Öös on Hrabalit

Ungari kirjaniku Péter Esterházy mõte tundub maksimaalselt liikuv ja vaba nii sisuliselt kui ka žanriliselt, ta teeb kirjutades tõesti seda, mida tahab.

PAAVO MATSIN

Ungari kirjaniku Péter Esterházy (1950–2016) hommage-romaan tšehhi kirjanikule Bohumil Hrabalile (1914–1997) pealkirjaga „Hrabali raamat“ on eelkõige filosoofiline arutlus kirjanduse, kirjutamise ja kirjanikuksolemise üle. Kõik muu Esterházy maksimaalselt kirjus kollaažromaanis – Hrabal, inglid, naised, Ida-Euroopa – tuleb alles pärast seda.

Esterházy au fait

Kirjanikku ei ole ilma tema isiku, metafüüsika, muusade ja saatusest määratud elukohata. Ent kui Esterházy kirjutab teise meisterkirjaniku austamiseks raamatu, oleks nadi oodata, et ta käitub nagu mõni ambitsioonikas ajakirjanik, kes püüab näpuga järge ajades lihtsalt tõetruud elulooraamatut kirjutada.

Nii on eesti lugejal ilmselt kaunis keeruline „Hrabali raamatust“, ühe kõige olulisema ungari kirjaniku pühendusteosest, teise niisama olulise tšehhi kirjaniku kohta infot leida. Eestis on Hrabal võrdlemisi tundmatu autor, tema väga mahukast loomingust (kogutud teostes on koguni 19 köidet!) on ilmunud vaid üks raamat, „Ma teenindasin inglise kuningat“.¹

Hrabali teoseid tuleks aga kindlasti veel tõlkida. Muidu tekib oht, et tšehhi kirjandusest ja kas või Prahaga seotud tekstidest tekib ettekujutus eelkõige saksa keelt rääkinud juudi autorite (Franz Kafka), saksa autorite (Gustav Meyrink) või eksiili siirdunud tšehhide (Milan Kundera) teoste tõlgete põhjal. Muidugi on tõlgitud ka Svatopluk Čechi, Karel Čapeki, Jaroslav Hašeki, Vaclav Haveli jt tekste, kuid ehk ongi nüüd juba aeg tutvustada ka tšehhi kirjanikke kommenteerivaid või käsitlevaid teoseid. Omalaadne kommentaar Esterházy „Hrabali raamat“ ongi. Isegi näiteks populaarne Hašeki „Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil“ leiab ju siiani tõlgendamist lihtsustatud kujul – vene tõlkija Jevgeni Golovini arvates oli end idioodiks tunnistanud Švejki lugu hoopis pühitsusteekond ja kogu romaani peaks vaatlema kui traditsioonilist teost à la „Liber de idiota“. Eks ole igal teosel oma tagamaa.

„Hrabali raamat“ koosneb kolmest osast („Truuduse peatükk“, „Truudusetuse peatükk“ ja „Kolmas peatükk“). Ilmselt matkib „Truudusetuse peatükk“ stilistiliselt Hrabalit, eriti tema legendaarselt pikki lauseid, kuid vaid ühe Hrabali tõlke põhjal ei ole eesti lugejal mõtet erudiiti mängida. Ungaris on olukord teine: Hrabalit oli tõlgitud palju ja pole põhjust arvata, et Esterházy intertekstuaalse paugutamise taga ei oleks Hrabali tekstide tundmist au fait.

Raamatu kaks esimest peatükki on kirjutatud naise silmade kaudu. Kolmas, mis on edasi antud justkui mehe vaatevinklist, on kõige postmodernistlikum: see sisaldab esseekatkeid, kentsakat väikest sõnastikku ja isegi lühinäidendit, kus Issand vestleb Hrabaliga. Esterházy mõte tundub maksimaalselt liikuv ja vaba nii sisuliselt kui ka žanriliselt, ta teeb kirjutades tõesti seda, mida tahab. Kellega eesti kirjandusest võiks Esterházyt võrrelda? Tundub, et võib-olla kõige rohkem Mati Undiga. Kui võtta kas või Undi romaan „Öös on asju“, mis ilmus Esterházy „Hrabali raamatuga“ samal aastal (1990), siis midagi sarnast siin on. Ka Unt pealkirjastab ühe peatüki „Romaani esimene peatükk“ ja kasutab mänguliselt erinevaid tekstivõimalusi: kummalisi pealkirju, luuletusi, dialooge, naljakaid loetelusid. Kohati kirjutab „Öös on asju“ autorgi nagu lõpmatut esseed (Unt elektrist, Esterházy inglitest), arutleb nagu ungarlanegi palju (romaani) kirjutamise üle, üritab nalja visata ja kaldub pidevalt absurdi. Arvestades ka seda, kui tähtsat rolli mängib Esterházy ungari kirjanduses, tundub võrdlus Undiga täiesti kohane.

Kogu Esterházy tegelaste konstellatsioon – kirjanik, tema naine, üleloomulik olend (Issand) ja tema sõnumitoojad (inglid) – vastab aga ärapööratult Mihhail Bulgakovi suurteosele „Meister ja Margarita“. Esterházy raamat juba algab bulgakovlikult: üleloomulikud olendid jälgivad kirjanikku tema igapäevases ümbruses, kaks võrdlemisi saatanlikku inglit-tšekisti istuvad organitele kuuluvas Ladas kirjaniku maja ees. Ava­stseen on seejuures maagiline peegel: Esterházy kirjutab Hrabalist raamatu, milles on tegelaseks kirjanik, kes kirjutab ka midagi samast isikust. Selline peegel teeb võimalikuks maagilised protsessid, kõige lihtsam näide on siinkohal vabamüürlikes loožides kasutatav töötahvel, mis kujutab sümbolite keeles sama ruumi, kus rituaali läbi viiakse. Ruum peegeldub, et hakkaks kehtima vana Smaragdtahvli põhimõte: nii nagu ülal, nii ka all. Ka kirjanduses on sellise peegelduse loomine armastatud võte, just siis võib hakata midagi tekstis juhtuma.

Sarnaselt Bulgakoviga käituvad Esterházy üleloomulikud tegelased maailmas võrdlemisi vabalt, inglid vahivad ja kommenteerivad kirjaniku naise ahtrit (lk 10) jne. Ingel kui sõnumitooja on aga olemuselt jäetud ilma loojaandest. Inimene (kirjanik) on tegelikult inglist kõrgem, kuna tal on keha ning ta võib muuta oma saatust. Inglid pärast langemist midagi enam tagasi pöörata ei saa.

Ka Esterházy teoses esinev naise truudusetuse motiiv kokkupuutes üleloomulike olenditega on sügavalt bulgakovlik.

Ida-Euroopa raske õhk

Kogu raamat on kantud niisiis aruteludest kirjutamise, kirjaniku rolli, isegi kirjaniku perekonna seisukorra üle. Juba raamatu esimestest lehekülgedest alates esitab Esterházy küsimuse kirjutamisega kaasnevast paratamatust mõttetusest: „Millestki kirjutada – mida see õigupoolest tähendab? Eimiskit. Ainult rumalusi: sisu ja vormi ühtsust, jumalatõestust, ühiskondlikku progressi, looduse valitsemist, ametiühingumarki“ (lk 14).

Võrdleme Mati Undiga: „Ometi: romaanis peab olema elu. Pretensioonikad võtmestseenid ja grotesksed unenäod vaheldugu kergemakaaluliste linnastseenidega. Seda nimetatakse ka romaani „õhuks““. Lõpuks jõuab Unt järeldusele, et ikkagi ei viitsi nõnda kirjutada.² Teisal arutleb Undi minategelane: „Miks ma ei jutusta üksikasjaliselt neist poodidest, kust ostetakse kartuleid ja peete, miks ma ei mana neid Su silmade ette niisugustena, nagu nad on? Ma ei suuda. Sest olmelises plaanis on elu siinmaal lihtsalt kohutav, ja kui seda õudust hakata kirjeldama, siis tulebki ainult sellele pühenduda, hakata kuhjama tuhandeid lehekülgi igasugu absurdsusi, poodide lahtiolekuaegade muutmisi, juurvilja poest puudumist, kraanide läbijooksmisi, tuhandeid võõrkeelseid inimesi, haljastuse olematusi, valet tsooniaega, kasvatamatusi ja ebaviisakusi, raudteerongi valjuhääldajate kisamisi, kingade koheseid lagunemisi, lennukipiletite sabas seismisi, miljoneid asju, miljardeid takistusi, mis siin inimese teele iga minut veeretatakse, kuid seda ei taha kirjutada, ja seda ei taha keegi lugeda.“³

Sarnaselt Undiga jälgib Esterházy kirjutamist hästi lähedalt. Näiteks mõtiskleb ta, miks läheb kirjaniku töö kohati raskelt: „Töö läks raskelt, tahtmisest üksi ei piisa, ent niisamagi võib öelda, et kõik läheb alati raskelt ehk kõik, mis läheb, on raske, sest kui see poleks raske, siis see arvatavasti ei lähekski, sest see, mis läheks, ei oleks: „see““ (lk 15). Kogu raamat on kirjutatud nii, et see võib huvitada eelkõige mõnda teist kirjanikku või tema naist: mis elu elab tegelikult vaikiva kirjaniku naine või kuidas suhtuda mehesse, kes järab sulepea otsa otsekui näriline? Või kuidas suhtuda isikusse, kes kuhjab oma laua peale nii palju asju, et see näeb välja nagu maastik (lk 16)? Kuidas peaks naine rääkima kirjanikuga, kes käitub nagu kloun? „Hrabali raamatut“ lugedes settib seisukoht, et kirjanikuga elamine ei ole just lapsepõlveunistus. Kohati võib ka naisel „asi lappama minna“, ta võrdleb näiteks kirjaniku kõrvalehoidmist lapse mähkmete vahetamisest maailmakirjandusega (lk 32). Mõnikord lähevad Esterházy sellised ekskursid väga kaugele, ta kirjutab lehekülgede viisi kirjaniku naise ema õest ja muust.

See „muu“ on võrdlemisi tüüpiline Ida-Euroopa teema: raske minevik, kannatused, korteriprobleemid, laagrid, piinamised jne. Sellised kõrvalekaldumised võivad olla tüütud. Tahaks natuke „õhku“. Või järsku ongi see Undi mõttes romaani „õhk“, aga niisugune raske ja idaeuroopalik?

Natuke häiris see idaeuroopalik raskus ka näiteks hiljuti loetud rumeenlase Norman Manea „Huligaani tagasituleku“ juures.⁴ Romaan läheb justkui käima, aga siis hakkavad lõputud lood kannatanud sugulastest. Teine rumeenia tippkirjanik Mircea Eliade on seda ohtu suutnud vältida, tuues realismi sisse ohtralt metafüüsikat ja eksootilisi teemasid. Tõeline pärl on aga vanema rumeenia klassiku Mateiu I. Caragiale „Curtea-Veche kuningad“, kus on kohal kogu möödunud sajandi alguse Bukarest oma ülivärvikate tüüpidega.⁵

Ehk on ikkagi nii, et mingid teemad on võrdlemisi läbi kirjutatud, näiteks Teise maailmasõja järgne kannatuste maailm, ja nende ajalooperioodide kohta on raske traagilise tooniga midagi uut öelda. Selles mõttes tuleb Esterházyle au anda – nii nagu Mati Unt romaanis „Öös on asju“ , jutustab ka tema kogu aeg vahele anekdootlikke väikesi lugusid elust enesest, nii et viimaks on võrdlemisi keeruline öelda, mis siin just see „õhk“ on.

Esterházy „Hrabali raamat“ lõpeb faustliku parodeeriva dialoogiga Hrabali ja Jumala vahel. Issand puhub saksofoni, millest tuleb kohutav heli, pigem korisemine kui muusika. See on läbikukkumise, kuid ühtlasi ka täiuse hääl, ühelt poolt halb, aga teisalt paradoksaalselt ainukordne ja võimas heli, romaani viimane ja helisev fraas. Geniaalne lõpp, mis muud. Ka Mati Unt lõpetab oma „Öös on asju“ samasuguse kõike kokkuvõtva ja vastuolulise emotsiooniga: „Meil ei olnud enam vaja areneda ega arendada. Me olime hukkumisele määratud ja meid ei sidunud eluga enam ükski kohustus. Me võisime olla vabad nagu sead, kes jooksevad põldudel. Need olid kaunid aastad, kaunid sügispäevad.“⁶

1 Bohumil Hrabal, Ma teenindasin inglise kuningat. Tlk Küllike Tohver. – Loomingu Raamatukogu 2013, nr 24–27.

2 Mati Unt, Öös on asju. Eesti Raamat 1990, lk 97.

3 Samas, lk 118.

4 Norman Manea, Huligaani tagasitulek. Tlk Riina Jesmin. Varrak, 2016.

5 Mateiu I. Caragiale, Curtea-Veche kuningad. Tlk Riina Jesmin. – Loomingu Raamatukogu 2016, nr 31–32.

6 Mati Unt, Öös on asju, lk 222.