Noore egoisti kannatused

BORIS VEIZENEN

Kui tuleb juttu vene kirjaniku Mark Levi (varjunimega M. Agejev) 1934. aastal Pariisis ilmunud ainsast teosest „Romaan kokaiiniga“, võrreldakse seda tihtipeale Mihhail Bulgakovi „Morfiumi“ (1927, e.k 2003 ja 2010) või Thomas De Quincey „Inglise oopiumisööja pihtimustega“ (1821, e.k 2004). Need kolm teost on sarnased nii temaatika kui ka oma struktuuri poolest: tegemist on minavormis lugudega, mille on pannud kirja uimastisõltuvusse langenud noormehed ning mille keegi teine on leidnud või avaldanud. Esimeses isikus jutustamine on psühholoogiliselt kaasahaaravam, lisab usutavust ning siirust. Tegemist pole üksnes pihtimusega, vaid ka eneseanalüüsiga: jutustatakse oma elust nii enne kui ka pärast sõltuvusse langemist, hinnatakse tagantjärele oma käitumist ning kaardistatakse oma kehas ja vaimus narkootikumide tõttu toimunud muutusi.

Selline vorm annab võimaluse väljendada sisemist muutust ka stiilis. Eriti kujundlikult on see esile toodud Bulgakovi tegelase päevikulaadses tekstis: mida lakoonilisemad on autori sissekanded, seda väljendusrikkamalt ilmnevad painajad ja hullumeelsus. De Quincey ja Agejevi teose puhul võib rääkida suuremast stiiliühtsusest ja vähemast mina­jutustaja evolutsioonist. De Quincey tegelane vaatab oma kogemusele tagasi, kirjeldades seda igati väljapeetud ja viisakas kõnepruugis. Too ei ole küll oma sõltuvusest täiesti vabanenud, kuid on ületanud teatud piiri, mistõttu saab jutustada oma minevikust selgelt ja rahulikult, nagu ei räägikski ta iseendast. Seevastu Bulgakovi Sergei Poljakov elab oma päeviku lehekülgedel ainult praeguses hetkes ning viimane sõna jääb hoopis tema tuttavale, kes päeviku avaldab.

Agejevi romaan jääb kahe eelkirjeldatu vahele. Kompositsioonilt on see rohkem suguluses Bulgakovi jutustusega. Ka Agejevi Vadim Maslennikovi pihtimusele järgneb kõrvalise isiku epiloog, mille asjalik ja kuiv tekst eristub kokaiinitarbija koleduste kirjeldusest. Ühtlasi on see päevikust palju mitmekihilisem: seal leidub ulatuslikke tagasi­vaateid elule, alates juba gümnaasiumiaastatest ja esimestest suhetest naistega, kui ka sügavamaid filosoofilisi mõtte­käike, mille arendamine käiks kokaiini­sõltlasel lihtsalt üle jõu. Vadim ise on kahestunud: ta kirjeldab oma elu, kuid lisab alati ka enesekriitilise hinnangu, näeb seoseid sündmuste vahel. Ta ei ole kunagi ise siin ja praegu kohal, vaid vaatab oma elu samamoodi kõrvalt nagu De Quincey inglane, ainult et tema pole ületanud seda piiri, mis lahutaks tema praeguse mina endisest. Vadimi kokaiini­sõltuvus on pigem kirjanduslik mudel, kunstiline konstruktsioon, mis viib tegelase moraalse ja ka füüsilise hukuni, aga avab ühtlasi silmad ta eelneva elu suhtes. Mõistagi võib ka teiste autorite puhul täheldada uimastite kui teatud mudeli kasutamist, näiteks kas või romantiliselt ebamäärase ning siseheitlustega koormatud tegelase loomiseks.

„Romaan kokaiiniga“ ei ole pelgalt ühe marginaalse isiku portree, kuigi me saame Vadim Maslennikovi elust päris palju teada. Saame teada, et ta on edev ja egoistlik, et talle on väga oluline jääda teiste silmis soliidseks ehk paista paremana, kui ta tegelikult on. Näeme, et seetõttu ta kas kasutab teisi inimesi ära või laseb ennast ära kasutada. Ta häbeneb või lausa põlgab oma ema ega suuda otsustada, kas astuda oma klassikaaslase eest välja – isegi kui välja astuda, siis ikka kangelaslikul moel, et pälvida austust ja loorbereid. Näeme ka seda, kuidas tal tuleb taluda semude üleolevat kohtlemist, tühja jooksevad ka tema jalutuskäigud linnatänavatel, et leida endale lõbunaine. Maslennikov ei ole tumedate kirgedega omapärane romantiline kangelane, ta on tavaline inimene. Tema sugulus vene kirjanduse „liigsete inimestega“ on ilmne. Kuid tegemist ei ole ka olmest ahistatud väikekannatajaga. Maslennikov on iseenda käes kannatav egoist. Romaani vältel suudab ta rikkuda nii mõnegi inimese elu, nakatades näiteks süüfilisse kergemeelse ja naiivse Zinotška. Eriti julm on ta oma ema vastu, kellega ta ei suvatse teiste nähes suhelda, et mitte end, nagu ta arvab, nende silmis määrida. Ta armastab Sonjat, kuid ei suuda ka nüüd oma egoismist lahti öelda ning saab seetõttu rohkem haiget.

Selle tühise ja pealiskaudse isiku portree kõrval leiab „Romaanist kokaiiniga“ ka sügavamõttelisi arutlusi igavestel teemadel: elu mõte, hea ja kuri inimese hinges, mehe ja naise armastus jne. Need mõtisklused lisavad Vadimi portreele sügavust, kuid on üsna selge, et kõneleb pigem autor M. Agejev kui kokaiini küüsi sattunud nooruk. Seda tõestab ka üks väide romaanis: „On teada, et mida tugevam on tunne, mis inimest haarab, seda nõrgem on tema võime enesevaatluseks. Kui ma viibisin kokaiini mõju all, siis tunded, mida ta esile kutsus, olid sedavõrd võimsad, et minu suutelisus ennast jälgida nõrgenes niivõrd, nagu seda võib täheldada mõningate vaimuhaigete puhul“ (lk 141). Paradoksaalselt langeb teose kõige teoreetilisem osa just sellele ajale, mil tegelasest saab narkosõltlane. Peategelase mõttelend ja enesekriitiline hoiak jõuavad tippu just osas „Mõtted“, kus vaimne kainenemine asendab kokaiinisõltuvuse jubedused ja sonimise. Ei, neid ikka on, kuid need on osavalt rakendatud tegelase enesepaljastuste teenistusse, krooniks üks tema võtmeunenägu ja suure psühholoogilise pingega kirjeldatud ema enesetapp. Enne seda jõuab Maslennikov ka omaenda eksistentsi tühisuse kinnitamiseni. „Kogu inimese elu, kogu töö, käitumine, tahe, füüsiline ja ajujõud, kõike seda pingutatakse ja raisatakse ilma arvestuseta ainult selleks, et välises maailmas midagi saavutada, ent mitte saavutuse enda pärast, vaid ainult selleks, et tajuda selle saavutuse peegeldust oma teadvusele“ (lk 138). Tegelane avastab, et on olnud kogu aeg peegel, kuhu üritanud püüda teiste inimeste pooldavaid pilke.

See mõte ületab Vadimi elukogemuse piirid ning võib kõnetada ka lugejat. Mõtisklused inimese õnne teemal ja inimhinge sarnanemisest kiigega, mis lendab väliste tegurite mõjul kas hea või kurja poole (lk 152), jäävad kummitama ka pärast romaani lõppu. Äge romaan narkootikumide tarbimisest on osutunud pessimistlikuks ja ärevaks teoseks eksistentsi tuumküsimustest. Kirjanduslikult mudeldatud kokaiinisõltuvus sunnib tegelase ümber mõtestama oma senise elu, kuid ühtlasi tapab ta. Kui Vadim astub romaani lõpus uimastimüüja tuppa, siis me juba tajume, et ta on surnud.

Vadim ei surnud aga ainult kokaiini või oma moraalse allakäigu tõttu. Selline käsitlus oleks liiga ühekülgne, liiga pedagoogiline. Liiati ei ole Vadimi puhul tegemist romaani ainukese egoistiga. Romaani lõpusõnad „Burkevits ütles ei“ toovad lugeja tagasi teose algusesse samanimelise esimese osa juurde, kus gümnasist Maslennikov püüab kohmakalt olla abiks oma klassikaaslasele, keda ähvardab koolist väljaviskamine ja kellest aja möödudes saab oluline revolutsioonitegelinski. See „ei“ ei ole ainult viide inimeste külmusele ja isekusele, see on ka eesriie, mis langeb vene kultuuri hõbeajastule, kus koketeeriti kokaiiniga ning unistati samal ajal, lesides oblomovlikult diivanil, suurest ja säravast elust. See on ka Mark Levi „ei“ edasisele kirjanikutegevusele. „Romaan kokaiiniga“ murrab välja nn uimastikirjanduse kitsast valdkonnast: sellesse on imatud XIX sajandi vene realismi „liigsed inimesed“, Sonjad ja tõeotsingud ning XX sajandi ohtlikud avastused ja küünilised inimsuhted. Teos on üllatavalt kõnekas ka praegu. Kerge irooniaga: lugeja, ära ütle sellele ei!