Äriga on kaasnenud tubli tükk kultuuri

Valle-Sten Maiste

“Jalutuskäigu kaugusel” on tervitatav, huvitav ning valdavalt ka õnnestunud ettevõtmine. Sõnapaari, mis mõõdutult parasiteerib kinnisvarabisnise reklaamivahus, on sedapuhku rakendatud õilsamatel eesmärkidel. Äriga on kaasnenud tõepoolest tubli tükk kultuuri ja püüd suurendada vastastikust sotsiaalset hoolivust. Ettevõtmine nagu ärikataloogi jumestamine kvaliteetkirjandusega on kahtlemata tunnustust väärt, peaasi et ei hakataks spekuleerima, et kultuur võikski toimida sellisel alusel. Üldiselt ikka ei või, kuigi meeldivaid erandeid võiks ohtralt juurde tulla.

Lähendada ei ole püütud mitte ainult äri ja kunstimaailma. Kirjanikele ette antud lähtefraas keskuse särast ja hiilgusest vaid jalutuskäigu kaugusel asuvast sillast, mille all elatakse, lubab loota, et tähelepanu ja mõistmist jagub sellegi tarvis, mis elu peateede varjus painamas. Varjus ei ole tänapäeva maailmas aga mitte ainult mõni prükkar, keda kirjanik oma heakodanlikku kapitalismivastast tugitooli-kibestust väljendades hilishipiks idealiseerida võiks.

Kapitalil ei olevat enam aastakümneid kodumaad ning tööjõu ja kaupade liikumisel jääb üha vähemaks piire, identiteedid on paindlikud ning kommunikatsioonid ulatuvad kõikjale, tehes avatuks ja nähtavaks maakera ja inimolu kõige varjatumadki sopid. Peaksime justkui jõudma üksteiseni kultuurist, rassist, east ja soost sõltumata. Ometi näib, et  modernse ühiskonna tekkimisega päevakorda kerkinud ühiskonna atomiseerumine võtab üha ulatuslikumaid vorme. Üksindusse ja tühjusse umbumise kirjeldused kunstis muutuvad järjest ahastavamaks ja võikamaks, ühiskonna ja pereliikmete vahele kasvavad aina tihkemad seinad, rääkimata vastuoludest rahvusrühmade vahel. Kõnealune temaatika näib kultuuris vaid hoogu koguvat, pakkudes ainest kunstialade absoluutsetele tippteostele nagu Houellebecqi romaanid, Haneke filmid, või Iñárritu “Paabel”, kui nimetada vaid mõningaid.

Nimetatute puudutavuse ja sisendusjõuni küündib “Ärikataloogis 2006” ilmunud juttudest kokku pandud novellikogumik küll vaid üksikutes, peamiselt Peeter Sauteri sulest pärinevates lõikudes. Kõige enam pakutakse lugejale ikka eesti kirjandusele omast ja armast kohalike Maalide ja Madiste elu kirjeldavat argirealismi, mis puine nagu elu ise. Siiski on selle kõrval piisavalt kujundeid ja kujutlusi, mis kas teostuse või siis vähemasti püüdluste poolest keskpärase kirjanduse hallusest üle ulatuvad, nii et üldmulje on positiivne.

Tõsiselt võiks kogumikule ja selle najal ka eesti kirjandusele üldisemalt ette heita kahte asja. Muulaste probleemi käsitlemise puudumist, kuigi see lausa nõuaks kirjanduslikku lahkamist, ning naiste väga kahvatut esindatust ja kaasatust nii kirjutajate kui ainese osas. Nende aspektide haledust kroonib raamatus Enn Vetemaa heidikust Kati-Katjakese veider kuju, kelle kohatusele on kriitika juba tähelepanu juhtinud. Kui siin miski kõneleb, siis vana erotomaani kihud. Vetemaa võinuks piirduda looga ekstsentrilisest professorist ja tulemus oleks rahuldav olnud. Mõlemas mainitud seoses tuleb esile Maimu Bergi nimi, kes kindlasti oleks väärinud kogumikku kaasamist.

On arusaadav, et äriprojekti puhul ei saa teha väga riskantset valikut äsja ajakirja veergudel silma torganud noorte või raskesti läbitavat süva panevate vanemate kirjutajate kaasamise näol. On mõistetav, et on eelistatud autoreid, kes kõige muu kõrval evivad ka kirjandusmaailmast üle ulatuvat tuntust ning on suutelised kirja panema lobeda loo. Kui meeste osas pole sellistele kriteeriumidele vastavate ja samas ka tõsiste kvaliteetkirjanike leidmine olnud kuigi raske, siis naiste maailma esitamise osas on kogumik nii steriilne, et paneb õlgu kehitama.

