Priidu Beier – peiar või Peig?

Doris Kareva

Priidu Beieri erakogu Lüürik või küünik? Poeet või inimene? on tema kohta artiklipealkirjades ennegi küsitud. Üks on selge – jälgede segamine, pihtimuste ja blufi suurejooneline sulandamine on luuletajal veres; oma sünnipärast tundeküllasust tembib ta jaheda kuiva iroonia, sageli eneseirooniaga; viskab otsekui vigurit, tabades nagu muuseas märki.

Kolmkümmend üks aastat tagasi ilmus Loomingu Raamatukogus Priidu Beieri pildi all tema kõnekas „Kosjakuulutus”:

Ta aukus silmades on ikka olnud rõõm,

need mõned kivid pole teda ära rikkunud.

Ta elab ikka, kuigi peas on kõõm,

kuigi keegi talle oma sõbrakätt ei ole pakkunud.

 

Ta südames on sadu lilli salalikult tärganud,

kuigi ükski neid ei ole kastnud neid,

kuigi ükski süda pole talle ärganud –

ta on kannatlik ja lontis kõrvadega Peig!

 

Samal ajal lükkas kirjastus Eesti Raamat tagasi tema esikkogu pealkirjaga „Õrnuse jõud”. Kahju küll, sest tegu oli äärmiselt omanäolise ja küpse käsikirjaga, mille mitmed meelde jäänud read lõikavad mingi erilise puhtusega sisse tänini – rääkimata pealkirjast, mis lummama jäigi. Kinni peeti ka Beieri viis järgmist luulekogu. Pole siis imestada, et esikkoguna kümme aastat hiljem ilmavalgust näinud „Vastus” kõlas juba hoopis teravamal ja kibedamal toonil.

Huvitav, mis oleks Priidust saanud, kui teda algusest peale oleks saatnud üksmeelne kiidukoor ja loendamatud neiud, kellele ta hingehakkavaid pühendusluuletusi kirjutanud, tema tähelepanu pärast tõugelnud oleksid? Kui kirjastajad oleksid üksteisest üle pakkudes korraldanud võimsaid reklaamikampaaniaid? Oleks see suretanud ühe harukordse luuletaja ande – või vastupidi, võimaldanud tal oma maise tervise eest paremini hoolitseda? Iial ei tea.

Igatahes on praegune Priidu Beier vaoshoitud ja väljapeetud, oma vanamoelisel viisil päris ehtne, igimuigel suuga kurva kuju rüütel, kel ei tule puudu ei tuuleveskitest ega tundeist kauge printsessi vastu. Paraku kipub ta ühtlasi olema ka olematu rüütel – tema suhteliselt väikestes tiraažides ilmunud, raamatukogudest kahetsusväärselt kaotsis raamatuid tuleb tikutulega taga otsida – ja ka tema peatselt ilmuv koondkogu „Saatmata kirjad” hõlmab vaid noorpõlvetekste esimesest kolmest kogust.

Priidu Beier on aga kannatlik ja kangekaelne. Kübetki ei tunne ta kaasa lugejale, kes mõne mällusööbinud rea asemel tervet luuletust üle tahaks lugeda, keeldudes napilt ja kiretult oma kogutud luuletuste väljaandmisest. Ülepea on ta kentsakas vastuolude sulam – ühtaegu pöörane ja pedantne, laserina läbinägelik ja kinniskujutluste küüsis aateline irvhammas. Tema võpatama panev vahetu siirus vaheldub kõige uljamate veiderdustega; ta luiskab võrratul viisil, mis tuletab meelde Fernando Pessoad Ain Kaalepi tõlkes:

 

Poeedil on petlik keel.

Ta petab nii hästi, et ta

ka tõelise valu veel

võib valuna ette petta.

 

Pessoad meenutab veel ka tema ümberkehastumisoskus; kogumikus „Femme fatale” esineb ta näiteks kahe naise, Kersti Maarleri ja Ada Prillupi nime all, kelle isiksused ereda, dramaatilise koomilisusega välja joonistuvad. Mõni ime, kui:

 

Hullud mind veetlevad naised

hullud ja uhked nad

hullupööra mind veetleb

naerma kui puhkevad

 

üleolekut põlgust

kõike on naerus ses

ometi armastan neid ma

nende just hulluses

Varjunimesid ja varikujusid on Priidul võimsasti veelgi, erakordne empaatia võimaldab tal kergesti sisse elada erinevatesse elutundeisse. Mitmedki luuletused kõnelevad Priidu Beierist kõrvaltvaates – kaastunde ja hukkamõistu kurbhumoorika seguna.  

Omaette hoiduv, resoluutne ja uhke askeet, pole ta kunagi kaasa läinud kambavaimu või kerglase pealiskaudsusega; tema kõlbelisus on alati olnud tõeliselt kõrgelennuline.

 

Sa mine esteet kõrk vaimne pursui,

mu vastus on üks mu vastus on: ei,

 

kirjutas ta kaheksakümnendatel, pimedaima surutise ajal, kus vaikus võbeles pingest, kui kõigi sees hõõgus tunne: midagi peab ometi juhtuma, keegi peab ometi ütlema.

 

keegi peab ometi ütlema

lihtsalt otsa saab jaks

kuuled kuidas nüüd vaikuses

murdub midagi praks

 

keegi peab ometi ütlema

esimene kes on

siis ka teised ja kolmandad

teavad mis kohus on

 

Nii sündiski Matti Moguči, mässu ja lootuse laps, maa-alustest tungidest pulbitsev, metsik ja ettearvamatu – otsekui Peer Gynti trollist poeg. Aga see on juba hoopis omaette lugu.

 

Samal ajal kui kooliõpetaja Priidu Beier kandis ja kehastas kirjandusringes harva esinevat kasinust, karskust ja korrektsust, innustasid tema pooleldi põrandaalused tekstid punkareid ja anarhiste, tema raiuvad, omajagu nihestatud rütmid inspireerisid mitmeid väljakutsuvalt vabameelseid noori luuletajaid. Selles pole aga olnud kübetki silmakirjalikkust; see kontrastne vastuolulisus ongi Beieri eripära, tänapäeval öeldaks ehk kaubamärk. Tema omalaadne, Andres Aule sõnul „taaselustatud rõhutute luule” on mõjutanud mitut põlve lõunaeesti lõuapoolikuid ja pealinna vurlesidki, ometi pole keegi suutnud korrata selle iseäralikku kidalist groteski, mis jahmatava täpsusega tabab naeru ja nutu vahelist närvi.  

 

 

Veidi laps ja veidi narr

veidi-veidi pühak

jah ka kuradeid on mus

kolm või neli tuhat

 

mõnikord ka olles õrn

rõvedusi räägin

vahel on mul mõistusest

justkui puudujäägid

 

(—)

sest et olen tehtud nii

veidrat narri moodu

pühadusi öeldes neid

pean naerma ühtesoodu

 

Juhan Liivi luuleauhinda vastu võttes 2002. aastal kõneles Priidu Beier väärikusest ja väärikuse hoidmise vajadusest olude ja iseenese meeleseisundi kiuste. Mari Vallisoo sõnul ongi Beieri luule väärtuseks algusest peale olnud väärikus, selline väärikus, mida varjab ja kaitseb väline klounaad ning mida pole suutnud rikkuda elu ega aeg. Liivilikkust õhkub mitmeist Priidu kodukandiluuletustest, selle elutunde üheks eredaimaks ja kaasajal tavatumaks väljenduseks võiks ehk pidada 1991. aastal ilmunud luuletust „Lootusetu”:

 

 

Ma armastan ma armastan

ja siiski tunnen valu

sest armastan ma maad mis mind

ei salli ega talu

 

kuid pole minna kuhugi

kui süda kuulub talle

ta võib mind tappa ometi

kui kaitsetumat talle

 

(—)

ma armastan ma armastan

ja siiski tunnen valu

kuid ometi muud armastust

ma endale ei palu

 

 

Priidu Beier on oma luules eluaeg olnud ühtaegu peiar ja Peig; tema kaks poolust tasakaalustavad teineteist ja võimendavad vastastikku. Nagu järgides Emily Dickinsoni soovitust: „Kõik ütle, kõik, kuid kõverdi”, on ta meediaajastulgi suutnud vältida ikooniks muutumist, mõjutades ometi oluliselt eesti luule suundumusi. Varjuline ja võimas, kestab ta kurb klounaad, heroiline heitlus mateeriaga. Üksnes õnnelikku saatust jääb lugejal üle siinkohal soovida, üllatavat ja vabastavat, mis võimaldaks valla pääseda ikka veel avaldamata õrnuse jõul, kõigil neil luuletusil, mis ootavad nähtamatu tammi taga oma aega.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming