Loode-Venemaal soome-ugri kilde korjamas

Jan Kaus

Venemaal ei ole soome-ugri kirjanduse ja kirjanikega kõik sugugi paigas.  

Jan Kaus ja Nadja Ptšelovodova plenaaristungil.

Aapo Ilves endalegi ootamatult esinemas. erakogu

 

Käesoleva aasta 26. – 29. septembrini leidis aset IX rahvusvaheline soome-ugri rahvaste kirjanduskongress. Toimumiskohaks sedapuhku Karjala pealinn Petroskoi, venepäraselt Petrozavodsk. Osalesin sellisel kongressil esmakordselt, kuid see pole vahest ainuke põhjus, miks kõnealust sündmust elamuseks võib nimetada.

Eelkõige muidugi Venemaa. Olin seal viimati käinud ajal, mil Eesti oli veel Nõukogude Liidu osa. Viisa endise kodumaa avaruste kaldapealsele sukeldumiseks ilmus mu passi seega esmakordselt. Muidugi, pole vahest üllatus, et Venemaal käimine võib kujuneda elamuslikuks inimesele, kes peab ennast pigem läänemaailma osaks. Ometi oli kujutluste reaalsusega kattumise kõrval ka vastupidist. Näiteks ei tajunud ma seda Venemaa osakest, kuhu meie delegatsioonil sõita tuli, kuidagiviisi ohtlikuna. Tõsi, meie seltskond oli päris suur: ametliku delegatsiooni liikmeteks olid keeleteadlane Jaan Õispuu, kirjanik ja rännumees Olev Remsu, muusik ja luuletaja Aapo Ilves, luuletaja Mathura, udmurdi luuletaja ja tõlkija Nadja Ptšelovodova, algaja luuletaja Eliisa Ehin ning lisaks veel nn ebaametlik liige, Aapo Ilvesest dokumenti väntav režissöör Artur Granström (soome-ugri liikumise aktiivseim eestlane, Soome-Ugri Kirjanduse Assotsiatsiooni president Arvo Valton haigestus vahetult enne sõitu).

 

Brüssel on ohtlikum?

 

Kindlasti olnuks ehk kõhedam liikuda Piiteris ja Karjalas üksi, kuid mingeid “vahejuhtumeid” ei sattunud me registreerima. Mõned tümpsuvad autod ja ülbed nahktagid õhtuse Petroskoi tänavatel ei mõjunud õõvastavamana nende sugulastest Eestis. Remsu näiteks kadus mitmeid kordi julgelt Petroskoi öösse ning ei juhtunud temaga midagi – tõsi, ta on ka võimsa kaliibriga rännumees. Naljakas, et kõhedust kogesin vahetult enne Karjala reisi hoopis Euroopa keskmes Brüsselis, kus pärastlõunase kesklinna hubasel väljakul ründasid allakirjutanut ja Piret Viirest ootamatult kaks tumedanahalist noormeest. Aktiivsem neist väitis punaste silmavalgete välkudes, et mul olevat marihuaana taskus. Püüdsime kinnitada vastupidist, kuid see muutis väitja veelgi agressiivsemaks. Õnneks silmas ta üht purskkaevu ja otsustas oma pea sinna pista, meie Piretiga libisesime vaikselt järgmisele väljakule, kus kõrgusid don Quijote ja Sancho Panza kuju.

Igatahes, Venemaa üllatas millegi muuga. Kontrastid. Üks puudutab inimeste käega loodud maastikku ja teine inimeste viisi asju organiseerida. Esimese näiteks sobib kohake, mille soomepärane nimi on Kontupohja ja venepärane Kondopoga, mis kujutab endast looduslikult kaunis paigas asuvat ja kohalikul puidutööstusel püsivat trööstitut asulat (siin toimusid ka kaukaaslastevastased intsidendid). Puidutööstuses töötajad, keda olevat linna elanikkonnast umbes üks kolmandik, elavat head elu, ülejäänud mitte. Tõsi, üsna väsinud ilmega puulobudike, uusehitiste ning hruštšovkade ümber on üritatud rajada luksust, kuid see süvendab linnakese unenäolisust. Kohalik kultuurimaja asula künka otsas kujutab endast füüsiliseks reaalsuseks muundunud postmodernistlikku luupainajat: marmor, klaas, õhtumaise maalikunsti šedöövrite koopiad, kummalisi ilmeid kandvad kujud, mis peaksid vist meenutama stiililt Vana-Rooma valitsejaid. Organiseerimist saime tunda sealsamas toimunud piduliku kontserdi kaudu. Sööklatädi ilmeid kandvad korraldajad käsutasid kõik delegaadid vastuvaidlemist välistavalt saali. Kuna pidulikke kontserte – Venemaal armastatakse ülepea pidulikku formaati – olime kogenud juba omajagu, püüdsime kontserdisaali mitte siseneda. Saime pisut pahandada, kuid jäime baari. Paraku suleti baar kontserdi ajaks. Samas ei suletud televiisorit, mis kandis saalis toimuva reaalajas üle. Ja keegi monteeris kusagil pilti, sündmust võttis üles mitu kaamerat! Aga baaris ei oleks seda tohtinud keegi vaadata. Meie – mina, Granström, Ehin ja Ilves – siiski vaatasime. Korraga märkasin, et õhtujuht tuleb lavale kitarriga ning jääb publiku hämmingus sosina saatel sellega nõutult seisma. Samas meenus mulle Aapo jutt, et keegi oli paar päeva tagasi talle maininud, et ta võiks esineda. Viisin kaks asja igaks juhuks kokku ja kikitasin kõrvu. Kuulsin, kuidas õhtujuht ütles: “Pakaa mõ ždjom Aapo…” Edasi tegutsesime kiiresti ning Ilves laulis oma laulu maha, nagu oleks ta juba kaks aastat tagasi teadnud, et tal tuleb kõnealusel laval esineda.

Vertikaalset käsuliini pidi organiseerimist kohtasime igal sammul. Sama päeva hilistel tundidel, tagasiteel Petroskoisse, tekkis mõnel meie delegatsiooni liikmel vajadus metsapeatuse järele. Bussi, mis sõitis mööda Petroskoi-Murmanski maanteed (teed, mis väärib väikest auhinda auklikkuse arendamise alal), saatsid korrakaitseorganite vilkurid. Bussijuht pidi nendega ühendust võtma, vahest võtsid miilitsad omakorda ühendust kellegi kolmandaga?

 

Vepsa keeles pole romaani

 

Kongress ise tegi nukraks. Ning ka õnnelikuks. Muidugi, Eestiski tajutakse kirjanduse valdkonnas mitmeid kitsaskohti – lugejate vähesuse või vähese lugemuse probleem, tõlgete taseme probleem, probleemid ilukirjanduse õppekavadega, raamatukogude komplekteerimisega ja kirjastamiskultuuriga (või selle puudumisega). Kuid seda ei anna võrrelda olukorraga, mis suunab Venemaa territooriumil elavate soome-ugri kirjandusinimeste eluolu. On ju üldteada fakt, et Venemaa silmakirjalik ja salakaval poliitika rahvusküsimustes on muutmas niigi keerulist olukorda mitmel puhul katastrofaalseks. Põhimõtteliselt seisavad ka Venemaa soomeugrilased lugejate vähesuse probleemi ees, kuid selle vahega, et huvilise ees avanev trükiste valik on lugematul määral väiksem kui Eestis, Soomes või Ungaris.

Venemaa soome-ugri ilukirjanduse vähene esindatus raamatutes ja raamatutena on ühelt poolt tingitud selle noorusest – paljudes keeltes ei eksisteeri veel mõningaid žanregi (näiteks vepsa keeles pole kirjutatud ühtegi romaani). Noorus toob kaasa ka tugeva traditsionalismi: halvimal juhul meenutab selline luule Koidula-aegseid värsse, parematel juhtudel aga on tegu värskelt ja värskendavalt mõjuva loodus-, tunde- või kodumaalüürikaga, mida enamik siinseid meistreid ei viljele. Samas tingib raamatute vähesus ka ülitugeva usu raamatusse kui fakti, raamatusse kui objekti. Ma mõistan, millise uhke mulje võib jätta näiteks Jaan Õispuu ja Arvo Valtoni koostatud ja tõlgitud, pea 800 lehekülge vältav soome-ugri rahvaste tänapäeva luule antoloogia “Kuum öö” luuletajale, kellel on heal juhul ilmunud trükiseke või paar siinse lugeja jaoks kirjeldamatult viletsal tehnilisel tasemel. Muuseas, kõnealune kogumik toimib suurepärase illustratsioonina äsjaväidetule – ning ka selle illustratsiooni raamide laiendajana. Soovitan lugeda.

 

Kriitilised märkmed

 

Eelöeldu valguses aga julgeksin juhtida tähelepanu mõningatele probleemidele, mis ei ligine Venemaa alade soome-ugri kirjanikele pelgalt mitte väljast (näiteks Vene riigi masendava praktikana), vaid kirjanikkonna enda seest. Venemaa suurvenelik poliitika on ju üldteada fakt, kuid minu meelest pole veel läbi mõeldud mitmeid võimalikke vastutegevusi sellisele poliitikale. Üks asi on kirjutada avalikke pöördumisi, apellatsioone, kuid viise asja parandada leiab kindlasti teisigi.

Seega mõned kriitilised märkused kongressi enda loogika ja ülesehituse osas.

 Eesti delegatsioon oli kongressi pretsedenditult noorim. Just Venemaa alade soome-ugri kirjanike seas paistis silma noorte vähesus või nende puudumine – samas hüüdsid paljud delegaadid pidulikult, et “lapsed/noored on meie tulevik!”. Nadja Ptšelovodova väitis, et Udmurdi ametliku delegatsiooni liikmeks ei võetaks teda mingil juhul. Arvo Valton mainiski, et järgmise kongressi teemaks on noored kirjanikud, mis tundub öeldu valguses väga hea ideena.

 Soome-ugri rahvaste kongress küll, kuid nii ametlikus kui ka mitteametlikus suhtluses valitses vene keel. Mitmedki soomlased ja eestlased ei suutnud seetõttu kongressi hästi jälgida, kuna ainult plenaaristungitel tagati sünkroontõlge soome keelde, kuid mitte inglise keelde, mis – meeldib see või mitte – kipub olema kaasaja lingua franca. 

 Kuigi tegu oli kirjanduskongressiga, ei keskendunud lõviosa ettekannetest kirjandusele, vaid poliitilistele või sotsiaalsetele küsimustele. Jaan Õispuu märkis õigesti, et paljudele kujutab kongress võimalust auru välja lasta. Kuigi kongressi teema oli valitud “Kirjanik – raamat – lugeja”, tehti kaduvvähe juttu kirjanikke ja lugejaid kokkuviivatest või lugejaid soosivast/tekitavast praktikast. Huvitav olnuks teada, kas ja kuidas käivad kirjanikud näiteks Komimaal või Karjalas koolides ja raamatukogudes.

 Mitmed kirjanikud ei kasuta kongressi paraku mitte niivõrd üldise olukorra parandamiseks, kuivõrd isikliku karjääri tegemiseks. Mõnes mõttes on see täiesti mõistetav, kuna autoritel on vähe võimalusi n-ö laiemaks läbimurdeks. Teisalt aga hämmastas mind, kui üks vanem kolleeg käskis Nadja Ptšelovodoval oma luuletuse udmurdi keelde tõlkida – argumendiks fakt, et seesama luuletus on tõlgitud juba soome ja karjala keelde. Võib-olla oli tegu mingi antropoloogilise lõhega – härrasmees rääkis enda meelest näiteks sõbralikult või lausa paluvalt… Mõnes mõttes ühildub selline suhtumine usuga raamatu jõusse, kuid julgen siiski arvata, et autori loomingu tõlkimine teistesse keeltesse lahendab ehk vaid osaliselt selle autori taga seisva rahvakillu eksistentsi küsimuse.

 

Tulevik on noorte päralt

 

Ometi pole eelöeldu mõeldud soome-ugri rahvaste kirjanduskongressi mõtte kahtluse alla panemiseks. Kaugel sellest. Nagu juba öeldud, keskendub järgmine, järjekorras kümnes kongress noortele kirjanikele ja noorele kirjandusele, mis peaks eeldama ka noorte endi kaasatust vanema generatsiooni kõrval. Sellises perspektiivis sisaldub lootust. Samas võib arvata, et 2008. aasta Venemaal ei valitse praegusest leebem poliitiline õhustik. Kümnes kongress peetakse muide Marimaal Joškar-Olas, kus kõigi eelduste kohaselt ei saa õhkkond olema niivõrd rahulik kui sel aastal Karjalas.

Muide, Petroskoi-Murmanski maanteel rappuvas bussis metsapeatust oodates tekkis meil mõte, et miilits ei saada busse mitte seetõttu, et kongressi delegaate väljaspoolse ohu eest kaitsta, vaid et kaitsta Loode-Venemaa õnnelikku elanikkonda ohtlike delegaatide eest. Paranoiline naljake? Sel juhul on tähenduslik, et selline naljake üldse tekkida võis.