Kerttu Rakke tagab muidugi publikuhuvi ka laiemas naistekate ja naisteajakirjade lugejate seltskonnis ning seebivaatajate seas, kuid tegu on siiski tootmise ja mitte kirjandusega. Olen nõus Veiko Märkaga eelmises Areenis, et idee tasandil on Rakke loos tüüpilise naisteka süžee vinti üksjagu intrigeerivalt üle keeratud, kuid rutiinne teostus pole võimaldanud enamat tavalisest seebist. Kui Rakke pani aastate eest “Kalevipojas” plikad plangule kõrgust kusema, mõjus see ootamatu ja grotesksena. Nüüd pakutud jätkuvad fantaasiad väljaheidetega on küsimuseta nürid.

Ega koostajatel polnud naiskirjanike osas ka palju valida. Tänase pilguga vaadates tundub aga kahtlemata, et kogumikku oleks tulnud paluda pigem Kadri Kõusaart, kes Rakke tehislikkuse asemel on püüdlemas selgelt erudeerituse ja talle endale tõepoolest sügavalt korda minevate teemade poole. Küll on selge, et meeskirjanike maailmaga võrreldavalt avarat ja mitmekülgset sissevaadet tänase Eesti elusse ja inimolusse kirjutavad eesti naised ei paku. On arvatud, et naised on alalhoidlikumad, ei parmustu nii kergelt ega käi meestega võrreldavalt (silla) alla. Tarmo Tedre ja Lembit Kurvitsa laadi autorite puudumine meie naiskirjanike hulgas näib seda seksistlikku müüti toetavat.

Kirjanikke võib liigendada selle järgi, et ühed oskavad lobedalt kirjutada-kirjeldada, teistel lisandub sellele huvitavaid vormilisi otsinguid ning kolmandatel on mingi painav oma teema ja vajadus tõepoolest midagi öelda. Kui esimese tingimuse täidavad loomulikult kõik raamatusse kaasatud, siis kolmanda kvaliteedini ulatuvad tingimusteta vaid Sauter ja Kivastik. Nende lood on Kiviräha kõrval eksistentsiaalselt kõige teravamad. Kogumik ei puuduta muidugi vaid kodutute heidikute teemat, vaid meie aja inimliku äralõigatuse muidki aspekte. Nii esitab Sauter eesti nõukogude kirjanduseski lugematult ekspluateeritud peredraamat nii valusalt, et Vahingu murusuhutoppimised, mida Vadigi samas kogumikus karikeerib, on selle kõrval tõepoolest kitšipilt süütute kassipoegadega. Kivastiku seletuseta ja mõistuspärasuseta mahasurumatu kutse argisest ära ideaalide, igatsuste ja kamraadluse poole on minu jaoks kogumiku sümpaatseim paatos, kuigi teostunud ei ole see kaugeltki mitte nii võimsa groteski ja valu sulamina, nagu näiteks Kivastiku “Rolling Stones” eelviimases Vikerkaares.

Kogumiku suurima õnnestumisega on hakkama saanud Kivirähk, kelle debiilsete assotsiatsioonide meetod heidikute teema peal kadestamisväärselt hästi tööle on hakanud. Ta karikatuurne esituslaad küünib väga valusate ja kandvate üldistuste ja kujunditeni. See, mis noore Kiviräha puhul mõjus sageli hoolimatu ja ülbe ilkumisena, on loos “Häbi” muutunud ühiskondliku ülekohtu, äratõugatuse ja selle tagajärgede toimimise läbinägelikuks pildistuseks. Ning lugu on Kiviräha kirjatükkidele omaselt lahe lugeda.

Väga meeldis mulle ka Urmas Vadi mitmel tasandil haakumistega leebelt rahulik iroonia. Vadi on kogumikus ka kõige laiema haardega, puudutades oma fantaasias servaga nii üldisemaid ideoloogiaid kui gängimentaliteete. Vadi on a priori populaarse Kiviräha kõrval tõepoolest tänuväärne autor seda tüüpi kogumikku. Ta on tuntud muusikalilibretistina ja nagu populaarsete suvelavastuste autor Kivastikki ka sügava kunstilise ambitsiooniga novellist.

Viimane joon on silmatorkav ka Jan Kausi puhul, kes suudab väga viljakalt kirjutada intellektuaalselt mõjusaid esseesid ja arvustusi ning liikuda jõudsalt ka armastatud rahvaliku autori teed. Kogumikus esindatud novellis üritabki Kaus siduda renémagritte’likke kujutlusi üldmõistetava käsitluslaadiga paljude oma varasemate lühijuttude, eriti kogu “Õndsate tund” mõjuvust ja haaravust siiski saavutamata.

Novell ei olevat lugejate seas kõige armastatum žanr, kuid ärikataloogi vahele ei saa ju ka romaane põimima hakata. Nii kulud kui mahud kasvavad üle pea. Kuid žanri piirides on koostajad ja autorid saavutanud arvestatava tulemuse. Tegu on ühtaegu nii küllaltki laia maitset arvestava ja moekaid autoreid sisaldava, kuid ka kunstiliselt vägagi arvestatava kogumikuga, mis sobib kirjanduse mõju avardavaks saadikuks hästi ja küll.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming