Pealelend

Aili K?ler

JOEL SANG, Keele ja Kirjanduse peatoimetaja  

1958. aasta veebruaris ilmus Tallinnas ENSV TA ja ENSV Kirjanike Liidu keele-, kirjandusteaduse ja folkloristika kuukirja Keel ja Kirjandus esimene number. Tähistasite 50. ilmumisaastat juba eelmisel aastal 2. novembril EKI suures saalis, kus tavalist pidukõneõhkkonda rikastasid ka kriitilised noodid: mõned leidsid, et ajakiri on sinu tulekuga võtnud ülearu laiatarbelise suuna. Nüüd on pidupäevanumber valmis. Kuidas siis on selle arusaadavusega ja tsiteeritavusega? Kui ihu ligi kavatsete lugejale pugeda või kui suurt distantsi massidega hoida?

 

Vastan punktide kaupa.

1. Keele ja Kirjanduse sümpoosioni pidasime tähtpäeva ennetavalt, et saaks koondada seal esitatud ettekanded juubelinumbrisse, mis ilmub veebruaris ja topeltmahus. Sealt leiab tagasivaateid ajakirja poolsajandile, aga ka praeguse seisu analüüse, näiteks Marju Lauristini ja Peeter Vihalemma üldistava artikli „Kultuuriajakirjad sotsioloogi pilguga”.

2. Püüdsime juubelipuhusel arupidamisel vältida üldsõnalisi kiidukõnesid ja tegelda rohkem konstruktiivse kriitika ja enesekriitikaga. Teame vaikimisi kõik, et meie haridussüsteemis – nii kesk-, kõrghariduses kui ka kraadiõppes – on mõõdupuud üsnagi alla lastud. Keegi peaks selle ahela katkestama. Et doktoritöid kaitstakse tihti Keeles ja Kirjanduses ilmunud artiklite põhjal, siis võiks just toimetus seda üritada ja ilmutada kaastöö suhtes suuremat nõudlikkust. Mõistagi see paljudele autoritele ei meeldi. Õnneks on mul silmapaistvatest humanitaaridest mõttekaaslasi, kellele toetuda, mõni neist akadeemikki.

3. Mis puudutab laiatarbelisust, siis on humanitaarteadused ühiskonna eneserefleksioonivahend ja nende sõnum on oluline eeskätt kohalikus kultuurikontekstis. Seepärast on vajalik, et erialased tekstid jõuaksid ahtast teadusruumist laiemasse käibesse, humanitaarkallakuga haritlaskonna teadvusse ja vähemalt ärgitavate tsitaatidena teiste kultuurilehtede veergudele. Esoteerilisus pole veel teaduslikkuse tagatis. Soovitan juhinduda ajakirja kaastöölistel Wittgensteini deviisist: „Kõigest, millest üldse saab mõelda, saab mõelda ka selgelt. Kõike, mida üldse on võimalik väljendada, on võimalik väljendada ka selgelt.”

4. Selguse nõue ei tähenda möönduste tegemist artikli teaduslikule tasemele, ammugi mitte rahvalikku keelepruuki. Kahtlemata on ka humanitaarteadustes terminoloogilist täpsust nõudvaid spetsiifilisi küsimusi, mis on olulised eriala arengule, kuid ei saa köita laiemat lugejaskonda. Nende käsitlemine on Keele ja Kirjanduse kohus. Ent ajakirjas on küllalt lugusid, mis on jõukohased igale Sirbi lugejale ja võiksid avardada tema silmaringi.

Igatahes on tervitatav, et katsed elavdada Keelt ja Kirjandust on vastukaja leidnud ja tekitanud vastakaid arvamusi. Sihiseadete üle võib ju veel diskuteerida. Hullem variant oleks ükskõiksus, minnalaskmine ja ajakirja soojussurm.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming