Reamees matjate kompaniist

Tõnu Õnnepalu: „Kiitke ja kuulutage oma armsaid raamatuid, raamatud ise on tummad, neil enestel ei ole häält, nende ainus hääl on lugejate hääl!“

PILLE-RIIN LARM

Emakeelepäeval, 14. märtsil jagati Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindu. Esseistika kategoorias pälvis võidu Tõnu Õnnepalu raamatuga „Valede kataloog. Inglise aed“. Autor on öelnud, et kirjanduse üks funktsioone on tuua inimesi kokku ühe arutelu ümber.* Tundub, et tema raamatu puhul on see õnnestunud: auhinnateost hindavad nii kriitikud kui ka raamatuostjad ja -laenutajad.

Valede kataloog. Inglise aed“ on kirjutatud kahel saarel – Hiiumaal ja Inglismaal. Olete ka praegu ühel neist saartest. Kas see on juhuslik? Kas see on võimalik? Juba Carlo Ginzburg on sedastanud, et ükski saar pole saar.

Tõnu Õnnepalu

Erakogu

Iga saar on saar. Esimest korda, paari aasta eest, pikemaks ajaks Inglismaale tulles ma üldse nagu ei mõelnud, et lähen ühele saarele. Inglismaa on ju maa, suur ja vana, täis losse ja aedu ja kõiksugu Baskerville’ide koeri. Aga siin olles hakkasin endalegi ootamatult seda saarelisust tajuma. Saar on puhtus. Meretuul, mis tast üle käib ja õhu kogu aeg uueks teeb. Ja seda on tunda isegi siin linnastunud ja autostunud Inglismaal. Seda tuult. No ja peale selle on saar hullus. Üks hullus. See on saanud omaette välja areneda ja inglaste hullus on kahtlemata üks kõige paremini välja arenenud (ja arendatud) hulluseid. Kuidagiviisi on ju see inglise elu kõik ka väga naljakas. See Brexitki ja kõik.

Iga saar on nagu keegi, persoon. Kas või kaks kõrvuti asuvat laidu – näiteks Kaevatsi ja Saarnaki Hiiumaa külje all – kummalgi täiesti oma atmosfäär, oma loodus, segi ajada pole võimalik isegi kinnisilmi mitte! Aga süveneda ühte saarte, teda kuulata, lõpuks on see muidugi süvenemine iseendasse. Ja mõlemad on erutavad, nii saarele minek, saarele jõudmine, kui ka saarelt minek. Ühesõnaga, ülesõit, merereis! Hiiumaa laevalgi, eriti kui olen veidi kauem saarelt ära olnud, tabab mind vahel tohutu erutus, ootusärevus, nagu saabuksin mingisse uude ellu, seninägemata maale. Kõige müstilisem on merereis muidugi, kui sind viiakse väikese paadiga, viiakse väikesele saarele, Vilsandile …

Läinud suvel Vilsandil olles, Aleksander Suumani kunagises „onnis“ elades ja tema istutatud kadakate all hommikuti kirjutades (kirjutamise tulemus ilmus veebruari Loomingus) sain korraga aru, et tema luule, mida ma nii väga armastan, just see „Hüperborea“-raamatu luule, sai sündida ainult Vilsandil, et see saar oli kuidagi tema saatus, koht, kuhu ta pidi minema, et kirjutada see raamat. Nii et iga saar on muidugi ka üks saatus.

Olete paradokside meister. Tunnistate raamatus, et kirjutamine on teile olnud ainus tõeline nauding ja esimene tõeline armastus. Seejuures on kirjutamine valetamine. Teisal ütlete aga, et eelistate lugeda raamatuid, mis on ausad, ja püüdlete ise ka selle poole. Kuidas saab samal ajal valetada ja aus olla?

Tõnu Õnnepalu Hiiumaal koduaias.

Alar Madisson / Eesti Kirjandusmuuseum

See vist ise on üks inimese paradoks, et loomult on ta valetaja loom, aga kutsumuselt – igatsuselt – tõerääkija inimene. Kuidas üldse saab tõde mitte igatseda? Kirjutamine ongi tõe igatsemine. Usk, et temani saab ikka jõuda. Ja isegi kui iga kord lõpuks selgub, et natuke jäi puudu, et miski ikka tuli vahele … Noh, ajad ennast jälle püsti, pühid nina mullast puhtaks, katsud uuesti … Ega enne ei jäta, kui nina päris mulla all.

Olete öelnud, et kirjanduse puhul on kõige olulisem, et raamat puudutaks. Mis on teos, mis on teid elu jooksul kõige enam puudutanud?

Raamatud, mis on saanud mu elu osaks. Sest nad on peas. Kas just lausa, aga suurelt osalt. Need on muidugi luuletused. Ehk laulud. Laulud, mida endale omaette laulda, ja mis, nagu laulusalm isegi ütleb, „meil aitavad elada, võita“. Tõesti on aidanud ja nende raamatute vastu tunnen lõpmatut tänutunnet, nagu oleksid nad ise ühed inimesed. Olen katsunud seda tänu ka valjusti väljendada. Minu arust see on tähtis – kui ikka raamat sulle midagi tähendab, siis temast rääkida, teda kuulutada, teda kas või ette lugeda!

Viimasel paaril aastal olengi teoks teha saanud kaks suurt unistust, lugeda – avalikult, inimestele, peast – kahe mind elus nii palju aidanud luuletaja, Viivi Luige ja Aleksander Suumani luuletusi. Viimase omi seoses sellega, et panin kokku tema suure valikkogu („Et valgusest vestelda“, ilmus läinud aastal). Huvitav oli niimoodi pikalt elada tema maailmas, viimaks hakkasin isegi kuidagi nägema tema silmadega, hakkasin nägema ühte erilist sinist, mida ma nimetangi Suumani siniseks. Aga mida ma rõhutada tahan: kiitke ja kuulutage oma armsaid raamatuid, raamatud ise on tummad, neil enestel ei ole häält, nende ainus hääl on lugejate hääl!

Missugune raamatu üle te viimati kellegagi mõtteid vahetasite?

See oli „Kõrboja peremees“. Kirjutasin veebruaris ühes kenas kirikuvaatega Notting Hilli korteris selle uuele väljaandele järelsõna (Tänapäev tellis selle). Sai päris pikk. Andsin seda paarile sõbrale lugeda ja siis arutasime – mitte järelsõna, vaid ikka Kõrboja üle. Panin tähele, et rääkisime Annast ja Villust, nagu nad oleksid päris inimesed. Ja kas pole siis nii, et raamatukangelased muutuvadki meile päris inimesteks, kelle elule me ju väga lähedalt oleme saanud kaasa elada. Kelle elust on saanud meie elu.

Mis on lahti eesti kirjanduskriitikaga? Kas see on tõesti mandunud sõbramehe- ja vaenlasekriitikaks? Mis on teie nõuanne toimetajatele ja arvustajatele?

Kriitikal on mõtet ainult siis, kui ta kirjandust teenib. Kirjandust ja lugejat. Kui kirjanik liiga palju lugejale mõtleb, on paha, aga kui kriitik liiga vähe, on kole. Kui ta hakkab ajama mingit oma asja. Esmase ajalehekriitika peamine mõte on raamatu tutvustamine lugejale. Ometi mitte kirjeldamine! Eriti mitte vormi kirjeldamine (vormi ju kerge kirjeldada, aga seda kirjeldust lugeda kohutavalt igav). Kriitik peab oskama, nagu sõna isegi ütleb, vahet teha (kreeka krino tähendab kõigepealt vahetegemist). Tähtsal ja ebaolulisel. Ja kõigepealt sellel, mida see raamat siis temaga tegi. Olla aus!

See on muidugi raske. Äkki kiidad raamatut, mis „polegi“ nii hea?! Aga võltsil, valelikul, eputaval kriitikal pole mingit mõtet. Niikuinii ütleb iga kriitiline artikkel rohkem kriitiku kui teose kohta. Lugeja ja raamatu kohtumine on intiimne sündmus. Kriitiku eriline oskus on kirjutada sellest arusaadaval moel. Ja unustamata, et kohtus raamatuga, mitte autoriga. Halvim kriitika on isiklik: igasugu torked ja vihjed autori kui inimese pihta, oma nüride iroonia­relvade teritamine teise inimese peal. See on erakordselt labane, kuigi võib tunduda vaimukas.

Kriitika on peen kunst, aga kui jääda vähemalt nende kahe käsulaua juurde, olla enda vastu aus ja mitte minna autori suhtes isiklikuks, on tulemusel ikka mingi mõte. Tegelikult on kõige huvitavam kriitika, mida praegu lugeda võib, kuskil blogides või lugejate foorumites, kus inimesed räägivadki oma kohtumisest raamatuga, sellest, mida see nendega tegi, neile ütles – või ei öelnud. Mida veel tahta? Kujutada ette sa oled kriitik ja see annab sulle mingid eriõigused – milline tobedus!

Sõda. Kui palju on sest teie raamatus juttu! Ütlete, et suured sõjad on moest väljas, aga väikeste röövlisõdadega on peagi kogu maa kaetud. „Või siis pole.“ Kui on, siis missuguse väeliigi reameheks teie peaksite minema?

Matjate kompaniisse. Sinna ikka kõlbaksin. Ja neid ikka vaja on, igas sõjas. Pealegi, surnute juures on rahu. Nende jaoks on sõda, kõik sõjad läbi. Sel talvelgi Londonis, selles vanas sõjakas impeeriumilinnas, olid mu lemmikpaigaks surnuaiad. Kensal Green ja Brompton. Mõlemad jäid paraja jalutuskäigu kaugusele. Head kohad. Isegi keset suurinna valitseb seal mingi rahu. Istuda päikese käes ja vaadata mõnda kollakashalli hauakivi, kust ei loe enam välja muud, kui ehk sõnakest piiblisalmist, eesnime … John … who died. Mis inimese kohta veel öelda on? Who died. Tähendab, elas. Millal, kellena? Ükskõik. „Surnukesed“ on kõik juba natuke nimetud, need, kelleks me kõik kunagi saame. Mida võidukaid sõdu kavandades võiks ju meeles pidada: kõik me oleme kunagi need who died.

Surnumatjate väeosast rääkis muide üks Esko Salervo tükk, mida kunagi Endlas mängiti. Liigutav lugu oli. „Vaikus“. Film on ka olemas. Kõigepealt oligi film („Hiljaisuus“, 2011), seda ma pole näinud.

Kuid mis puutub „väikestesse“ sõdadesse, siis need ongi imperiaalse rahu tunnuseks. Briti impeeriumil olid omad väikesed sõjad, Ameerika omal on omad.

Tänase Sirbi põhiteema on punk. Kas „Tõnu Õnnepalu“ ja „punk“ saavad olla samas lauses?

Kirjutamine on ju imeline vabaduse maa. Alati saab teha lause, kuhu mahuvad kokku ükskõik millised kaks sõna. Aga punk oli minu nooruse aeg. Ta oli kuidagi ümberringi, mõnigi mu sõber oli mingil hetkel vähem või rohkem punkar. See oli loomulik. See ongi loomulik, et inimene selle maailma vastu välja astub. See on kuidagi isegi tema loomulik kohus, inimesena. Kuidas ta seda teeb, on tema valik.

* https://kultuur.err.ee/683494/kirjanduspreemia-nominent-tonu-onnepalu-eesti-kirjandus-elab-natuke-ka-mingis-enesepettuse-maailmas

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming