Löö puruks kosmos, myyr ja tuum ja mängi kõiki mänge!

ANNELI MIHKELEV

Naisluuletajate vägi (Anneli Mihkelevi sissevaade uuemasse poeesiasse) Möödunud sügisel rahvusraamatukogus aset leidnud naisluuleõhtul oli kohal poetesside kaardivägi. PIIA RUBER

Nii nagu XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algul kerkisid eesti luuletajate hulgast esile vaieldamatult väga jõulised naised, kelle vägi on mõjutanud nii kirjanduskaanoneid kui ka ühiskondlikke malle, nii on ka XXI sajandi algul eesti naiste hulgast silmapiiril mitu väljapaistvat poeeti. Vägi ei tähenda siinses kirjutises mitte arvulist hulka, vaid vaimset jõudu, mida Kristiina Ehin, Elo Viiding ja Triin Soomets praegu eesti noorema põlve (nais)luuletajaist kindlasti evivad. Nende viimaseid luulekogusid sirvides saab sellele väitele vaid kinnitust.

 

Kristiina Ehin

Tundub kolmest vaadeldavast autorist kõige turvalisem. Tema esimene luulekogu ?Kevad Astrahanis? (2000) ei leidnud kaugeltki väga head vastuvõttu. Jaak Urmet on seda nimetanud igavaks ja tüüpiliseks eesti naisluuleks (vt. Vikerkaar 2001/1, lk. 94), teine luulekogu ?Simunapäev? (2003) ja kolmas ?Luigeluulinn? (2004) on hoopis rohkem tähelepanu äratanud: kui ?Kevad Astrahanis? oli tüdrukuluule, siis ?Simunapäevas? on tegemist juba naisega, kel on teatavat võimu ja väge, arvab Aare Pilv (vt. ELM 2003/17, Autumn).

Ehini viimane luulekogu ?Luigeluulinn? näib oma jõu ammutavat rahvaluulest ja rahvapärimustest, traditsioonidest mõistagi ka. Ehini naine või siis ehk kuldnaine (nii on ka esimese tsükli pealkiri) tundub olevat ürgnaine, kelle mure on sünnitada lapsi/ ürgümmargustest emakodadest /- – -/ pehme liha ja kuuma vere vahelt /- – -/ lootevee loksumisest vaenulikku ja külma maailma, sest kõigele sellele soojale, ihulikule ja lihalikule vastandab poetess kivilinna kandilised korterid, betooni, liivakasti neli nurka, mänguväljakute rõske raua, lifti, auto tagaistme, lasteaia linoleumi jne. Lühidalt öeldes kogu kaasaegse elukeskkonna, mille eest ta ürgemalikult oma lapsi kaitseks. Luuletaja mina vastandub kõigele, mis seotud massikultuuriga, ammutades sisemist jõudu muinasjuttudest ja rahvaluulest. See luule on pealtnäha vagur ja vagane, nagu pruut, kes peab maha vaatama, kuid samas on ta täis protestivaimu ja trotsi: nägid minuga vaeva /- – -/ ihusid ilusamat/ sõnusid siledamat // mu silmad pildusid sädemeid/ pilkavaid ja tulikuumi ? / keda sa tahad minust teha/ iluasja/ jumalannat? /- – -/ see on asjata vaev/ kuivan ja kortsun kord ikka// aga küüru ei vaju. Niisugune on Ehini kujutletava tütre dialoog võimaliku moodsa emaga. Põlvkondade vastandamiseks seda siiski pidada ei saa, pigem on tegu teatavate tendentside vastandamisega. Ehini luule sobib ehk kokku etnopopiga muusikas: see pole ehe rahvaluule, ikka töötlus ja motiivikasutus, pigem igatsus ürgse mineviku ja traditsioonide järele, ettekujutus sellest kui millestki paremast. Kuid just see unistamine, kusagil oma maailmas elamine ja selle maailma loomine aitabki jääda iseendaks, sõltumatuks, mässumeelseks nagu üks tavaline tüdruk/ täna õhtul oma toas, kes seab valmis oma vaimu?

Ehini sõltumatusetahe tundub olevat selline, mis tahab lahti saada just eelmise põlvkonna naisliini diktaadist, selle põlvkonna, kes kunagi ehk oma emadele vastandus ja linnakultuuri poole pöördus. Ühest küljest kõlavad Ehini sünnitamisele panustavad värsid otsekui riiklik tellimus, teisalt jälle on tema mure laste pärast, kes tehislikku keskkonda sündima peavad, protest selle tellimuse vastu. Tsüklis, mille pealkiri ?Linnalaps oled ikkagi? näib olevat enese poole pöördumine, pühendab poetess mitu luuletust linnakeskkonnale, mida kujutab hallides ja määrdunud toonides. Sellises maailmas aitab elada side esivanemate pärandiga ja loodusega ning loomulikult armastus, oma muinasjutu printsi ootamine-igatsemine: otsi mind/ igavene rändur/ kui su veres on veel verandat/ kui su süda on tugev nagu roniroos?

Ehin näeb armastust ennekõike viljaka ühendusena: mehed teevad naist/ võibolla teevadki/ hea mees/ paneb naise kasvama nagu nõianõgese /- – -/ ära ehita naist/ parem tee talle maja /- – -/ ja siis/ sae sisse sügavad aknad/ et päike pääseks ligi. Samas paistab just Ehini armastusluulest välja, et otsitakse tuge vanadest muinasjuttudest ja kaunitest lugudest, mis kõlab kui põgenemine reaalsusest. Mõnes mõttes näib Ehini luule sarnanevat Kirsti Oidekivi omaga, kes samuti ihkab olla ühiskondlikust sunnist vaba ja sõbruneb sõnatute tigudega, kellele saab oma salasoove rääkida. Ehin mõistagi nii allaheitlik pole, tema protest on märksa avalikum ja leiab tuge nii loodusest kui ka inimeste vaimsest pärandist, esivanemate varandusest, milles näib peituvatki Kristiina Ehini vägi.

Elo Viiding

Elo Viidingu, teise silmapaistva luuletaja loomingu üheks oluliseks tunnuseks peab Kajar Pruul sõltumatu isiksuse ja ahistava-alistava võimu vahekorra väljendamist ja Viidingu missiooniks võimu keele ümberpööramist, kuid olulisimaks tema luule omapärast, intellektuaalset ja iroonilist kujundilaadi, mis kujuteldava-eeldatava tundelise naiseliku traditsiooni taustal mõjub ?paradoksaalselt ?mehelikuna?? (vt. ?Varjatud ilus haigus?, 2000, lk. 175 ? 207). Sõltumatusetaotlus näib juhtivat Viidingu luulet nagu ka ülejäänud kaht siin analüüsitavat luuletajat, kuid nende sõltumatusetaotlus väljendub erinevalt.

Tõepoolest, Soometsa luules leiame hirmutavat, kuid jõulist salapära, Elo Viiding aga teeb panuse otsetulistamisele. Kui Kristiina Ehin leiab endale ühiskonnas omaette turvalise nurga ja Triin Soomets hakkab maailma muutma iseendast, siis Elo Viiding võtab täiel rinnal sõna just kõikvõimalikel ühiskondlikel teemadel. Institutsioonid ja nende võim saab rünnatud nii otse, nagu kunagi ehk ründas Majakovski väikekodanlikku elulaadi ja võltsi elu: Keelata ära baarides suitsetamine/ loomulikult mitte kodanike tervise huvides /- – -/ vaid selleks et riigi majandust/ hoiaks ülal rohkem teovõimelisi orje // valvates kaaskodanikke/ kontroll teise naudingu üle säilib, kirjutab ta oma viimases kogumikus ?Teatud erandid? (2003). Just kontroll teise inimese üle on see, mis väga teravalt näib luuletajat puudutavat, olgu see siis kriitikute kontroll luuletajate üle, kõikvõimalikud teooriad, mida kirjanduse üle kontrolli saavutamiseks rakendatakse või siis poliitikute kontroll rahva üle. Aga satiiri- ja kriitikanooled tabavad kirjanduselu ennastki. Seejuures sarnanevad Elo Viidingu värsid Kivisildniku teravate sõnavõttudega ajakirjanduses (Viiding hajutab ka ?anripiire nagu Toomas Liiv), kuid kui Kivisildnik sageli lihtsalt ärritab ja tema lugusid ei saa alati väga tõsiselt võtta, siis Elo Viidingu luule on tõsine, mõistab küll irooniat, kuid mitte nalja: Kirjanduselust, sellest, kuhu temagi kangekaelselt/ kuulub, leiab rohkem näiteid sellisest/ kahepalgelisusest, kuidas kopeerida mõne tuntud luuletaja värsse, saades linnuke kirja kirjandusloos?

Elo Viidingu vägi peitub ennekõike kindlasti ta jõulises eneseväljenduses ning selles, et ta paistab olevat vaba ahistavast soolisest traditsioonist ja eelarvamusest, ta ei püüa olla iga hinna eest naine, nagu naisi heade tavade järgi ette kujutatakse. Ja rohkem kui ta ise, huvitab teda ühiskond. Isegi isiklike teemade puhul nagu luuletuses ?Ühele häälele?, mis puudutab ta minevikust väga raskeid hetki ning mis ületab mitmeid (tabu)piire, vaatleb ta sotsiaalset käitumist. Selles mõttes kirjutab Viiding omapärast ajaluulet, mis suhestub pigem jõuliste meesluuletajatega kui eesti naisautoritega (Under ja Alver), kelle iroonia on tavaliselt varjatum ning teemad ehk üldisemad.

 

Triin Soomets

Kolmas jõuline autor Triin Soomets on paljude kriitikute arvates üks intrigeerivamaid ja huvitavamaid eesti kaasaegseid luuletajaid. Näiteks arvab Doris Kareva, et Soometsa luule kätkeb endas ?kohutavat saladust? ning ta on relvastatud ?iluga, kergusega, raevuga, haavatavusega?, tema loomingus tulevad esile intensiivsed kujundid ja ?pidevalt hõõgvel vastuolu ? otsekui püüaks parem käsi iga hetk kustutada seda, mida pahem kirjutab, juhatada eksiteele, tühistada pihtimust?, kohati esinevat luulelist lohakust tõlgendab Kareva kui võimalikku klassikalistele traditsioonidele kuulumatuse ja kuuletamatuse rõhutamist (vt. Looming 1999/10, lk. 1580-1581). Samal seisukohal on ka Karl Martin Sinijärv, kes kurdab, et Soomets on ta ära hirmutanud: ?Temas on ajuti mingit niivõrd üleinimlikku ükskõiksust, et kummastav, hirmutav võib ta olla küll. /- – -/ Ma pean nende sõnade läbi vaatama asjadesse, kuhu ma ei tahaks vaadata ning mille olemasolu ma meeleldi ära unustaksin?, hirmutav on ta ?oma anarhilise armastamise ja veidra eneseteadlikkusega, oma vägagi luulepäraseks luuleks olemisega? (vt. Vikerkaar 1999/8-9, lk. 150-151).

Kajar Pruul peab Soometsa värsside tekkekeskkonnaks üleni uuenenud luulepilti, millele iseloomulik tsiteeriv ja stiliseeriv alge, uusromantilis-juugendlikud ning rahvaluulest pärit kujundid, rollide ja vaatepunktide vahetumine, erootiline alatoon, kust ei puudu jõhkrus, õrnus, nauding ja valu, soorollide vaheldumine, nn. ?sootagusus?, mis loob hea baasi psühhoanalüütilisele lähenemisele.

Pruuli arvates kätkeb Soometsa luule endas sidet Kareva ja Vallisooga (vt. ?Varjatud ilus haigus?, 2000, lk. 175 ? 207).

Soometsa luule on imetlust leidnud nii naiste kui ka meeste hulgas. Esimeste poolt on see lihtsalt imetlus, teiste poolt mõnikord imetlus, mis segatud hirmuga. Seega pole Soometsa luule mingi süütu ega turvaline värsiveeretus, vaid jõuline ja ohtlik mäng, mis võib lugeja endasse haarata nagu hasartmänguri, peibutajateks anarhismi- ja vabadusetunne, mis loovad mulje, et kõik on võimalik. Soometsa vägi näib peituvat selles, et ta ei tunnista ühtki traditsiooni lõplikult, need on talle vaid manipulatsiooni ja mängu allikad: sellises üleolekus peitubki tegelikult tugev vaimujõud ja sõltumatus. Näiteks kirjutab ta oma viimases luulekogus ?Leping nr 2?: Su huuled huvitavad mind kui kymme käsku,/ sest eksin enamiku vastu, / kui suudlen sind (Soomets 2004: 8).

Loomulikult jätkab Soomets oma senistes luulekogudeski esinenud vabadus- ja sõltumatusetunde eksponeerimist, kuid on veel üks piir, mille poetess on ära tabanud ja mille ületamiseni ta üritab jõuda (võibolla oli see alateadlikult ka tema varasemates luulekogudes tajutud ning kogu anarhilise mängu tegelik põhjus, kuid nii selgelt sõnastatuna esineb see piirang esimest korda): kõige kohutavamad lepingud/ sõlmitakse iseendaga/ ja need kehtivad/ varjutavad sekundid ja suured syndmused/ määravad su suujoone/ selle kuidas toetad pea käele/ selle kes sind armastama hakkab/ kes su käest teed kysib/ mida sa vaatad/ mida sa näed/ mida sa tunned/ millesse sa sured/ nagu peaks lepingu tähtaeg olema just surma kuupäev.

Soomets näib olevat jõudnud sügavale iseendasse ning see on midagi hoopis muud kui pelk protest ühiskondliku surve vastu: inimese hädad ja piirangud algavad temast endast. Niisuguse tõdemuseni jõudmine ei tule ilma suure vaimuväeta, see on tõepoolest hirmutav tõdemus, iseenda täielik paljastamine iseenesele. Ühtlasi võime näha Soometsa luules ka tahet neist piirangutest vabaneda: sellest siis pidevad rollivahetused, paradoksid ja kalduvus anarhismi. Triin Soometsa viimati ilmunud luulekogu tundub maadlevat rohkem kui kunagi varem iseenda sisemise minaga, ühtlasi tähendab see, et tung vabaduse ja sõltumatuse poole on saanud veelgi suuremaks, veelgi ohtlikumaks, nüüd on see juba iseenda kaotamise oht: Sulle ma kingiksin enda, kuid ma ei leia/ kusagilt isegi liiva vajunud jälge?

Tuge leiab Soometsa mina tema luules alati kohal olevalt ?teiselt?, kuid see ?teine? ei esinda mitte ühiskonda ega sotsiaalset gruppi, vaid see tundub olevat ambivalentne ?teine?, kes võib olla nii lähedane armastatu, aga ka lüürilise mina sisemine mina, kellega dialoogis ollakse, st. tegemist võib olla nii ?minaga?, kui ka ?sinaga? (kui arvestada raamatu ülejäänud konteksti): nii nagu mere ees end alasti võetakse/ sest ta nagunii näeb sind igalt poolt/ sinu ees kohutav seista on/ riietes või Kui magan sinuga, siis soovin/ vestlusi voorustest ja vaimust,/ kuid kõneldes ma ihkan ainult/ su jõule kuuletuda voodis. Viimases näites on ambivalentsus eriti ilmekas: sisemised vastuolud, piirangud, mis ei lase oma sisehäält kuulata, iseendale kuuletuda. Samasugust võimalikku siseheitlust võib tajuda ka luuletuses ?Igal loojangul kutsun sind ja igal koidikul tõukan su ära? ning kinnituse eelnevale hüpoteesile, et tegu võib tõepoolest olla autori minale suunatud tegevusega ja mitte enam niivõrd välise mänguga, annab kogumiku viimane luuletus, kus kirjas: ennast pyyan ja pillan/ paljakäsi ja pärani silmi/ igal hommikul igal juhul.

Triin Soometsa vägi näib peituvat võimes tajuda ja ületada piire. Ja see on juba üpriski müstiline ehk üleloomulikki omadus. Kui lihtne on öelda, et ühiskondlikud ja sotsiaalsed olud piiravad ning takistavad, hoopis teine asi on mõista, et kõik need ühiskondlikud piirid algavad tegelikult iseendast.

 

Nagu eelnevast näha, on valitud kolmikust igaüks isemoodi jõuline ja omanäoline. Seega oleks nonsenss rääkida mingist ühtsest naisluulest või naisluuletajate suundumustest ? luules saab ja võib mängida kaasa kõiki mänge, ka sootaguseid või -üleseid.

Artikli aluseks on 29. V 2004 Nüpli XII kevadkoolis ?Quo vadis, eesti kirjandus?? peetud ettekanne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming