad märksõnades, vähemalt arvukuse poolest, mütoloogiast tuntud tegelased, mis annab leksikonile paratamatult ja põhjendatult kaunis mütoloogiakeskse üldilme. Kuid Lill pole seejuures hetkekski kaotanud sidet tragöödiaga. Müüdikangelasi on käsitletud niivõrd, kuivõrd nad tragöödiates ette tulevad, ja andmed samade tegelaste esinemise ning iseloomu kohta eri tragöödiates on igati asjakohased. Tragöödiates nimetatud pärisnimede osas  pretendeerib leksikon ammendavusele (vt lk 12) ja on selle suurtes piirides kindlasti ka saavutanud (ma ei leidnud ühtki puudujääki peale Sophoklese ?Aiases? möödaminnes nimetatud Kalchase isa Thestori, kes on kreeka kangelaspärimuses üsna tundmatu kuju; päris korrektne pole aga Sarpedoni kui Trooja sõja kangelase ühemõtteline samastamine Kreeta Minose samanimelise vennaga, sest ?Ilias?, millele Lill viitab, oli kangelase päritolu osas teist meelt).

Teatud pinged näivad sugenevat leksikoni ühendamisest süstemaatilise sissejuhatusega ainesse, seda eelkõige interpretatsiooniküsimuste puhul. Siit tulenevast analoogiliste tõlgenduslike seisukohtade kordumisest järelsõnas ja märksõnades pole suuremat häda, kui arvestada, et leksikon pole mõeldud järjest läbilugemiseks. Küsimusi võib aga tekitada see, et Lill esitab märksõnade raames lugejale kohati kaunis ühemõtteliselt oma iseenesest põhjendatud, kuid siiski paratamatult subjektiivseid seisukohti. Jätmata küll nimetamata teisi tõlgendusvõimalusi, teeb ta omaenese kontseptuaalse hoiaku enamasti selgelt tuntavaks. Ja see on: vastuseis kreeka tragöödia mõistmisele saatusetragöödiana ning kangelaste kannatuste tõlgendamisele karistusena nende eksimuste eest.

Sellest hoiakust tuleneb näiteks seisukoht jumalate ebaõiglusest kangelase suhtes, mis näib ilmnevat üldistusena tragöödiate kohta tervikuna (vt lk 135 ? kannatus). Võib vaielda, kas ka Aischylos ja Sophokles asja niimoodi mõistsid. Aischylose osas möönab Lill teisal isegi jumalate tingimatut õiglust (lk 339), ja Sophoklese puhul ei viita näiteks ?Kuningas Oidipuses?, mille kangelase saatus võiks anda märku jumalate ülekohtust, ei koor ega kangelane ise sugugi taevaste ebaõiglusele, vaid tõdeb ikka ainult inimese enda mõistmatust. Loomulikult saab vaielda Lille teistegi väidetega. Kas Oidipus oma hukatuslikus teadmatuses oli Sophoklese meelest ?inimmõistuse suuruse kehastus? (lk 176 ? moraal)? Või kas ?karistuse ideega tegelemine viib tragöödiate ideest pigem kaugemale, kui aitab seda mõista? (lk 137 ? karistus) ? see üldistus võib paika pidada Sophoklese ja Euripidese puhul, kuid ähvardab eksitada näiteks Aischylose ?Oresteia? tõlgendamisel. Seda laadi näiteid leiaks teisigi.

Siinkohal pole eesmärk vaielda tragöödiate tõlgendamise üle. On selge, et ?küsimus, kuidas mõista kreeka tragöödiat ja selle kangelasi, kuulub nende probleemide hulka, millele üht kindlat vastust ei anta ilmselt kunagi? (lk 330). Lille seisukohad on omast vaatekohast põhjendatud ja haakuvad uuemate tragöödiatõlgendustega. Kuid sellegipoolest sugenes vahel tunne, et autor on märksõnades hinnangutega kohati liiga vabalt ümber käinud ja et isikliku vaatekoha sugestiivne esitamine, mis põhjendatud ja tervitatav monograafias või põhjalikus üldkäsitluses, mõjub pisut dotseerivalt leksikonis, mis võiks püüelda informatsiooni rõhutatud objektiivsusele ja esituse neutraalsusele. Vahest olnuks parem jätta poleemika ja oma seisukoha otsesed avaldused järelsõna tõlgenduspeatükkidesse?

Üldhinnang on aga kindlalt positiivne. ?Tragöödialeksikon? on hästi läbi mõeldud, ülevaatlik ja meie kultuuripildi jaoks piisavalt põhjalik käsitlus, mis ühendab endas teatmeteose asjaliku ning mõtestatud sissejuhatava ülevaatega. Selle potentsiaalne kasutajaskond ulatub kooliõpilastest ja muidu huvilistest antiikkultuuriga süvitsi tegelejateni välja. Jääb vaid autorile tunnustust avaldada ja loota temalt ning Tartu klassikalistelt filoloogidelt järgmist panust eestikeelsesse antiikkirjandusse ? miks mitte kreeka tragöödiate täielikku kommenteeritud tõlget.

 1Ülbus, kõrkus.

 2Häda, õnnetus, karistus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming