Poeedi aeglus

Jan Kaus

Andrus Kasemaa „Poeedirahu” skeem on lihtne, kuid mõjuv: autori vedelev keha kui horisontaalne telg, tema selg tundmas rohtu ja silmad kompamas pilvi. Andrus Kasemaa, Poeedirahu. Ilmamaa, 2008. 64 lk.

1.

Andrus Kasemaa debüütkogu paistab silma keskmisest tunduvalt keskendunumana. „Poeedirahu” kahtlematu tugevus ja erandlikkuski väljendub tõsiasjas, et tegu pole lihtsalt ühtede kaante vahele asetatud luuletustega, vaid koguga, kus üksikud tekstid moodustavad terviku. Veel enamgi – üksikud tekstid justkui ongi kirjutatud tervikule, kus üksik on pandud väljendama midagi üldist, üldistavat, kusjuures kaalutletult üldistavat. Luuletused kasvavad üksteisesse ja üksteisest läbi ning on rõõmustav kogeda, et luules alustaja on suutnud luua lihtsa, kuid täiesti veenva poeetilise kompositsiooni ja seisukohavõtu.

 

2.

Vaadakem hetkeks seda kompositsiooni lähemalt. Esimesel pilgul hakkab kindlasti silma, et autorile meeldib korrata omavahel sarnaseid väljendeid, näiteks „logeleda”, „(maha) magada”, „pikali”, „ei viitsi” ja eriti verb „vedelema”, mida esineb suhteliselt õhukeses „Poeedirahus” kindlasti üle kahekümne korra. Esimene luuletus „Lauda taga” algab reaga „Mulle meeldib vedeleda” (lk 4), kõnealuses luuletuses ilmub too sõna kokku kolmel korral. Kogu viimane luuletus „Lõunapool heinaküüni. Lõputu päev” algab aga nii: „Vedelesin pärnade all nagu lõvi” (lk 62). Selles luuletuses läheb autor lõpuks heinaküüni taha magama.

See kõik võib jätta mulje ühest noorest lohest, laiskuse õpipoisist, kes püüab oma piimahambulist hedonismi sõnadesse koondada. Verb „vedelema” tekitab kujutluse eriliselt lõdvast olekust – ometi, nagu selgub, vii(ta)b Kasemaa (luuletuste minakangelase) soodumus pikali visata millelegi laiemale, vedelemise rohkus võib juhtida ka millegi muuni peale mõnulemissoovi ja venivillemluse.

Üsna kergelt-selgelt hakkab silma Kasemaa loodusarmastus, tavaliselt vedeleb ta looduslikus keskkonnas, rohus, rohul: „Vedelen heinamaal / ja nuusutan võililli” (lk 10) või „hing vaid laulab midagi / õhtuses tuules, / kui ma viskan end rohule kummuli” (lk 58). Raamatu pealkirja nimetab Kasemaa „maailma ilusaimaks külaks” (lk 9), ja tõesti – „Poeedirahu” põhitonaalsus on ruraalne, kõik toimub ruumis, mida linnas elavad inimesed armastavad nimetada laialivalguva mõistega „maa”, mõeldes sellega maakohta, kus näiteks taluõu, heinamaa ja mets moodustavad ühe ja sama keskkonna. Ning Kasemaa muidugi ei varja oma armastust sellise keskkonna vastu, eriti kiindumust loodusesse – taimedesse ja loomadesse: „sügavaid metsi / metsajärvi / metsaheinamaad / ema-isa / armastan-armastan” (lk 21) või „Mehed, ärge / loomadele liiga tehke!” (lk 36). Luuletuses „Rebasejaht” hüüatab autor: „Põgenege, rebased, põgenege! / mõtlen ma vaid / Laske siit jalga, kurat võtaks / Kas te ei kuule, nad tulevad / koledad vanad mehed” (lk 35).

Loodusekesksus tuli mulle isegi väikse üllatusena, kuna mu esimene tutvus Kasemaaga toimus ajakirja Vikerkaar vahendusel (vt 2008, nr 3, lk 6–13), kus ilmus valik tekste tsüklist „Luuletaja sõjaväes”, kus pealkirja kohaselt kirjeldatud ühelt poolt kiretusega ja teiselt poolt jällegi kriitilise silmaga noore mehe elu sõjaväes. Tõsi, siingi ilmub hetkeks nähtavale „Poeedirahu” Kasemaa – luuletusest „Hernepõllu ääres” leiab read: „Vedelesin põllul / ja pidin mängima sõjalaipa / Reamees Niine tassis mind / lahinguväljalt ära / Imetlesin pilvi enda kohal / ja reamehe silmade / suurt taevast” – kirjeldus, kust muu hulgas leiab ka paar „Poeedirahu” põhikomponenti nagu vedelemine ja pilved.

 

3.

Kuid tundub, et pelk looduselembus ei ajenda veel ohtralt vedelema. Lesimist tähistavate mõistete tihe kasutamine viitab ühele olulisele asjale, vedelemisele kui ruumilisele tegevusele. Ilma et Kasemaa seda sõnastaks, muutub lesimise horisontaalsus tähenduslikuks, s.t toob vertikaalsuse esile – ja just vertikaalsuse avastamine süvendab horisontaalsuse tähenduslikkust. Ning ka vastupidi. Paradoks väljendub selles, et vedelemine, pikali olek, avab autori ees maailma kihilisuse, selle sügavused ja kõrgused, paneb märkama ja selle kaudu imetlema iseenesest teada-tuntud, nii-öelda käe-jala juures asju: „Minnes kusele mäe taha / leian jaanimardikaid helendamas / Vedelen pea rohus / neid imetledes / Ah, neid suveöid!” (lk 26). On kindel, et ainult rohus pikalt vedelenu saab kirjutada: „Rohi, ma imetlen sind / sa oled väga ilus” (lk 42).

Kuid maas vedeledes ei taju autor selgemalt mitte ainult maapinda, rohtu, puid, kõike seda, mis elab ja seisab maal ja maas. Lesimine avab ka teise perspektiivi – taeva. Kasemaa seob järjekindlalt vedelemise ja taeva / pilvede „vahtimise”: „ja siis me vedeleme temaga koos pikas rohus / ja vahime neid kauneid pilvi / seda kaunist taevast” (lk 32).

Maapinna ja taeva tähelepanelik tajumine ja jälgimine sünnitavad „Poeedirahus” pidulikkuse, mis jätab täiesti siira mulje. (Eelmise lause viimane osa mõjub omajagu kummaliselt, justkui oleks „täiesti siirast muljet jätvat pidulikkust” ikkagi raske uskuda). Siin ei paista olevat mingit vimkat, topeltmängu, postmodernistlikke topeltnelsoneid, vaid lihtsalt siiras pidulikkuse tajumine maa ja taeva igapäevases olemasolus: „joon selili vahtides taevast” (lk 60); „On hea lesida kodupärnade all / sahisevas õhtuses tuules / pilvejänkud tulevad üle metsa” (lk 34). Aeg-ajalt muutub Kasemaa väljenduslaad seda lihtsust kirjeldades juba joovastuslikuks: „O taevas kui ilus sa oled!” (lk 60). Ei tundu olevat irooniat ega mängu järgmisteski ridades: „Tulles kaugelt koju ja astudes / õue pehmele murule suudlen maad” (lk 40), vaid just vastupidi: maa suudlemine paistab siira toiminguga, mingi sügavama, eksisteerimise tõsiasjast sündiva õnne ja tänulikkuse väljendusena. Seda sorti siirus mõjub värskendavana, autori väljenduslaadi manifesteeriv hoiak ja pidulik alatoon vaid süvendavad muljet: „Kõrge rohu seest / paistab kaugel taamal / rünkpilvi / See maailm on mu ajutine kodu / nii või nii / ja ma tunnen selle üle suurt rõõmu” (lk 61).

 

4.

Skeem on lihtne, kuid mõjuv: autori vedelev keha kui horisontaalne telg, tema selg tundmas rohtu ja silmad kompamas pilvi. Maapind ja taevas moodustavadki tasakaaluks vertikaalse telje kaks haaramatut, aga tunnetatavat otspunkti ning tulemuseks on „Poeedirahu” tekstide ja kogu lühidusest hoolimata tõsiseltvõetav kompositsioon. Vertikaalne telg sisaldab lisaks mõningaid ootamatusi – nimelt kumab „Poeedirahust” vaikselt, võiks isegi öelda, et diskreetselt, usku elu metafüüsilisusesse. Väga huvitav on selles osas luuletus „Katusel”, kus autor ei vedele erandlikult rohus, vaid just nimelt katusel. Luuletus lõpeb nii: „Jumal, Sul on taevast / väga ilus vaade! / Päriselt ka!” (lk 56). Siin lööks justkui hetkeks välja ebakindlus, tekstiks saanud hetk, mil autor justkui kahelnuks, et lugeja hakkab kahtlustama teda iroonias, seetõttu kinnitav „Päriselt ka!”, mis mõne lugeja jaoks võib süvendada just iroonilist efekti. Samas võib selles näha üht Kasemaa selgetest püüetest anda oma pidulikkusele nähtav vertikaalne tasand.

 

5.

Kasemaa pakub lugejale maailma, mille tegelikkus on nõnda iseendastmõistetav, et kui autori luuletustes avatakse selles peituv rikkalikkus, mõjub see üllatuslikult. Kuid tundub, et autor pole lihtsalt tahtnud luua pilte ühest rikkalikust ruumist, kus rohulible ja pilv moodustavad ühe terviku – maailma hiiglasliku luulekogu kaks väikest luuletust. Rikkalikule ruumile lisandub „Poeedirahus” ka rikkalik aeg. Õieti annabki rikkalik aeg – või aja rikkalik(una) mõistmine teadmise rikkalikust ruumist. Luuletuses „Päevatöö” selgub, et „Poeedirahu” minategelane pole sugugi laisk: „Lõhkusin kaks tundi puid / enam ei viitsi” (lk 41), luuletus aga lõpeb tõdemusega: „aga mu mõtted on ikka veel / Aegluse avastamise juures”. On enam-vähem kindel, et Kasemaa peab siin silmas konkreetset raamatut, Sten Nadolny romaani, mis ilmus eesti keeles Mati Sirkli vahendatuna mõned aastad tagasi. Sellest raamatust leiab peategelase John Franklini mõtte: „rahu sünnib kõikjal seal, kus ei läheneta üksteisele kiiresti, vaid aeglaselt”¹. Veel enamgi, hiljem hakatakse mõtlema sellelegi, „kuidas avastus ja aeglane jälgimine kokku kuuluvad”². John Franklini jaoks seostub aeglus seega tähelepanuvõimega, suutlikkusega eritleda ja eristada ning, mis kõige tähtsam, avastada. Seda sõna võib siin käsitleda sõna kõige laiemas mõttes – maailma, kõiksuse avastamisena. Niisiis ei tähenda Kasemaa „vedelemine” lihtsalt lösutamist, aja surnukslöömist, vaid vastupidi – just vedeledes ärkab aeg ellu, avaneb aja olemus. Aeg muutub aeglasemaks, seeläbi on paremini näha see, mis ajas on ja kestab, mida aeg sisaldab. Maailmale peab liginema aeglaselt, alles siis maailm avaneb, lööb ennast valla, maailmale lähenemine muutub justkui lõpmatuks, ajatukski. Aeglusestki peab mõtlema aeglaselt, seetõttu on autori mõtted „veel” Nadolny raamatu juures. Tegelikult välistab juba „vedelemise” mõiste endas igasuguse kiirustamise – „kiirustav vedelemine” kõlab oksüümoronina. Seega tähendabki vedelemine tegelikult aegluse avastamist või täpsemalt öeldes avastatud aega, avastatud aeglast aega. Selle kinnituseks järgmised read: „Seinal on päikeselaigud / juba viiendat hommikutundi / puulehed sahisevad / ootan pilvi…” (lk 46). Pilvi oodatakse rahulikult juba viiendat tundi ning luuletuse lõpus on käes juba öö ning vihm peksab „vastu mu õnnelikku südant”.

 

6.

Selle asemel et kirjeldada veel mõningaid Kasemaa luule aspekte, meenus hoopis kohtumine ühe kultuurihuvilise magnaadiga, kes küsis minult, miks noored filmimehed teevad nõnda lohutuid filme, kus kiusatakse, jäetakse kõrvale, üksi või ilma, juuakse ennast maani täis, tõmmatakse läbi või alt, ollakse isoleeritud, ebaesteetilised ja vaesed. Ta tahtis veel teada, et kas kirjanduses on seda sama suurel määral. Mul läks tol hetkel meelest soovitada talle lohutuseks ja kogu urbaanse tegelikkuse vastumürgiks Andrus Kasemaa „Poeedirahu”. Juhan Viidingu sõnadega: teen seda nüüd.

 

 

¹ Sten Nadolny, Aegluse avastamine. Tlk M. Sirkel. Varrak, 2005, lk 202.

² Samas, lk 253.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming